Mis siis eile Piigaga juhtus?

04.02.2020

Kõik algas sellest, et ma plaanisin asjalikuks hakata. Lastega rohkem ühistegevusi teha, aga mu selg läks aina kehvemasse seisu. Meetrised põngerjad kipuvad kõike tegema enda kõrgusel ning fakt, et mul see räigelt ebamugav on, ei morjenda neid vähemalgi moel. Otsustasin soetada endale laua, mille kõrgust saaks reguleerida. Eestis pakutavad hinnad pani mind kahtlustama, et neis kasutatakse vaid väärismetallidest kruvisid ja vaatasin ma seda nii ühelt poolt kui teiselt poolt – ma ei saanud kuidagi endale õigustada nii kalli laua ostmist, eriti seetõttu, et ma otsisin lauda meisterdamiseks ning see laud saaks koheselt retsi.

Avastasin, et täpselt mulle sobiv laud on saadav IKEAs ja selle hind jääb ainult naaatuke üle selle, mida ma raatsiksin laua eest maksta. Kuid ma olin juba otsuse teinud ning peagi olin ma Lätist tagasi ning kirusin oma elutoas IKEA disainereid maa põhja. Ma olen täiesti veendunud, et kui nad oma tooteid disainivad, panevad meelega väikeseid erisusi sisse lihtsalt sellepärast, et kui inimesed lõpuks enda mööblieseme peaaegu kokku saavad, avastavad nad, et nad peavad nüüd kogu asjanduse uuesti lahti lammutama, sest kõik on valepidi. Igal juhul ühe päevaga oli see laud mul koos ning nupule vajutades tõusis see laud tõepoolest vaikselt üles ning teisele poole vajutades vaikselt alla. Lapsed ristisid selle laua lendavaks lauaks, sest sellega sai tõusta pea kahe meetri kõrgusele.

Kuid see oli enam kui aasta tagasi. Selle aja jooksul jõudsid lapsed selle laua nii ära testida, et ühel hetkel olid laua juhtmestikul ja trafol jupid taga ning nii see laud meil nukralt rõdu peale seisma jäigi. Püüdsin seda parandada ja viisin jupid ühe elektrooniku juurde, kes vanu kodumasinaid parandas… vist. Ma pole elades nii kahtlases kohas käinud ja ma pole elades ka nii kahtlast tulemust saanud ning selle eest veel maksnud. Igal juhul töötas juhtmestik taas, aga nägi välja nii põlve otsas arendatud, et oli tunne, et see üle paari päeva küll vastu pidada ei saa. See ei pidanudki vastu kauem, kui paar päeva. 

Paar nädalat tagasi tegin ma ka FB seinal üleskutse, et ehk on keegi Lätti IKEAsse minemas ja kuna keegi ei läinud nüüd ja kohe, siis ma läksin ise, sest peale kuude pikkust ootamist ning kirjavahetust, suudeti lõpuks mulle lauale uus juhtmestik välja ajada ning see ootas mind infolauas. Mu laud lendas taas ja igapäevaselt veetsin ma aega lapsi selle pealt maha ajades, sest aastaga olid nad kasvanud ning nad avastasid, et kui laud täiesti üles lennutada, siis püsti tõustes suudavad nad ka lage puudutada ja kes siis jätaks võimalust kasutamata, kui sul on võimalus lage puudutada?

Eile otsustasime, et mida me ootame? Lapsed ei mahu ammu enam IKEAst toodud hällidesse ja need seisavad ammu voodi äärtes, et lapsed öösel voodist välja ei kukuks (muide müüme hällid väikese raha eest maha, kui keegi siinkandi inimene soovima peaks). Otsustasime hällid lahti monteerida ja 180cm voodi kõrvale lükata külalistetoas (tuntud ka kui kabinet, või kui tuba, kuhu Esileedi kallab kogu pesu, mis kuivatist välja tuleb) külalisi tulutult ootav 120cm voodi ja olekski seal toas Esileedile ning kaksikutele 3 meetrit lai voodi. Meil on küll nüüd seis, kus see 120cm voodi on madratsi võrra madalam, nii et Napsie, hit me up ;).

Selleks, et voodi ära mahutada, tuli magamistoast välja viia siis laste hällid, mille lapsed ise oma pisikeste sõrmede ja trelliga pea täiesti iseseisvalt lahti võtsid ning ka üks vana nahkdiivan, mille me kunagi tasuta saime, et magamistoas oleks koht, kui Esileedi öösel Vennasele tissi andis, olin mina diivanil ja andsin Piigale pudelit, kui ta vahepeal rinnapiimale lisa vajas. Tuletan seda aega meelde ja ei igatse seda üldse tagasi. See toitmine, lutipudeli matsutamine vaikses ruumis, õlale võtmine, et krooksutada ning siis unisena tema süles magama kiigutamine. Jube. Teeksin seda kõike uuesti ja uuesti. Kui peaks. Aga ei pea enam. Kahetised tunded.

Selleks, et voodi saaks külalistetoast manööverdada magamistuppa, tuli diivan panna ajutiselt mängutuppa (tuntud ka kui minu ja Noorsandi magamistuba, tuba, kus on nüüd lendav laud.) Olimegi ametis voodi tassimisega, kui ma nägin uksest, et lapsed on roninud lendava laua peale ja hüppasid sealt järjest diivanile, mis oli ajutiselt laua ette pandud. Keelasin ja ütlesin, et aitab. See ei ole ohutu mäng. Kuid see polnud ka väga ohtlik, sest laud oli kõige madalamas positsioonis. Oli selline poolkeelav märkus minu poolt. Nad on üldse mul suured igalt poolt hüppajad. Vaid paar päeva tagasi hüppas Vennas lasteaias mängumaja katuselt alla ja sai alles siis aru, miks see muidu keelatud on. Õnneks mingit traumat ei järgnenud ja väike põrutusvalu ning ehmatus oli piisav õppetund.

Jõudsime voodiga magamistuppa ja Esileedi arvas, et tema eelistaks, et ukse kõrval oleks suur 180cm voodi ning 120cm võiks kaugemasse seina tõsta. See tähendas, et see niigi raske ja suure peatsiga voodi tuli nüüd üle voodi kuidagi upitada, kuid kuidagi me saime hakkama. Voodi paigas, ütlesin ma Esileedile “ja ongi üks etapp taas läbi. Beebivoodid lähevad järgmistele”. Uskumatu kui kiiresti nad kasvavad…

MÜTAKI!

See on selline müts, et sa tead, et midagi on valesti, sest see pole tavaline müts. Me saime mõlemad aru, et midagi on teises toas juhtunud. Kuigi mütaka ja nutu vahel oli äkki vaid sekund vahet, siis ma mäletan siiani, et ma ootasin pingsalt, et mis heli nüüd seal kostuma hakkab. Suur valunutt täitis kogu ülemise korruse. Esileedi tormas teise tuppa, haaras Piiga sülle ja jooksis külmkapist külmakotti peale panema. “Ma ütlesin, et ei hüppa laua pealt!” käratasin ma ehmunud poistele, kes olid laua peal, millega nad olid lennanud pea kõige kõrgemasse asendisse. Noorsand, arvates, et ma teda süüdistan, läks täielikku hüsteeriasse ja ma kinnitasin, et ma ei süüdista teda, vaid palun, et kui ma midagi ütlen, et seda ka täidetaks. Kallistasime mõne minuti ja ta rahunes kiirelt.

Poiste seletus oli, et nad tahtsid laua pealt diivanile hüpata ja olid seda juba paar korda teinud ja kui Piiga järjekordseks hüppeks julgust kogus, oli ta libisenud ja kõrgelt laualt alla kukkunud. Muhk, nagu te pildiltki näete, on võimas. Esileedi, kes teda kaisus hoidis, küsis mult, mida me teeme. Kas jälgime, või sõidame EMOsse. Ainus koht, kus mina olen sellist muhku varem näinud, on minu enda otsa ees, kui ma olin nelja aastane. Aga Piiga pole mina. Piiga on väike printsess jaa kui ma ütlen, et sa oled nii ilus nagu printsess, siis ta tavaliselt kohendab natuke enda juukseid ja vastab vaid “Ma tean!” Lähme EMOsse! Kutsusin ema poisse valvama ja teatasin poistele, et me lähme Piigaga arsti juurde ja vanaema tuleb neid valvama. “Aga meil on kõhud nii tühjad!”. Pekki kogu selle toimetamise juures läks mul õhtusöök täitsa meelest ära. Siin kohal tahan ma öelda: JUMAL TÄNATUD, ET WOLT OLEMAS ON! Üks mure kohe vähem.

Kuid me ei saanud EMOsse minna, sest Piiga ei lasnud end tõsta ja sülle võtta, öeldes, et nii läheb veel valusamaks ning kutsusime kiirelt välja kiirabi, kes umbes kümne minutiga kohal oli. Kuna Piiga vererõhk näitas ülemiseks näiduks 152, mis lapse jaoks on väga kõrge, otsustati ta haiglasse jälgimisele viia ning kuna haiglas olles kurtis Piiga korduvalt iiveldust ja kõhuvalu, läksid nad õhtul ka kompuutrisse, kus Piiga oli tõeline tšempion olnud, sest seal ei tohi ju liigutada ning sagedasti pannakse nii väikesed lapsed narkoosi alla, et see ära teha. Piiga oma pisikese kaisukaga oli nagu soolasammas ja ei vajanud mingit narkoosi. Muide, kui keegi tahab kunagi Piigale midagi kinkida, siis tal on umbes miljon kaisukat, aga ta vajab vähemalt teist sama palju veel.

Hea on, et me otsustasime kiirabi kutsuda. Hea on, et meid jälgimisele viidi. Hea on see, et haiglasse jõudes oli vererõhk normaliseerunud ja hea on see, et kompuuteruuring tehti. Piigal avastati kukkumise tagajärjel koljus mõra, mis nüüd rahu ja vaikust vajab, et keha saaks enda parandamisega tegelda. Õnneks ei olnud verejooksu ja operatsiooni ei vaja.

Mis ma oskan kogu asja kokkuvõtteks öelda… ära käi IKEAs! Eestist poleks ma ever lendavat lauda raatsinud osta. Aga veelgi enam tuleb tõdeda, et laste kasvamisel ka ohtude ring suureneb. nad ulatavad kõrgemale, katsetavad rohkem. Aina rohkem tuleb loota nende endi nutile ja ohutundele. Õnnetusi juhtub. Me ei saa kõike sellist ära hoida ja loodetavasti see õnnetus oli õppetunniks meile kõigile, et ära hoida midagi veel hullemat, mis võinuks olla, kui seda õnnetust poleks juhtunud. Eks me endi vigadest õpimegi. Ja mida ma veel kogesin oli see kogukond, kes on koondunud A mida henry teeb sotsiaalmeedia kontodele. Ma ei saa sõnadesse panna, millist tuge ja armastust ma teie poolt kogesin. Te jagasite enda lugusid. Isegi mehed, kelle olemasolust ma kunagi teadnudki polnud, tundsid, et on õige aeg enda toetust ja häid mõtteid jagada. Mul on palju meestest salalugejaid! Osad on kapist välja tulnud. Ma olen südamepõhjani tänulik teie toetuse eest, mis iganes vormis see oli. Ma tundsin seda. Ma ei räägi seda mee moka peale määrimiseks või nagu vlogijad armastavad öelda, et nad armastavad kõiki, ma olen lihtsalt ülimalt tänulik ja mul on väga uhke tunne, et mul teiesugune pere on! 

Kell on kolm öösel ja mul on aeg lõpetada. Esileedi on telefonis ikka veel aktiivne. Pidage vastu mu armsad. Varsti saate juba koju. Oma voodisse. 3 meetrit laia voodisse!

PS! Esileedi palus ka enda poolt tänusõnad edasi anda. Kommentaaride ja kirjade hulk, mis temani jõudis oli väga südant soojendav. Ka tahame tänada kõiki arste ja õdesid ning teisi TÜKi töötajaid, kellega me kokku puutusime. Soojus ja hoolivus olid peamised märksõnad, et kirjeldada seda hirmutavat kogemust.

Uuendus: Jäävad haiglasse 72ks tunniks