Isa blogi: mul oli kaks valikut, kas joosta sealt seltskonnast metsa ja mitte kunagi enam tagasi tulla, või käituda mehena ja öelda, mis juhtus

25.08.2014

Eelmine nädal oli meil tähtpäevaderohke. Esiteks sai noorsand juba seitsmekuuseks ja teiseks on Esileedi mind viis aastat kodus kannatanud. Me oleme koos olnud üheksa aastat ja neist viis abielus. Ma ütlen kannatanud, sest ma ei muuda tõepoolest endaga kooselu lihtsaks. Me oleme paljuski täiesti erinevad inimesed ja eks seetõttu on meil ka tülid kerged tekkima. Tülitsemise üle on mul aga väga hea meel, sest me ei jäta negatiivseid tundeid sisse ning lahendame riivatud tunded ja erimeelsused esimesel võimalusel.

Eelmine nädal oli meil tähtpäevaderohke. Esiteks sai noorsand juba seitsmekuuseks ja teiseks on Esileedi mind viis aastat kodus kannatanud. Me oleme koos olnud üheksa aastat ja neist viis abielus. Ma ütlen kannatanud, sest ma ei muuda tõepoolest endaga kooselu lihtsaks. Me oleme paljuski täiesti erinevad inimesed ja eks seetõttu on meil ka tülid kerged tekkima. Tülitsemise üle on mul aga väga hea meel, sest me ei jäta negatiivseid tundeid sisse ning lahendame riivatud tunded ja erimeelsused esimesel võimalusel.

Erinevad oleme ka lastega suhtlemisel. Mina olen see tüüp, kellega kõik lapsed mängida tahavad, sest ma teen nägusid, lollitan, ajan taga, maadlen ja mängin peitust. Ma olen selline positiivsem ja vähem perversne versioon Tujurikkuja onu Heinost.

Esileedi on seevastu just see, kes lapsi ja mind korrale kutsub. Eks ma unustan end aeg-ajalt ära lastega mürades ja Esileedi pragamist ei pea ma millekski, sest mida ta ka teab. Tema on see, kes ütleb, et ma peaksin olema õrnem, vähem intensiivne, et ma ei õpetaks lastele rumalusi. Muide, ma ei õpetagi neile rumalusi, vaid ma harin neid, et nad teaksid tulevikus, mida tasub järgi teha, mida mitte.

Näiteks, olime me aastaid tagasi Esileedi vanemate juures maal ja mingi ürituse raames grilliti ja söödi väljas. Loomulikult olid need vähesed lapsed, kes sel päeval seal olid, ümber minu. Ma ei tea, miks tundus mulle naljakas see, et ma ütlesin ühele viieaastasele, kes šašlõkki järas, et ma ei usu, et need kõik lihatükid ta taldrikul talle korraga suhu mahuvad. Jah, ma tean, et see ei olnud eriti tark mõte, kuid enne, kui ma jõudsin öeldut heaks teha, olid poisil põsed punnis ja taldrik tühi.

Oma pisikese suuga ta loomulikult eriti mäluda ei saanud, sest see oli rasvast liha pilgeni täis. Välja ta ka ei sülitanud, sest siis oleks mul õigus olnud. Muidugi teadsin ma, et oht on suur, et ma saan nüüd poisi ema käest peagi pahandada ja Esileedi perekonnas on kõik naised väga valjuhäälsed. Ma naerangi, et seal perekonnas ei võida vaidlust see, kes kõige paremaid argumente välja toob, vaid see, kes kõige valjemalt räägib.

Otsisin oma mõtteis head plaani, kuidas sellest potentsiaalselt piinlikust olukorrast välja tulla, kui kuulsin valju hüüatust, kui poisi ema ehmunult poisilt küsis, „mis juhtus, miks sul suu nii punnis on?”

Mul oli kaks valikut, kas joosta sealt seltskonnast metsa ja mitte kunagi enam tagasi tulla, või käituda mehena ja öelda, mis juhtus.

Tõusin siis püsti, et metsa ära joosta, kui ema sõrme poisi suhu pistis ja sealt lihatükke välja koukis. Olin jooksmisega liiga hiljaks jäänud. Seda rumalat tempu meenutatakse mulle tänase päevani. Tagantjärgi ei tundugi see nii naljakas nagu enamus rumalusi, millega ma hakkama saan. Minu peas on nad kõik ideaalselt viimistletud ja hirmnaljakad, kuid enamus lahenevad nii, et ainuke, kes naerab, olen mina ja ma ei suuda aru saada, kuidas teistele see naljaks ei ole.

Kuid viis aastat on Esileedi püüdnud mind parandada ja mina temasse lapsemeelsust süstida. Edusammud? Ütleme nii, et me teeme üksteisele järeleandmisi, sest sa ei saa teist inimest muuta. See muutus, mida sa teed teise inimese pärast, on ajutine. Ainukesed püsivad muutused on need, mis sa teed, et sinu enda elu muutuks paremaks ja mugavamaks. Sa lihtsalt õpid teist inimest armastama tema vigadega, või sa ei tee seda.

Seitse kuud oleme ka noorsandile näidanud kahte poolt — ema ratsionaalne ja tasakaalukas pool ning minu natuke hüperaktiivne ja intensiivne pool. Loodetavasti tuleb noorsandist meie kahe tulemusena midagi meie vahepealset.

Kas ma olen vanemaks saades ja lapse tulles nüüd natukene õrnem ja vähem tembutav? Ma arvan küll. Ma ei tahaks kunagi naerda noorsandi üle, vaid tahan naerda koos temaga. Kui ta topibki enda suu nii toitu täis, kui suudab, siis tahan, et see oleks tema jaoks sama naljakas, kui minu jaoks. Hetkel on tema huumorisoon veel selline arenemisjärgus, sest tema arust on hästi naljakas see, kui ta oma asju põrandale loobib ja mina neid pean üles korjama. Või äkki ta vihjab sellega, et ma peaksin ennast ikka käsile võtma ning trenni tegema ja sellest liigsest rasvast lahti saama. Kuid ma tegelengi sellega.