Kõige mõttetum puhkuse koht maailmas! (tõestuseks pildid)

28.06.2019

Me oleme pikalt mõelnud perega kusagile soojale maale kuurortisse lennata. Sellega on aga üks aga – kuurortid kipuvad olema maru kaugel. Eriti need soojamaa omad. Reisiks kuluks suur osa päevast, mis algab juba sõiduga Tartust Tallinnasse. Minu lapsed ei erine teistest selles suhtes palju, et nad on väga halvad orienteerujad. Juba maale sõites, mis asub umbes 40 minuti kaugusel, jõuavad nad kõik küsida umbes 20 korda, kas me oleme varsti kohal. Kujutage siis ette mitu korda ma sellele bussi- ja lennukireisi ajal vastama pean. Ma ei muretse, et mu lapsed bussis või lennukis kõva häälega nutma hakkavad ja teisi häirivad. Ma muretsen, et äkki mina hakkan.

Seega, kui mina plaanin perega puhkust, siis kõige pealt püüan neile maha müüa ideed, et äkki puhkaks kodus ja kuna sellest ei ole keegi kunagi nii vaimustuses nagu ma loodaks, tuleb mul leida mõni paik kodust väljaspool. Mulle ei meeldi liiga rahvarohked kohad. Minu eelistus number üks on kusagil privaatses rannas, kus ka mina enda särgi seljast heidan, kus ma ei pea muretsema, et me segame teisi ja kus puhkus on tõepoolest puhkus. Kuid kust sa võtad selle? Kui sul ikka endal nõuka ajal ehitatud suvilat kusagil veekogu ääres pole, siis on väljavaated suhteliselt kehvad.

Vähemalt ma arvasin nii. #Kogumispäeviku puhkusekuud meeles pidades, püüdsin ma leida kohta, kus oleks natukenegi privaatsust, kus oleks lähedal vesi, saaks magada ja ennast pesta ning tegin selleteemalise üleskutse blogis ja mulle jäeti link, mida ma teiega üldse jagada ei soovi. Päriselt ka. Kohaks oli Vehendi Marienhof. Muide, tegu ei ole isegi koostööpostitusega ja ma ei saa sendigi võrra rikkamaks, kui ma teile sellest imelisest paigast räägin… Ma teen seda puhtalt sellepärast, et selle koha omanik on nagu minagi Treffneri vilistlane ja minu vanaklassivend on tema kunagine naaber. Sealt hakkas jutt veerema ja külla me läksimegi.

Ok, kui ma ütlesin, et see on mõttetu koht, siis ma ei pruukinud päris aus olla… Las ma räägin teile. Kui me Esileediga sinna kohale jõudsime, siis me käisime mõelmad silmad punnis peas ringi ja ei suutnud aru saada, kas me oleme tõesti leidnud sellise koha?! Tegu on vana puhkebaasiga, mida omanikud jõudumööda korrastavad ning see mind võluski, et tegu ei ole viimase peal modernse puhkemajaga, vaid see on täis sellist teatavat nostalgiat. See suur köök, kus hommikuti askeldamine ja sahmimine käib, saun, mida õhtuti kuumaks kütta, kaheksa magamistuba, mis kokku majutavad 32 inimest! Kui rentidagi maja terve seltskonna peale, siis summa, mis jaguneb 32 inimese vahele on olematu. Ma ei taha teile öelda täpset hinda, sest ma olen kindel, et ma sain soodukat.. sest noh, blogija..

Kuid maja ees on ka suur terrass, kus õhtuti lobiseda, elutuba diivanite, teleka ja pika lauaga. Tualetid veega (mis ei haise!) ja mis kõige tähtsam – 15 meetri kaugusel majast võid pista varbad Võrtsjärve, sest just seal see algab ning terve rand on täiesti privaatne. 

Lisaks panid nad püsti ühe vahva kämpingu, mida saab rentida väiksema seltskonnaga nädala keskel, mis on vinge valik, kui puhkuse peale liiga palju kulutada ei soovi.

Kuid ma räägin sellest kohast vaid teile ja eeldan, et te olete mõistlikud ning edasi ei räägi. Ma ütlesin omanikule kohe algusest peale, et ma küll soovin, et tal läheks väga hästi ja see on vaieldamatult üks avastamata pärleid, aga ma loodan, et neil liiga hästi minema ei hakka, sest ka meie tahame sel suvel vähemalt korra veel tulla.

Sellised puhkepaigad on suurepärased sellepärast, et eelarve on hästi väljaarvutatav. Tuleb arvesse võtta transpordikulud (kütus), majutuse hind ja see söök, mis sa ise kaasa ostad. Õnneks ei ole seal restorani ja tegelikult ka pood on üpris omajagu maad kaugel, et need toiduained, mis sa kaasa võtad, nendega tulebki kombineerida. Imeline on see, kuidas uues keskkonnas ja värskes õhus on lapsed valmis sööma absoluutselt kõike. Vennas algul pirtsutas, noh, nii moe pärast, kuid kui ta nägi, kui ahnelt teised võsukesed toidule tuld annavad, olid nad kolmeksi toidu kallal, nagu poleks nädalaid süüa saanud. 

Seal sai grillida lageda taeva all, kohe rannas on tekitatud lõkkeplats ja mis oleks mõnusam, kui õhtuks üks rasvane grillvorst ja juurde hammustada tuhakartulit ning kurgi-tomati salatit, mis valmib paari minutiga. Köögis on ka pliit ja ahi neile, kes soovivad midagi muud seal teha. Kes Võrtsus käinud, see ka teab, et selleks, et vesi sügavaks läheks, tuleb läbida poolmaratoni pikkune distants. Mispärast ei ole ka hirmu, kui lapsed vee ääres pladistavad. Silma tuleb küll kogu aeg peal hoida, aga ei ole paanikat, et äkki astub liiga kaugele.

Kui teile tundub läbi selle postituse, et ma tundun eriti vaimustuses sellest paigast, siis te eksite. See koht on suht nõme ja ärge minge sinna! Ning kui lähete, siis palun kutsuge meid ka kaasa. Seal on kaheksa magamistuba ja me mahume kõik ära! Ma tunnen ennast täiesti bipolaarsena hetkel. 

See on selline tore alternatiiv, mis suure seltskonnaga minnes, on väga hea hinnaga ja väikese seltskonnaga käpingu puhkust valides on taaskord super valik. Seal pole viie tärni mugavusi ja see selle võlu ongi. Hästi kodune ja mõnus tunne valitses terve aja, mis me seal olime.

PS! Mul oli isegi mõte, et äkki teha kaasblogijatega mingi ühisüritus seal, et läheksime paariks-kolmeks päevaks, kaheksa erinevat blogijat oma perega ja iga päev mingi väljakutse ja õhtul teeksime purjakil laive. Mõelge, kus oleks sisu, mida kirja panna/linti võtta. Aga see oli lihtsalt sähvatus. Ma ei mata siiski ideed maha. Midagi selles on ja äkki annab edasi arendada.