Säravate silmadega kalasõber

26.09.2013

Tahtsin öelda seda, et küll mu lugejad on kannatamatud. Tavaliselt paar päeva enne uut postitust hakkavad mu FB lehele ja postkasti tulema meeldetuletused, et kaua ma veel passin, kirjutagu ma juba uus postitus. Mul on muide väga hea meel, et te seda teete, hoiab mind ka rohkem kirjutamise raja peal. Vahel, kui midagi põnevat uut kirjutada pole, nagu sel nädalal, siis ongi raske end kätte võtta ja teie, kes te mulle endid meelde tuletate, annate mulle uut jõudu siia midagi pudistada.

Täna oli üldse üks tore päev. Veetsin täna Tartu Ahhaa keskuse konverentsisaalis, kuulates konverentsi teemal: “Silmad särama ja tegudele, igatahes!” Ma läksin sinna ainult ühe koolitaja pärast, kelleks oli Andres Kuusik, kes annab Tartu Ülikoolis turundust. Kui inimene on oma ala fänn, siis annab see nii palju juurde ja Andres on täielik oma ala fänn. Kui ta räägib, siis ei loe ta absoluutselt maha. Vastupidi, ta veedab suure osa ajast rääkides silmad kinni. Lisaks räägib ta minuga sarnaselt hästi kiiresti ja vahel tahab, nagu minagi, rääkida ühe korraga hästi paljust. Igal juhul, on varsti Tartus ka ettevõtlusnädal, kus ta tõenäoliselt linnarahvale taas esineb. Vaatan seal juba praegu kava ja näen päris palju põnevat. Kas ma ütlesin, et kõik see on tasuta? Kui keegi veel läheb, siis andke teada, istume kokku.

Kuid täna olid kõik koolitajad väga põnevad ja rääkisid maru hästi. Mul on tavaliselt suured probleemid tähelepanu paigal hoidmisega. Veits ADD. Esileedi tihti pahandab muga, et ma ei suuda tema juttu eriti pikalt süveneda. Tegelikult ei ole siin probleem minus, vaid tema rääkimises. Kui mina pean mingi kahetunnise filmi sisu edasi andma, siis ma teen seda umbes minuti-paariga. Kui tema peab kahetunnise filmi sisu edasi andma, läheb tal TÄPSELT sama pikalt, kui pikk oli film, sest jumal hoidku selle eest, kui midagi välja jääb. Meil on üks sõbranna, Anu, täpselt samasugune ja siis on alati naljakas neid kuulata. Vähemasti esimesed kaks minutit, sest kahe minuti pärast on mu tähelepanu ammu juba läbi silmade liikunud vaasile kapi otsas ja ma nuputan, et miks me selle vaasi ostsime, kui me seda kordagi kasutanud pole. Ma tahaks siia illustratsiooniks Anust ühe pildi panna, kuid ainus, mis sobiks, on see, kus nad esileediga söövad šokolaadi browniet ja naeratavad. Minu arust väga tore pilt. Ma ei saa aru, miks nemad sellega nõus ei ole… Igal juhul olin ma tõna esinejatest täiesti lummatud ja ammutasin endasse suure koguse inspiratsiooni.

Natuke naljakas oli koolitusel see, et ma avastasin alles koolitusel, et tegemist oli Tartu Ärinõuandla 20. sünnipäeva konverentsiga, kuhu ma läksin… ketsides. Enamus istus ülikondades ja lakkkingades ning naised olid soengud kenasti puhevile ajanud.. Seal ma siis olin teksade ja ketsidega… õnneks oli paar tükki veel, kel on vist sarnased tähelepanuhäired ja ei lugenud konverentsi nimetust- mina lugesin vaid sisu ja seda, et see on tasuta.. kõik 🙂

Peale konverentsi läksin ma otse CrossFiti, kus täna oli rõhk kolmel harjutusel- istessetõus, kangiga väljaastesammud ning kangi tõstmine õlgadelt peakohale. Olen hetkel voodis kõhuli, kirjutan teile ja otsin tagumikule mugavamat poosi, sest see raibe on nii valus. Väljaastesammud (lunges) on alati minu jaoks väljakutseks. Kuid eks selleks, et areneda, tulebki minna mugavustsoonist välja. Varem ma kartsin alati Crossfiti minna, kui ma lugesin, et põhiharjutused on burpeed, või thrusterid, aga enam mitte, sest trenn peab küll meeldima, kuid just need harjutused, milles sa end ebamugavalt tunned ja sulle rasked on, on need, milles on kõige enam arengu- ning kasvuruumi.

Kuid tore üllatus oli täna alles peale Crossfiti trenni, kui minu trenn läbi sai, oli algajate trenni tulnud üks blogija, keda ma innuga jälgin- kaunis Heidi Tarkpea. Ta nägi samasugune välja nagu pildi peal :). Loodan, et talle trenn väga meeldib ning ta tuleb teinekordki ja kes veel tema tegemisi ei jälgi, siis soovitan. Ta on enda jaoks sporti juba pikalt avastanud ning vähemasti jätab mulje, et kirjutab südamega- tema blogi pole lihtsalt kuivad faktid, vaid seal on sees ka emotsioon. Tema blogi saab lugeda siia klõpsates. Võtsin ta soojalt vastu ja ulatasin käe, mille ma olin enne väga hoolikalt higist puhtaks pühkinud (sest trennis ma aegajalt higistan), sest ei ole jubedamat asja, kui niiske käepigistus, kui sul endal on käed kuivad. Ok, liialdan, on kindlasti ka jubedamaid asju, mille loetelu ma siia lisama ei hakka, seega lihtsalt uskuge mind- kui keegi annab teile niiske käega tere, siis rõõmustage, et oleks võinud ka hullem olla.

Samuti tuli trenni paar nädalat tagasi mu hea sõber Johanna, kes sai innustust mu blogi lugedes. Väga hea meel oli ka sind seal näha. Hetkel on ta sunnitud treeningutest võtma väikese pausi, kuid ootame sind väga tagasi. Katrin tuli ka, kuigi tema väidab, et ei ole seal minu kihutuskõnede tagajärjel.. Ole nüüd, loomulikult oled sa seal minu pärast :). Kogu see CrossFiti asi ongi muutumas justkui kommuuniks- hoolimata sinu treeningtasemest, hoolimata sinu sotsiaalsusest- sind võetakse soojalt vastu, sind innustatakse, rääkimata personaalsest juhendamisest. Sa reaalselt tunned, et sa oled ühe pere liige ja seal peres on muide veel ruumi küllaga, seega kutsun kõiki. See ei ole nagu rühmatrenn või jõusaal, kus sa teretad ja nühid trenni teha, siin sa ergutad teisi, julgustad teisi ja innustad pingutama. Aeg-ajalt tehakse ka ühiseid grilliõhtuid ning tulevikus plaanitakse ka ühiseid väljasõite loodusesse. Lisaks nõustavad treenerid ka toitumisalaselt neid, kes selleks huvi välja näitavad. Mäletan, kui ma selle jutuks tõin, siis ühel hetkel oli Ain (treener) trennis posu materjalidega, mis ta mulle andis ja tegelikult sealt mul see suurem huvi paleo vastu tekkiski.

Kuu hakkab läbi saama ja põhjus, miks ma ei ole teinud videot on see, et … te ei kujuta ette mitu erinevat vabandust mul siia kirja sai, mille ma seejärel maha kustutasin. Mingi kümme korda kirjutamist ja kümme korda kustutamist kindlasti. Peamine põhjus on siiski see, et ma tunnen ennast imelikult ennast filmides, sest ma ei meeldi endale eriti- eriti filmi pealt. Teine põhjus on see, et mikrofon, mille ma ebayst ostsin, pole siiani kohale jõudnud. Kolmas põhjus on see, et ma pole kindel, millest videosi teha. Üks asi, mida ma tahan filmida on küll- ma tahan teha paleo pannkooke ja selle lihtsalt linti võtta. Kuna ma pole ka suurem asi kokk, siis ärge ootusi eriti kõrgeks ajage… Vot, seda teengi. Tsau.

PS! Laupäeval on Narva-Jõesuus silmufestival. Nime järgi tundub, et tegemist on festivaliga, kus pakutakse vaid silmusid, kuid tänasel konverentsil räägiti, et tegemist on siiski festvaliga, mis on pühendatud kalale ja seda igal erineval moel. Mõtlesin minna. Kui keegi veel tahab Tartust varahommikul minna, siis võiksime ühendada jõud. Mul mõte on, et võiks minna, kuid kas see ka teoks saab, see selgub. Algab see juba kell 10 hommikul. Esileedi andis juba teada, et tal puudub huvi surnuid kalu vaatama minna ning selle asemel veedab mõned tunnid küünte eest hoolitsedes. Ma pole kunagi Narva-Jõesuus omateada käinud ja äkki saabki olema esimene kord. Eelmise aasta kirjeldus on siin.

Muide, pealiri on vastuoluline: “Säravate silmadega kalasõber”. Mis kuradi sõber ma olen, kui ma eelistan kala surnuna, pluss mu eesmärk on see ära süüa. Kui mul selline sõber oleks, siis ma küll teda enda sõbraks ei tahaks 🙂