Meie kodu keelatud asjad

06.10.2020

Mul on saladus. Ma tean täiesti isegi, et peale seda postitust siin, ei ole mul enam saladust. Ma olen selleks valmistunud ja ma tunnen, et see on miski, mille koormast pean ma end vabastama.  Mul on kodus kuivatatud särge! Voblat noh. Käisin Peipsi ääres, ostsin Fjodorilt suitsulatikat ja natuke voblat. Ma ei söö seda palju ega tihti, aga vahel nii meeldib. Ma isegi ei oska öelda, mis mul selle juures meeldib, sest ainus maitse, mida sa sel tunned, on sool. Muide, las ma teen reklaami, kui te tahate väga head ja mahedat voblat, kus sool ei taha veerand tunniga su veresooni kuivaks tõmmata, siis Peipsi ääres Varnjas on Mesi Tare Kodumaja ja nad vähemasti suvel müüsid oma voblat, mis oli pakendatud 3 liitrilistesse purkidesse. Ma ei tea, kas see on miski, mida saab aastaringselt osta, aga võite uurida neilt FBst, kui isu peale tuleb.

Muide, mul ei ole teemakohaseid pilte tänasest postitusest, sest ma räägin keelatud asjadest. Seepärast illustreerivad tänast postitust lihtsalt paar pilti viimastest nädalatest.

Ok, aga miks see nii suur saladus on? Sest vobla on üks neist asjadest, mille söömine on mul kodus rangelt keelatud. Ma olen paar korda keelust üle astunud ja särjega üle ukse läve astunud ja talunud pere põlastavaid pilke, kes demonstratiivselt nina kinni hoiavad ja paanikas karjuvad, et ma jumala eest seda jälkust toas sööma ei hakkaks. Käige pekki! See on minu kodu ka! Mis te tahate, et ma läheks sellepärast õue vä? Kui ei meeldi, siis minge ise õue!

Igal juhul istun siin õues oma soomuselise voblaga ja mõtlen, et kuidas ometi oleme me jõudnud siia, et mina pean välja minema, kuigi probleem on ju neil. Miks ma ei võiks võtta šnitti oma isalt, keda ei kottinud näiteks kunagi, et meie lastena auto tagaistmel istusime – suits vajas suitsetamist. Või köögis soovisime olla, või vannitoas hambaid pesta – kui meile ei meeldinud, kuidas ta Priima või Leek haises, siis võisime vabalt ise ära minna. Ah jaa, ma tean küll miks- sest ma ei ole sitapea! Sellepärast ei söögi ma voblat teiste läheduses või siseruumides üldse. Vahel ma siiski olen seda teinud salaja, kui neid mingil hetkel toas ei ole ja eks ma siis otsin pere naastes segaduses näoga koos nendega, et kust see jube hais tuleb… “Kas sa oled kala söönud?” küsib tavaliselt Esileedi. “Sa ju tead, et ma ei teeks seda toas!” vastan ma ja püüan varbaga  astuda peale kalasoomusele, mis mind peaaegu põrandal helkides reetnud oleks.

Samas on asju, mida ka mina silmaotsastki ei talu. Näiteks nagu küünte viilimine. Juba see mõte, et sa libistad mingi krobelise asjandusega üle küüne serva, ajab mu seljakarvad turri. Esileedi teab seda ja tavaliselt, kui ma taban teda seda enda läheduses seda tegemas, reageerin ma sellele, nagu ta oleks just enda järjekordsest rasedusest teatanud – paanika ja kõhedus. Meie elutuba asetseb selliselt, et diivanil istudes jääb söögilaud ja köök selja taha ning ta pole selle 15 aastaga, mis me koos olnud oleme, ikka veel õppinud, et mul ei ole vahet, kas ta viilib innukalt vaikselt salamisi- ta jääb ikka vahele. “Oota, mul on küüs katki, kohe lõpetan” palub Esileedi, et ma tal alustatu lõpetada laseksin. “EI! Ma lähen kohe su padja peale voblat sööma!”, “Juba lähen!”

Teine asi, mis on minu kiiks, on püstised söögiriistad. Olete näinud, et mõned hoiavad oma nuge ja kahvleid topsikus laua peal? Nii et need seisavad kõikide silme ees. 

(Vahepaus: kell on 01:20 öösel ja all oli just mingi kolin. Kas mingi asi kukkus ümber, või on meie majas murdvaras ringi luusimas. Ainuke asi, mis sai all ümber kukkuda oli pesurest. Pekki küll, siis on hommikul kõik mu riided kortsus ja lisaks tunnistan ma nüüd siin Esileedi nähes, et ma kuulsin, kuidas see öösel ümber kukkus ja ei viitsinud püsti tõstma minna…. Äkki siis ei kukkunudki pesurest ümber. Loodame, et kui ongi röövel, siis selline normaalne ja tõstab resti ise üles…)

Ma vihkan püstiseid söögiriistu. Vihkan pole õige sõna. Mul on füüsiliselt väga raske olla püstiste nugade ja kahvlite läheduses. Mul hakkavad reaalselt silmad valutama, ma ei saa neid lahti hoida ja ma pean käega silmi varjama. Lihtsalt sulgemisestki ei piisa. Selline tohutu klaustrofoobiline tunne võtab üle. Ma arvan, et see sai alguse sellest, kui ma tatikana oma voodis igavlesin ja jalaga pea kohal olnud riiulit togisin, kuni ühel hetkel kukkus riiulis olnud sirkel oma terava otsaga mulle täpselt silma sisenurka. Nagu sinna pisarakanalisse põhimõtteliselt. Kolm millimeetrit kõrvale ja see oleks mulle silmamunasse kukkunud. Tee siis oma tühjaks jooksnud silmaga tibidele silma. Kuigi arvestades, kui mannetu skoor mul naiste seas alati oli, siis ma oleks sama hästi ka sirkel silmas ringi võinud jalutada – sama palju lööki. Sirkel oleks paremgi olnud – oleks hea jäälõhkuja olnud.

Kuid ma tahtsin öelda, et ma lubasin kunagi Esileedile, et me oleme alati üksteise vastu ausad ja ma tahangi nüüd olla- meie majas SEES on kusagil vobla! See siin on minu mäss. Minu viis püksid tagasi enda jalga panna.

Kas teil on ka mingid kiiksud, mida teie juuresolekul teha ei tohi, või mille tegemine teil teiste juuresolekul ära on keelatud?