Kuidas möödus mu kaks suhkruta nädalat?
16.04.2013
Sain juba mitmeid kaebusi, et ma nii harva postitan. Ma tean, olen laisk kirjutaja olnud ja ma võtan endale eesmärgiks kirjutada tulevikus igal nädalal. Ma plaanisin juba eelmisel nädalal miskit kirja panna, kuid otsustasin, et kuna see suhkruvaba kaks nädalat ei olnud veel möödas, siis kirjutan sellest siis, kui sellega ühel pool on.
Eesmärk oli vältida suhkrut kaks nädalat. Täpsemini, rafineeritud suhkrut ja seda igas vormis- olgu ta lisatud toidule, marinaadidele, või kuidas iganes. See tähendas siis, et ma pean hoiduma igasugusest valmistoidust, sest nad lisavad seda igale poole. Käisin Maximas ja küsisin, kas see soolalõhe, mida nad müüvad, kas seal on kasutatud ka suhkrut. Müüja tegi suured silmad ja ütles, et kes siis soolalõhele suhkrut paneb. Ma omalt poolt vastu, et vahel asjade soolamisel pannakse ka suhkrut, et soolast maitset tasakaalustada. Selle peale vastas müüja kavalalt naeratades, et tegelikult pannakse ju suhkrut kõikidele toitudele. Ma siis ei saanudki aru, kas kalal oli suhkur juures või mitte. Siis lisas müüja veel ühe repliigi, mis ajas mu mõtted veel enam sassi- et kalale ei pea panema ainult soola ja suhkrut, vaid võib panna ka sidrunit. Lühemalt, ma sain suure hulga informatsiooni nii, et ma ei saanud kuidagi targemaks :).
Kuid kuidas see kaks nädalat suhkruta siis möödus? Kui ma peaksin end viie palli süsteemis hindama, siis ma paneksin endale hindeks 4+. Esimese nädala esimestel päevadel tundsin ma tõepoolest suhkruvõõrutust ja kuna ma olin harjunud iga päev läbi mingite toitude enda kehale suhkrut andma, siis oli algul tõepoolest olemine selline ebalev ja õõnes. Kuid paari päeva möödudes kadus põhimõtteliselt igasugune kiusatus magusa järele. Esileedi sõi nii mõnigi kord kooki või kommi ja minu poolest oleks ta võinud seal samahästi kui söetükke järada- mul ei olnud sooja ega külma. Ma tahaks nüüd panna siia ühe pildi sellest õhtust, kui me käisime sõpradel külas ja seal pakuti šokolaadi fondanti (võõrutuse esimestel päevadel), kui esileedi sõbrannaga otsustasid oma šokolaadiste hammastega kaamerale poseerida. Kuid ma kardan, et ma ei saa seda teha, sest esileedi huumorisoon on nagu ta on. Baskini mantlipärijaks ta ei kõlba.
Kuid teise nädala lõpus käisime me mu sõbra sünnipäeval ja ta naine (kes on ka meie sõber) on fantastiline kokk. Tema salatid on alati suurepärased ja nii ka seekord ning alles hiljem mõtlesin ma järele, et ka majoneesis on ju suhkur. See oli siis minu libastumine kahe nädala jooksul. Vähemasti ei söönud ma seal kooki, mis nägi ka nagu ulmehea välja ja seda kinnitas läbi toa kostuv rahulolev tordisööjate mõmin. Valetan, järgmisel päeval läks veel veits vussi, kui me esileediga Tallinnas käisime ja meil on saanud traditsiooniks, et me käime siis alati mõnes väga hea teenindusega restoranis söömas. Ka seekord ja see grillliha marinaad sisaldas kindlasti suhkrut. Seega üldkokkuvõttes ei läinudki väga halvasti.
Ma mõtlesin, et kui see kaks nädalat läks nii libedalt, et ma teen siis teise kaks nädalat otsa. Ma ei hoia nii rangelt kinni suhkru mittesöömisest, vaid katsun teha valikuid, mis…. ah mis ma ajan- järgmised kaks nädalat on mu eesmärk vältida jätkuvalt täielikult rafineeritud suhkrut.
Ka trenn läheb ladusalt ja ma tõepoolest olen täiega trenne nautima hakanud ja just intensiivseid trenne. MyFitnessi jõusaalis üritan puhkemomendid hoida maksimaalselt lühikestena ja tõsta raskuseid, et peale trenni oleks tunda, et trenn on tehtud. Crossfit trennis pingutan ma niigi maksimaalselt, sest seal ei ole teistmoodi võimalik. Tänase trenni kirjeldus näiteks CrossFitis: 30 minutilist seeriat. Igaüks valis endale eelnevalt taseme, kas hüppad (hüppenööriga) minutiga 60, 80 või 100 korda. Minutiga hyppad oma korrad ära. Kui jōuad valmis enne, kui minut täis saab, saad ülejäänud aja minutist puhata. Kui ei jōua, siis ei jōua. Kokku siis pool tundi hüppamist põhimõtteliselt. Nagu sellest veel vähe oleks siis peale seeriaid enne venitusi ka veel 25 kordust ühte kõhulihaste harjutust. Kuna minu kehakaal ei lase veel väga vabalt hüpata, siis tegin ma 40 hüpet minutis ehk kokku poole tunniga 1000 hüppenööriga hüpet. Kõvemad mehed tegid seal 3000. Mu särk ei ole veel kunagi peale trenni niiiiii märg olnud. Lisan ka kaks pilti. Üks on enne ja teine peale trenni. Kumb on kumb, jääb teie arvamiseks. Kuid see ongi vist see trennisõltuvus millest räägitakse, kus sa tahad aina suuremaid ja suuremaid doose, sest väiksem pingutus ei paku sulle enam sama emotsiooni.
Igal juhul ma luban siis kirjutada iganädalaselt ja teen järgmiseks nädalaks mingi video ka, kui Keijo kunagi mulle statiivi otsustab tagasi tuua (Vihje! 🙂 ).
Tsau!
väga tubli, muideks -marinaadis võis vabalt olla suhkru asemel ka mesi 😉 aga üldiselt toetan kahel käel, rafineeritud suhkru vältimist, alternatiive on OI kui palju, ja mida vähem sa üldiselt poolfabrikaate sööd, seda põnevamaid maitseid ja tervislikumaid kooslusi su lauale tekib! JAKSU!!!!
Nägu nagu kitsejälg juba :))