Isa blogi: alles nüüd olen ma mõistmas, mida tähendab olla lapsevanem, sest mul on kodus “kohutav kahene”

24.09.2015

Ma olen alati arvanud, et väljend „kohutav kahene“ ei ole väga asjalik. Arvasin, et tegemist võib olla kasvatamatusega ja mingi konkreetne vanus siia küll ei puutu. Aga võta näpust, mida lähemale Noorsand sinna number kahele jõuab, seda rohkem pean olema valmis nendeks “kohutava kahese”hoogudeks.

Siiani on olnud see kõik väga lihtne, sest kui ta nuttis, siis see tähendas mingit ärritust, millega tuleb tegelda — gaasid, nälg, valu jne. Nüüd aga tuleb tal nuttu ette ka olukordades, millega ma seni veel eriti tuttav olnud pole ja need on olukordades, kus ma midagi eriti muud peale ootamise teha ei saa.

Ma pean selle all silmas näiteks seda, kui ma võtan ta sülle, et viia riideid vahetama, siis ta laseb end süldiks, viskab pea kuklasse, vehib jalgadega ja teeb umbest sarnast häält, kui filmides inimestest kurja vaimu välja aetakse.

Kui ta ei saa midagi, mida ta tahab, siis ta ei vali ei kohta ega seltskonda ning iga koht on piisavalt hea, et seal end selili visata nõuda ja jalgu siputada. Õnneks poes ei ole seda veel olnud. Mäletan, kui ma veel lastest midagi ei teadnud ja nägin mõnd last poes karjumas ja visklemas, siis ma mõtlesin hukkamõistvalt, et miks tullakse sellise kasvatamatu lapsega poodi. Kui ma nüüd seda näen, tahan ma juurde minna, panna enda käsi lapsevanema õlale ja noogutada mõistvalt.

Eks seda liigset jonnimaratoni võib seostada ka hammaste tulekuga, sest neid tal aina tuleb. Ma tean omast käest, et ei ole midagi tüütumat hambavalust — kõik ärritab, sa tahad olla omaette ja lihtsalt oodata, et see vastik valu taanduks. Võib olla tahab Noorsand ka omaette kannatada, aga ta ei oska seda lihtsalt väljendada ning mina olen Noorsandiga väga kontaktne ning püüan temaga mürada igal võimalikul hetkel. Ka siis, kui ta seda ilmselgelt ei soovi. Ta on selles mõttes natuke Esileedisse, et ta eelistab pigem õrnusi vahetada, kui intensiivselt mürada. Aga pole hullu, küll ma ta välja õpetan.

Kuid õnneks ei ole neid jonnihoogusid liialt palju ja ma loodan, et see eelnev ei ehmatanud ühtegi tulevast lapsevanemat, sest ma lihtsalt püüan näidata ka natuke seda pahupoolt. Samuti ei ole alati õige seda jonniks nimetada ja tuleb teha vahet, kas ta jonnib, et manipuleerida millegi saamiseks, või ta hoopis õpib enda pahameelt/frustratsiooni/ärritust/emotsioone väljendama ning see tuleb neis olukordades endale lihtsalt meelde tuletada. Hetkel ta lihtsalt ei oska muud moodi, kui end pikali visata ja jalgadega trampida. Meie asi ongi teda õpetada, et on olemas ka teisi viise ja jääda rahulikuks, võtta tema muret tõsiselt, see „ära kuulata“ ning olla talle olemas.

Aga tõesti seda jonnimist ei ole nüüd nii palju kui võib tunduda. Või isegi, kui on, siis on toredaid hetki niivõrd palju rohkem, et ma pole siiani kordagi kahetsenud, et ma isaks sain. Mul on selles mõttes vedanud, et ma ei pea Noorsandist palju eemal olema, sest mul on võimalus teha 95% tööst omaenda kodust. Mis omakorda tähendab ka seda, et 95% tööst jääb tegemata, sest üks väike tegelane nõuab pidevalt tähelepanu.

Ma ei soovitaks kellelegi kodukontorit, kellel on kodus väike laps, sest siis on mõtted kõikjal mujal, aga mitte tööl. Mõni suudab ennast kodus motiveerida ja efektiivsena hoida. Mina mitte. Ma olen selline edasilükkaja tüüp. Eriti, kui ma võtan ette, et nüüd on vaja miski ära teha. Siis ma avastan, et muru on niitmata ja see tuleb viivitamatult korda saada. Siis ma avastan, et Noorsandi kõht vajab puristamist. Siis ma avastan, et lõunaks pole midagi süüa ja pean sellega tegelema. Samal ajal on kogu aeg mõtteis, et ka see töö asi tuleb ju ära teha, aga üldse aega ei ole. Ma usun, et see on suure osa inimeste probleem, kes räägivad pidevalt, et midagi ei jõua ära teha ja kogu aeg on kiire — on jah kiire, sest sa tegeled asjadega, millega ei ole kiire.

Ma tahtsin tegelikult täna kirjutada ühest teisest armsast, kuid samas hirmnaljakast asjast, mida Noorsand teeb, aga Esileedi pani mulle keelu peale ja ma ei tohi sellest rääkida, sest see võib olla miski, mida ta kunagi häbeneda võib. Seega rääkisin hoopis natuke jonnihoogudest, mida usutavasti pea iga lapsevanem võib kogeda, kelle laps kahe aasta vanusele läheneb. Siin tuleb lihtsalt süda külmaks teha ja tuleb püüda ka mitte selle jonniga kaasa minna, sest kui sa lähed närvi, siis ei ole tulemuseks mitte midagi muud, kui seal toas on nüüd kaks närvis inimest- laps ja sina. Alati see ei õnnestu, aga tuleb püüda. Samuti usun, et ei tohi ka jonnile järgi anda, sest kusagilt on kõrvu jäänud ütlus, et tegu, mida premeeritakse, tuleb kordusele. Ehk kui laps jonnib ja saab selle tulemusel seda, mida soovib, siis miks ei peaks ta järgmisel korral millegi saamiseks sama tegu kordama?

Aga tavaliselt juhtuvad meil ikka positiivsed asjad ja need, kes on meie Facebooki sõbrad, siis need on juba näinud nädala jooksul mitmeid erinevaid fotosid, mis ma sinna postitanud olen. Ühel on näha, mis juhtub, kui valida raskeim auto ja see magavale issile vastu nägu visata. Ok, see pole väga positiivne, kuid tänu sellele olen ma tulevikus targem ja magan üks silm lahti. Samuti lisasin pildi, kus Noorsand peitust mängib, aga ta ei ole selles kõige osavam. Seega, kui sa soovid, siis oled ka meie Facebooki lehele teretulnud .

Muide, kui keegi oskab soovitada Tartu kandis mõnd pisikeste laste laulmisrühma, siis soovitage mulle, sest me tahaks Noorsandiga mõnest osa võtta. Ma oleksin seal tõenäoliselt ainuke mees, aga ma saan hakkama. Kui käin, siis räägin hiljem teile ka, kuidas läks.