Isa blogi: loomulikult saab sellega hakkama, kui eesmärgks on enneaegselt hallid juuksed ja närvivapustus

07.01.2016

Kui jätta kõrvale tunduvalt kõrgemad arved, siis tegelikult mulle talv meeldib. Isegi sellise paukuva pakasega. Kui ma töötaks hauakaevajana, siis ma tõenäoliselt nii ei mõtleks. Minu töö on aga soojas kontoris, mis asub minu enda kodus ja milles töötamine mul pea täiesti võimatuks on muutunud.

Ma pääsen töölaua taha keskmiselt paariks tunniks ööpäevas. Ma ütlen küll töölaua, kuid tegelikult on selleks vannituba, elutuba, voodi ja kõik muud kohad, kus ma saan hetkeks enda maile läbi vaadata ja tegelda töö asjadega.

Talv meeldib ka kaksikutele. Nii, kui me nad enda kookonitesse paneme ja nad külma õhu kätte saavad, magavad nad hetkega. Päris kahekümne kraadiga neid jah õue magama ei pane, kuid õnneks on meil garaaž, mis hoiab stabiilselt umbes kolme-nelja soojakraadi ja lastele magamiseks ideaalne. Ma ei tea, mis me teeksime, kui neid jahedasse magama panna ei saaks, sest toas magades ärkavad nad päeval iga 10 minuti tagant.

Noorsandile meeldib küll lumi, kuid sellega kaasneva külma sõber ta eriti ei tundu olevat. Vaevalt me saame pool tundi õues ära olla, kui ta hakkab korrutama sõna „tuppa”. Eriti tüütu on see siis, kui mul on mingi põnev tegevus kusagil kodust eemal välja mõeldud, näiteks jalutuskäik ilusas kohas, või kelgutamine kusagilt kodust eemal. Nii pea, kui me kohale jõuame, Noorsand istub kelku, jõuan paar sammu edasi minna, kui selja tagant kelgust hakkab kostuma „tuppa, tuppa”. Mida sa siis teed? Eks siis tuleb ta tagasi autosse suruda ja kodu poole liikuma hakata. Igal juhul on kogemus näidanud, et talvel ei maksa Noorsandiga eriti suuri plaane õues teha.

Seega talv on meie peres oodatud aeg. Mulle meeldib isegi lume rookimine. Ok, võib olla ei saa seda päris nii väita, et mulle meeldib. Õigem oleks öelda, et ma isegi ei vihka lumerookimist, sest väga suur vahe on see, kas sa teed seda enda isikliku kodu ees, või sa teed seda kortermaja ees, sellepärast, et keegi teine seda ei tee.

Lisaks on see hea trenn. Kogu see labidaga vehkimine ja siis veel harjaga üle käimine. Meil ei ole küll suur ala puhastada, aga hea 30-40 minutit läheb sellele siiski. Kuid eile rikkus mu ema mul selle trennivõimaluse ära ja kinkis sellise väikese lumesaha, mis puhastab tunduvalt laiema ala, kui seda teeb labidas, mis tähendab, et 30-40 minutit kahanes 15-20 minuti peale. Lisaks ei saa enam nahkagi märjaks. Trenni mõttes võiks ju selle saha kõrvale panna ja labidaga vehkida. Kuid olgem ausad, ma olen täpselt nii laisk nagu see mulle võimalik on ja kui mul on võimalik mõnd tööd teha targemalt ja kiiremalt, siis hoolimata sellest trennifaktorist, sahk võidab. Kuid kuna on tegu minu koduga, siis puhastan ma seda sahast hoolimata lumest palju parema meelega, kui ma seda tegin siis, kui me korteris elasime.

Rookimine sai minu jaoks endale täiesti uue tähenduse ja ma teeks seda isegi korralikumalt ja põhjalikumalt, kuid elu kolme pisikese lapsega tähendab seda, et ma ei saa mitte midagi korralikult ja põhjalikult teha. Kogu aeg tuleb arvestada nende söömise ja unegraafikuga.

Kes iganes on üheaegselt toitnud kahte karjuvat imikut ja lusikaga vastu lauda kolkivat jõnglast, teab, et see ei ole ühe inimese töö, vaid see on puhtalt tiimitöö. Siinkohal ei pea ma silmas, et inimene sellega üksi hakkama ei saa. Loomulikult saab, kui eesmärk on saada hallid juuksed ja närvivapustus. Ma olen juba praegu mures, sest Esileedi teatas, et ta läheb kaheteistkümnendal kodust tunniks ajaks ära. Nii pikalt ju ei tea ette ka, kas selle tunni ajal otsustavad äkki kõik kolm kakada, nõuda süüa ja karjuda kasvõi lihtsalt sellepärast, et kõik teised karjuvad.