A kui hakkaks õige kirjanikuks?

07.01.2015

Võtsin siin blogimises vähekeseks aja maha, et mõelda, kuidas edasi minna. Kirjutasin isadusest ja paljusid ei huvitagi eriti mu muud jutud, vaid seni, kuni ma Noorsandist räägin on kõik ok. Kuid temast pole eriti palju rääkida hetkel, sest ta ei jõua pahandusi teha, kuna meie karm kullipilk on kogu aeg temal. Muide, viimane isablogi postitus sai väga hea tagasiside. Sain mitmeid kirju ja inimesed upitasid mu ego ja rääkisid, kui hästi ma ikka nalja teen. Aitäh 🙂 Soovitati paaril korral suisa paremad palad kõrvale panna ja kirjutada raamat. See mõte jäi kusagile ajusoppidesse kinni ning ma mõtlen, et miks ka mitte. See ei oleks selline käsiraamat, vaid miks mitte panna kirja, kuidas lapsega kooskasvamine on isa pilgu läbi. Aga see on vaid mõte, kuid üldse mitte maailma halvim mõte.

Kuid blogimises tekkis kriis, sest ma ei olnud kindel, kuidas edasi minna. Kas teha edasi kaalublogi, või minna selliseks lihtsaks igapäeva blogiks, või jätkatagi ainult isablogiga. Selleks, et enda järeldustele jõudmist selgitada, räägin ma äkki mõne sõnaga, miks ma sellise otsuse tegin.

Ma vajan väljakutseid. Ma küll tihti ei jõua finišisse ja põrun, kuid ma vajan põnevust ellu, mis mind elusana hoiaks. Ma ei ole juulikuust CrossFitis käinud ja ma tahaks sinna täiega tagasi minna, kuid ma käisin varem paari vormist väljas kutiga, kes ennast ära vigastasid (mitte CrossFitis) ja ei julge intensiivsemat trenni enam teha, kui poekäru lükkamine. Ma tegin täna kodus kükke ja mu lihased on taas kõik nii kanged ja lühikesed, et täiskükki jõudmine oli päris vaevaline. Seega, kui on keegi, kes on vormist täitsa väljas ja tahaks Tartus kusagil mingis trennis käia, siis äkki lähme koos CrossFiti? 🙂

Kuid seni, kuni ma seal ei käi, vaid otsin endale muid väljakutseid, et rasva kehal vähemaks saada, otsustasin ma iseenda jaoks seada väljakutseid, mis treeniksid lihast ja järjepidevust. Selle viimasega on mul eriti tõsised probleemid.

Ma otsustasingi siis, et jätkan kolmel liinil. Igal laupäeval ilmub isablogi. Kas nad jäävadki ka delfisse ilmuma on veel lahtine. Kui saan selguse autoriõgiuste suhtes, siis otsustan, kas jätkan või ei.

Teiseks ma jätkan regulaarselt trenniblogiga ja postitan igal kolmapäeval. Mis mind praegu eriti motiveerib, sellest kirjutan trenniblogis ja seda juba täna. Nagu ma ültesin ilmuvad positutsed igal kolmapäeval.

Kolmandaks jätkan ka selliste igapäeva teemadega. Noh, jätkan pole vist õige sõna, kuna ma pole veel eriti alustanud. Kuid neile ei sea ma eesmärki, kui tihti. Lihtsalt isa ja trenniblogi vahele, kui tunne peale tuleb.

Lisaks tahan ma ära muuta enda FB lehe, sest ma ei saa muuta seda nime, kuna mu jälgijaid on seal juba üle 200 inimese ja kui inimeste arv ületab selle piiri, enam nime muuta ei saa. Kui keegi teab, kuidas saab, siis andke mulle palun sellest märku. Kui ma järgin kõiki juhiseid, siis ütleb ikka, et muuta ei saa. Sellepärast teen ma uue FB lehe. Aadressi annan juba järgmises postitused. Aga ok. Tsau. Õhtuni! (minu õhtu on kuni kella kaheni öösel umbes). Tsau!