Kuidas ma blenderist ilma jäin

03.07.2014

Selveris sai läbi just üks kleepsukogumiskampaania, kus sai soodsamalt igast träni. Tavaliselt ma neisse kampaaniatesse ei usu, sest mul on alati tunne, et seal ei müüda asju mitte hea hinnaga, vaid lihtsalt soodsamalt, kui see pood neid muidu müüks. Kuid seekord oli seal müügil üks blender, mille hind oli tõesti odav. Selles mõttes, et ikka sigakallis, aga palju odavam, kui erinevates tehnikapoodides. Mul paaris tutvused ka ja saan tavaliselt tehnikat ostes üpris hea hinna, kuid seekord ütlesid nad, et nende sisseostuhind on blenderile kallim, kui see hind, mida Selver pakub. Seega tõesti super allahindlusega.

Seadsin enda mõtted valmis siis, et soetan endale ka selle, sest meie “maagiline kuul” teeb juba sellist häält ning tekitab sellist vibratsiooni, et tahab hambad lahti lagistada. Mainisin seda ka ühes oma isablogi postituses, mille korjas üles mu igavesti muretsev ema ja paar päeva hiljem oli ta pea tutika magic bulletiga ukse taga, mille ta oli endale minu järgi ostnud, kuid seda vaid korra kasutanud. Nii palju siis mu uuest blenderist.

Kuid ma ei tahtnud neid kleepse raisku lasta ja katsusin leida nimekirjast midagi veel, mida siis mul mittevajalikest asjadest kõige enam vaja võiks olla ja leidsin paar nuga. Meil on endal korralikud noad muidu olemas, mida ei tule kunagi teritada, sest nende puhul tuleb vaid rätikuga aeg ajalt üle tera tõmmata. Vähemasti nii need Tupperware noad meile kunagi müüdi. Reaalsus on aga see, et kui rätiku teritamisomadustele lootma jääda, siis need noad oleks tänaseks nii nüridad, et võiks vabalt noorsandile mängimiseks anda. Igal juhul ei ole ma nendega üldse rahul ja ei jõua ära oodata, mil ma ükskord selle ette võtan ja nad välja vahetan. Ma tahan nuga, mis oleks tõesti hea. Kui kellelgi on nugade vallas kogemusi ja oskab mingeid soovitada, siis ma oleksin tänulik.

Sest kui püüda maksimaalselt palju kodus süüa teha, siis võiks riistad head olla. See maagiline kuul on uuest peast väga hea ja teeb smuutisid kenasti. Vahel kui ma teen taga küll külmutatud banaani jäätist, ehk üritan blenderdada külmunud banaani, siis sellega ta väga hästi hakkama ei saa. Selleks vist põhi liiga kitsas või ma ei tea. Lihtsalt külmunud tükid ei vaju alla ja tuleb allapoole vajutada.

Treeningutega läheb kenasti. Õnneks hakkasime taas ka jalgpalli mängima. Ma ei tea, midagi selles pallis on, et kui see on minust viiekümne meetri raadiuses, siis ma tahaks sellele jalaga virutada. Ma kirjutasin esialgu saja meetri raadiuses, kuid olgem ausad, see oleks liiga pikk maa, et palli järgi joosta.

Minu puhul oleks geniaalne selline leiutis, et panna justkui üks magnet palli sisse ja teine sama poolusega magnet taskusse, et pall ei tuleks kunagi lähemale kui üks meeter, siis ma võiks vabalt ümber staadioni ringe joosta, kui pall minust meetri kaugusel ees veereks. Kogu aeg oleks tunne, et kohe-kohe on käes. Tundes ennast, siis võtaks see mul kusagil paar nädalat ikka aega, et aru saada, et selle pallini on tõepoolest võimatu ulatuda. Paar nädalat üritaks ma füüsikat ära petta järske liigutusi tehes, või oodates, et pall uinuks, et unepealt läheneda. Ma olen tähtkujult jäär ja minu kaotused on tavaliselt häbiväärsed- teistel on juba piinlik vaadatagi, aga mina ei anna järgi, sest äkki on mingi viis, mille peale ma enne ei tulnud. Või siis äkki peale seda, kui ma olen midagi katsetanud näiteks 140 korda, siis äkki see õnnestub 141 korral- kuidas ma siis saan selle 141 korra katsetamata jätta? Loomulikult järgneb sellele kahtlus, et nagunii on 142 see maagiline number, mis tuleks ära katsetada.. ja siis 143…

Olen kenasti tagasi ka Crossfitis, mis tähendab seda, et minu puhkepäevad on nõmedamad kui trennipäevad, sest mitte midagi teha ei saa, kuna lihased on eelmisest päevast valusad. Eelmisel nädalal oli üks trenn, kus tuli teha umbes sada miljonit kükki (pluss miinus sada miljonit) ja Crossfiti kükid peavad olema hästi sügavad ning peale kolmapäevast trenni hakkas valu järgi andma (või keha valuga harjuma) alles laupäeval.

https://www.youtube.com/watch?v=XG5_zpPq9yo

Olen tublilt lisanud ka videosid nagu lubatud. Kes ei tea, siis ma võtsin ette, et iga päev laen FB lehele üles ühe 10 sekundilise video, kus ma teen midagi endale head. Üks päev jäi vahele, sest sel päeval oli mul tööpäev Tallinnas, kus ma lahkusin kodust kell pool kuus hommikul ja jõudsin tagasi kell pool üks öösel. Mitte ei jäänud aega midagi head teha. Kuid ma sellegi poolest üritan ka trennivabadel päevadel olla aktiivsem, kui ma muidu oleksin olnud. Nagu ma ütlesin, et trenn on küll tore ja kasvatab lihast, kuid arvestades seda, et see võtab tühise osa su päevast, siis näiteks kolm korda nädalas trenni teha ei muuda veel kedagi aktiivseks. Olulisem on see, kuidas sa täidad selle ülejäänud 23 tundi.

Aga hästi. Muide, kes vähegi paljuks ei pea, siis andke tagasisidet ka mu uue koduka kohta. Mis võiks veel parem olla, lisaks sellele, et blogi võiks järjest joosta, ilma, et pealkirjadel klõpsima peaks. Sisupoole soovitused on ka teretulnud- mida te lugeda tahate.

Kuid vahepeal tegin ma nädala eesmärke, kuid need kuidagi kõrvale jäänud. Võtan selle uuesti üles ja uue nädala eesmärk on läbida seitsme päevaga 100 kilomeetrit- jalgsi ja jalgrattaga. Ning järgmiseks neljapäevaks peab mul olema ka tõestus sellest. Eesmärk peab paika eeldusel, et ratas terve püsib. Korras. Eesmärk paigas. Räägime taas. Tsau!

[polldaddy rating=”7251350″]