Kuidas ma vanaema juures omletti kiitsin – a mida henry teeb?

Kuidas ma vanaema juures omletti kiitsin

29.01 2014

item11Ma siin mõtlesin, et tegelikult mulle mu blogi aadress ei meeldi. See, et selle nimi on tervise poole. See lõikab mu tiivad ikka naa lühikeseks ja see eeldaks, et ma räägin vaid tervise teemal. Üldsegi on see selline memmekas nimetus. Hulga rohkem meeldiks mulle, kui ka mu aadress oleks näiteks amidahenryteeb.wordpress.com. Siis ei oleks mul selliseid dilemmasid nagu mul hetkel on, kus mul spordi ja söömise pool on nii ligadi-logadi ning ei oleks mõtet, et kas üldse kirjutada.

Lapse tulek on löönud kõik ikka pea peale. Selles mõttes, et seni oleme Esileediga elanud egoistlikult endale. Ei hoidnud kinni mingitest graafikutest, käisime tihti väljas söömas, ei ole kunagi eelarvet pidanud. Ühesõnaga me ei ole kunagi mõelnud homse peale. Kuid nüüd on meil seltsis üks röövel, kes on röövinud meelerahu, une, osa sissetulekust ja mis seal salata, ka meie lähedus ning tähelepanu üksteisele on kannatanud.

keep-using-a-bad-clicheHästi klišee oleks nüüd öelda, et “aga ma ei muudaks midagi”. Muudaks küll. Muudaks seda, et oleksin lapse teinud 8 aastat tagasi, kui me Esileediga kokku saime, sest siis oleks ta praegu kaheksane ja need mured, mis meil praegu on, oleksid juba selja taga- no niiiii tahaks ärgata selle peale, et lihtsalt uni ära läheb :). Kuid tegelikult ma ei usu, et meil päriselt ka erilisi muresid on. Lihtsalt me oleme sunnitud välja enda mugavustsoonist. Me ei saa magada palju torust tuleb, sest me magame vahetustega kõrvatroppidega. Kuna meie poiss on suhteliselt jutukas unes, siis on täitsa loomulik, et magaja virgub hetkega, kui last kuuleb. Lisaks on see ju esimene laps ja ma ei tea, mis on normaalne, mis omakorda tagab selle, et ma muretsen iga pisikese asja pärast.

Kuid samuti on see mõjutanud mu toitumist. Kuna Esileedi tegeleb lõviosa ajast lapsega, siis on söögitegemine minu õlgadel. Öeldakse küll, et mehed pidid olema paremad kokad kui naised, kuid kes iganes seda ütles, ei ole minu toitu proovinud. Noh, ma ei saa öelda, et ma teeks halvasti süüa, kuid ma olen kindlasti väga fantaasiavaene. Selle fantaasiavaesuse olen ma vist pärinud oma isapoolselt vanaemalt, kes teeb küll super häid sööke, kuid sa võid mürki võtta, et sa tead ette, mis ta süüa pakub, kui sa talle külla lähed.

1608560_626203604082688_96299386_nVäiksena käisin ma tihti nädalavahetustel tema juures, sest tal näitas välismaa kanaleid ja laupäeva-pühapäeva hommikuti olid Saksa kanalites eetris multikad. Ma küll ei saanud aru, mida nad rääkisid, kuid ega Ninja kilpkonnade puhul ei olnud dialoog ka vist primaarne. Ükskord, kui ma ta juures hommikust sõin, tegi ta omletti ja see oli tõesti parim, mida ma söönud olin. Ütlesin seda ka vanaemale, et see on nii hea, et ma võiks seda lõputult süüa… jah.. Alates sellest hetkest, mitme kuu vältel, sõin ma igal nädalavahetusel seda faking omletti. Mitte, et ma seda tellinud oleks, vaid vanaema võttis vist minu kiitust liiga sõna-sõnalt. Ta tegi seda suure hoole ja armastusega ning mul polnud südant talle öelda, et mul sellest muna asjast kõrini oli. Tubli eestlasena, surusin ma enda ebameeldiva emotsiooni alla ja tegin jätkuvalt nägu, et väga maitseb, ise samal ajal lootes, et see üles ei tuleks. Mingiks hetkeks oli see vist ainuke toit, mis maitses üles tulles paremini, kui alla minnes. (Muide, kõrvalolevalt pildilt suutsime välja peilida, et laps on siiski ikka minu nägu 🙂 )

Kuid mina olen sama fantaasiavaene ja mul jäävad meelde vaid toidud, mis on pälvinud kiitust ja kuna ma ei tee eriti hästi süüa, siis road, mis on kiituse välja teeninud, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Seega, kallis, homme sööme jälle riisirooga… ta ei saa eriti valida ka, sest rinnapiim on meie peres defitsiit ja tema ainuke, kel seda anda on ning ta on sunnitud sööma seda, mida mina teen.

Teine, mis kannatab, on treening. Kuna rasedusjärgsed hormoonid naistel.. õigemini minu naisel, on võimsad, siis ma ei teagi, keda ma pean kodus rohkem kussutama, kas Esileedit või last. Siinkohal on lapsega kerge- kui ta nutab, siis on tal üks järgmistest: vajab kõõksutamist, kõht tühi, mähe täis. Ma tean, mida teha. Esileediga on keerulisem… ma ei oska teda kõõksutada, mähet tal vahetada ei tule……. aga tegelt- äkki on tal kõht tühi, sest ta ainult teeb nägu nagu sööks?

6a00e3982401d78833011570d50d69970c-320wiKahjuks olen pidanud jätma treeningud hetkel tahaplaanile, sest ma tahaks siiski olla abis nii palju kui saan. Õnneks ei ole pidanud korvpalli kõrvale jätma, sest kuidagi on meil hilisõhtune planeerimine paremini käpas.

Kuid, mis ma selle jutuga tahan öelda, on see, et ma armastan Esileedit ja ma armastan oma väikest poissi. Ma olen nõus kinkima mõlemale enda une, enda meelerahu, enda aja. See, et ma virisen ja ei saa elada enda endist elu, on frustreeriv. Kuid nii ma kasvangi, nii kasvab ka Esileedi ja nii kasvab ka poeg. Me oleme nüüd perekond ja ma tahan nende mõlema pärast muretseda ja ma tahan, et nad tunneksid minust tuge. Küll me jõuame ühel hetkel omasse rütmi.

Loomulikult mõjub selline elu halvasti ka mu kehale- vähene uni, kehva toit ja vähene liikumine. Lisaks sellele, et kaalunumbrile ei mõju see hästi, tunnen ma ka ennast ebamugavalt- jõudu jääb vähemaks, vastupidavus kehveneb, särgid jäävad kitsamaks. Kuid mul on siin nüüd kaks valikut, kas halada ja süüdistada muutunud elu kehvades tulemustes, või võtta olukorrast maksimum ning mitte kasutada rutiini lagunemist vabandusena. Ma valin viimase.

PS! Suur suur aitäh kõikide nimesoovituste eest. Saime enda mõtetesse nii palju uusi potentsiaalseid nimesid. Mõtlesin siin, et ma ju tahaks, et ka siis, kui laps kodust välja kolib, oleksin ma tal ikka meeles, siis oleks nimi selline vahva võimalus. Paneks ta nimeks näiteks Vjatšeslav-Ferdinand Jakobson. Alati, kui tal palutakse kusagil kirjutada nimi ja allkiri, tuleksin mina talle meelde, sest tahaks näha, kuidas ta kõik selle sinna joonele ära mahutab. Nimi on veel lahtine ja paneme lukku uuel nädalal. Tsau!

[polldaddy rating=”7251350″]

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

12 kommentaari

  • Liina

    30.01.2014 at 07:47

    Palju õnne isaks saamise puhul 🙂 Mulle meeldib su blogi ja suhtumine ja kõik muu ja ma saan aru, mida sa oma postitusega öelda tahad ja kujutan ette, mida tunned aga ausalt – ära virise 🙂 Sina ei olnud rase, sina ei sünnitanud, sinu kehaga ei teinud hormoonid issand-jummel-teab-mida ja ei tee seda veel edasi. Noh elu natuke muutus, aga peagi loksub kõik paika(tegelikult ka) ja saad jätkata oma trenni rezhiimi. Vähemalt saad seda jätkata varem ja suurema tõenäosusega kui siis, kui sa oleksid naine. Trenn ja kaalu kontrolli all hoidmine on ka mulle väga olulised ja mõistan seda, et rajalt kõrvale kaldudes võib ennast halvasti tunda. Aga mis puudutab lapse sündi ja esimesi elukuid, siis mehed – teil ei ole õigust viriseda 🙂

    1. henry343

      30.01.2014 at 07:50

      Haha. Ma väga ei virisegi. Minu virin käib rohkem blogi aadressil, sest mul ei ole siia midagi eriti kirjutada kuna see siin veits trenniblogi tüüpi asi. Aga olrn sinuga nõus- SUCK IT UP HENRY!

  • Kristi Stoltsen Käsik

    30.01.2014 at 11:00

    Usu mind, see on alles algus, varsti titt lärmab ja sul pole õrna aimugi, mida ta tahab, sest kõht on täis, mähku kuiv jne. 😛 Ja kui see kõik paremaks läheb ( s.t. saad juba öösel magada, wc-s käia ja süüa siis, kui ise tahad), siis tuleb mängu limbiline süsteem sinu peas, mis ütleb, et veel oleks vaja paljuneda. 😀 Ma rumal olen juba 3 korda samasse ämbrisse astunud. 😀 Minu lapsed pole keegi öösel maganud kuni 4 eluaastani.
    Aga lohuta ennast sellega, ei hiljem oskad tohutult hinnata oma trenniaega, täisväärtusliku sööki ja magatud tunde. 😉
    Veejoomise- suhkruvältimise ametis olen ma ka kohutavalt kehva, aga harjutamine pidavat meistriks tegema. Ma siis üritan edasi. (Y)
    Teile kolme ka edu, varsti olete ka osavamad vanemad-lapsed ja siis läheb lõbusamaks.

    1. henry343

      30.01.2014 at 11:02

      Sa nagu samaaegselt lohutaksid ja samas ajad asja hullemaks 😀 .

      1. Kristi Stoltsen Käsik

        30.01.2014 at 11:10

        Mugavustsoonis puudub edasiminek, aga kaoses peitub meeletu võimalus saada ise paremaks, toredamaks, targemaks, osavamaks, ilusamaks …
        Ees on veelgi toimekam aeg, mis vahel ajab ajud krussi, aga samas rõõmustab nii meeletult.
        Noh ja ära looda, et 8 aastane sul magada laseb, ta tuleb 6.30 voodi ette: “Kõht on tühi, minge tehke putru.” 😀

  • agnes

    30.01.2014 at 16:44

    sa saad k6igega ilusti hakkama! dont worry 🙂
    Aga ma m@letan ka aegu kui k@isin vanaema juures SAT TV vaatamas, nii kift oli 🙂

    1. henry343

      30.01.2014 at 17:28

      Tule koju ja veedame mõne laupäeva hommiku curled up in blanket multikaid vaadates

  • heret

    30.01.2014 at 16:55

    Ma peagi tulen ja teen teile külla ja teen ühe korraliku pastaroa ja lasagne külmkappi varuks :))) Niipea kui nad magama hakkavad kauem on vaja neid hakata vägisi ülesse tirima kell 7, et lasteada ja kooli viia.. see kestab umbes 16 aastat jutti!

    1. henry343

      30.01.2014 at 17:25

      Heret, võtan seda kui lubadust 😀

  • Tiiu

    30.01.2014 at 17:40

    Pidage vastu 😉 🙂 🙂

  • kasja

    30.01.2014 at 19:03

    Niipea, kui ilm veits soojeneb ja titte saab hakata vankris magatama nii u 3x päevas, on trennimured murtud. Tuleb leida muretu marsruut, nii u 5 km edasi ja 5 tagasi – või 10 km ring – ja kukkuda uhtma. Mistahes ilmaga, ikka reipa pika sammuga. Titt magab (ja tervis muudkui tugevneb, sest värske õhk), vankrilükkaja füüsiline vorm aina paraneb. Ja üks kahest teeb kodus samal ajal unevõlga tasa. Garanteerin, et sellise trenniga on särgid varsti suured. Tehtud-nähtud. Oht muidugi, et lõpuks lähete selle üle tülli, kumb jalutuskorra saab – kes siis head vormi ei tahaks.

    1. henry343

      30.01.2014 at 21:06

      Ma usun sind täielikult 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga