Anonüümne taldrikulakkuja – a mida henry teeb?

Anonüümne taldrikulakkuja

8.05 2013

Ja ongi suvi käes. Täie rauaga on. Väljas on 40 kraadi sooja ja mine või ujuma. Ok, tegelikult on natuke vähem, aga tunne on küll selline. Kuigi, kui me esileediga Karsummi ja Paadirallit vaatamas käisime, siis vaadates neid vette hüppavaid tudengeid, ei tulnud kordagi kadeduseussi peale.

20130502_140428_1Vahepeal olen ma jätkuvalt tugevasti trenni teinud. Lisasin endale ka vähemalt viis jalutuskäiku nädalas korraga vähemalt tund aega. Ehk siis nüüd on minu aktiivsus nädalas: kolm korda jõusaalis (kokku umbes 4 tundi), kaks korda korvpall (kokku kolm tundi), kaks korda Crossfitis (kokku kaks tundi) ja viis korda jalutuskäik (kokku viis tundi). Viimase nädala korvpallimäng lõppes mulle sellise vahva sinise silmaga.

Huvitav ongi see, et MyFitnessis käies on mulle korduvalt juurde astunud täiesti võõrad inimesed (selles mõttes võõrad, kes käivad samadel aegadel trennis, kuid kellega ma muidu suhelnud ei ole) ja küsivad hämmastusega, et palju ma juba kaalu kaotanud olen. Kuuldes numbrit, siis üllatuvad, et silma järgi tundunuks, et olen kaotanud rohkem ning silma järgi ei oleks nad mulle kuidagi nii suurt kaalunumbrit pakkunud. Mis näitab ikka ja jälle, et number on lihtsalt number. Lihas kaalub rohkem kui pekk ja treenides muutub kehakuju. Dieeditades olemasolev kehakuju lihtsalt väheneb, kuid kuju ise ei muutu.

Viimasest postitusest on möödas kaks nädalat. Eelmisel nädalal sattus olema maipüha ja siis ma lihtsalt ei suutnud end kätte võtta ja kirjutada. Tegelikult, kui ma oleksin kirjutanud, oleksin ma kirjutanud seda, et päevad ei ole vennad, sest nädalavahetusel läks söömise pool natuke käest ära. Mida ma pean silmas, kui ma ütlen käest ära: ma üritan süüa väga teadlikult, ilma ahmimata ja katsun, kui võimalik, vältida halba toitu. Kuid nädalavahetusel sattus toidulauale nii pizza, kook, kui midagi veel. Põhimõtteliselt kaks- kolm päeva halba toitu. Kuid ma tegin otsuse, et ma ei põe seda pikalt ja naasen kohe tagasi tervisliku toitumise juurde.

Uus avastus on see, et ma tundsin järgnevatel päevadel täielikku toidupohmakat- suu oli paks, pea oli paks, selline imelik olemine, kurk kuivas. Kuid varem sõin ma jama pidevalt, mis laseb mul järeldada, et tegelikult ma tundsin ennast nii pidevalt. Kuid hakkasin seda pidama normaalseks. Ülekaalulisena hakkadki sa kõiki enda hädasid panema selle arvele, et sa oled ülekaaluline ja löödki justkui kõigele muule käega. Tegelikult on vahe meeletu, kuidas ma tunnen end siis, kui ma söön mingit töödeldud jama, või siis kui ma olen söönud toitu värsketest komponentidest. Kuidas ma tunnen ennast hommikul- kas ma ärkan puhanuna, või on mu keha terve öö seedimisega tegelenud ja ma ärkan väsinumana, kui magama minnes.

lehmSöömisest rääkides, siis üks põhjus, miks mulle meeldib pigem kodus süüa on see… ma ei tea, kas ma peaksingi sellest rääkima.. Aga ok… on see, et ma olen taldrikulakkuja. See kõlas nagu anonüümsete taldrikulakkujate koosviibimisel: “Tere, mina olen Henry ja ma olen taldrikulakkuja.” Ok kiire kõrvale põige- Anonüümsed alkohoolikud- mis mõttes on nad anonüümsed, kui nad alustavad endast rääkimist sellega, et ütlevad kõva ja selge häälega enda nime? Kuid see selleks. Igal juhul on mul alati kiusatus oma taldrik puhtaks lakkuda, kuid ma ei saa seda teha väljas käies. Noh, saan küll, kuid kaua mul õnnestuks esileedit endaga kaasa meelitada, on ise küsimus. Ma üritan koduski teha seda nii, et ta otse seda ei näeks. Esileedi puhul ongi fenomen see, et kuigi on ta kasvanud põhimõtteliselt põrsastega mürades ja mulla sees sonkides (esimest korda käis ta muide suures linnas alles peale keskkooli lõppu. Ta kirjeldas, kuidas ta vaatas suu ammuli kõrgemaid maju kui kaks korrust ja pelgas aastaid lifti astuda, pidades neid kõuekambriteks- mida iganes see siis ka ei tähenda. Kuidas ta oma korteriomanikuga tülli läks, kui see tal Šumpa (kodustad lemmikpõrsas) korteris pidamise ära keelas), sööb ka kõige tavalisemat asja, isegi kodus üksi olles, noa ja kahvliga.

Kuid ma usun, et taldriku lakkumiseni jõutaksegi nii, kui eluaeg on harjutatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa. Kui taldrik ei ole tühjaks söödud, siis ei hakka ju keegi keelega kartuli ja liha vahele joont ajama. Pealegi, kui sul ei ole sisemist sundi taldrikut tühjaks süüa, siis pole sul tõenäoliselt vajadust ka taldrikut puhtaks lakkuda. Mõni ime siis, et need, kes jätavad alles imepisikese leivakoorukese, sest nad rohkem ei jõua süüa (krt, kas tõesti?), ei mõista meid, kes me lakume taldrikuid. Muide ainult enda oma. Mind ei saa isegi väe võimuga sundida lakkuma kellegi teise taldrikud, sest see oleks lihtsalt jube. Huvitav- samad asjad taldrikul, isegi kui ta on söönud noa ja kahvliga ja taldrikul puudub igasugune tema DNA – ma ei oleks nõus seda asja keelega puutuma.

coffee-blackKuid paar nädalat tagasi kirjutasin ma siin, et tagasi on hiilinud näksimine, siis oli tore kohe näha, kui kiiresti reageerisid selle sama projekti korraldajad. Enely, kes tegutseb siis ilukabinetiga ja toob maale ning turustab Healthy Attitude Coffee’d (ta on mu teada ka Tartus Ilumessil, minge degusteerima, öelge, et mina saatsin:) ), võttis minuga pea sekund hiljem peale postitamist ühendust ja valas mu küsimustega üle. Igal juhul soovitas ta juua edaspidi kohvi hoopis pealelõunasel ajal, et kohvi toime ulatuks õhtusse, mis on tavaliselt igal näksijal raskeim aeg. Oh seda üllatust- ei näksigi enam. Nagu üldse kohe. Jätkuvalt olen ma hämmingus selle kohvi toimes, see võtab tõesti selle vajaduse “millegi” järele ära. Seega kiidan jätkuvalt. Teiseks tore oli, et keegi ikka mu postitustel silma peal hoiab ja neid loeb.

Aga hästi, uue nädalani!

PS! Selleks, et esileedi mul ka homme lubaks kodus magada, siis suhtuge skepsisega sellesse, mis ma aeg ajalt tema kohta räägin. Päris kõik ei ole alati 100% tema nägemusega kooskõlas ja ta väidab, et ma vahel liialdan. 😀

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga