Kuldsete käteta mees: kõrgemad jõud hoidsid mu sõrmi!

12.04.2019

Kui keeruline saab olla ühte tavalist linnumaja ehitada? Neli seina, põrand, katus. Kõik. Lisks kui seda sama ühte maja ehitab neli inimest, saab see valmis mõne minutiga. Ehk teretulemast meie meisterdamisnurka, mida ma nimetan “Kuldsete käteta mees”. Seda seetõttu, et mul ei ole ei isa ega looduse poolt antud tungi asju ise teha. Ma olen alati olnud see mees, kes maksab, et midagi tehtud saaks. Aga mida õpetab see lastele? Mitte midagi. Seega ma tegin otsuse, et ma ei sunni neile midagi peale, aga meil saavad olema regulaarsed meisterdamised, kus me lihtsalt õpime seda maailma. See rubriik on koostöös Decoraga ja kõik materjalid ja tööriistad on pärit neilt. Ennetan sellega kõiki küsijaid, et kus nii väikeseid saagesid saab? Decorast. Kust laste töökindad pärit on? Decorast. Aga see trell, millega sa puurid? Decorast.

Esimeseks katsumuseks võtsimegi ehitada linnumaja. Ma ei ole elus ühtegi linnumaja tänaseni ehitanud, aga juba puht peale vaadates – kui raske see olla saab? Selleks on meil tarvis ühte planku, mõõdulinti, loodi, pliiatsit, saagi, haamrit, naelu, trelli ja puidukaitset. Enamus neist tööriistadest on igas majapidamises olemas ja tuleb ehk leida vaid materjal, mis võib olla tavaline puuplank või võib väikese raha eest endale ühe näiteks Decorast soetada.

Kas te teate, mis on hirmutavam kogemus kui kolm tülitsevat last haamritega? Kolm tülitsevat last haamrite ja teravate saagidega. Nagu enamus ühistegevusi meil, algas seegi sõjaga. Ära tuli lahendada kõige kibedamad küsimused, et kes istub issi kõrval ja kes saab esimesena saagida. See elumuutev valik tehtud ja kaotajad lohutatud võis asja kallale asuda.

Kõik kolm istusid ootusärevalt ümber laua ja ootasid põnevusega, mis nüüd saama hakkab. Olin natuke ka valmistunud ja vaadanud internetis Vabaõhumuuseumi videot, kuidas nad tegid linnumaja. Muide olenevalt sellest, kellele te maja ehitate, sõltub ka see, kui suur peab olema sissepääs ja kui kõrgele see riputada tuleb. Videost sain ka ligikaudsed mõõdud ning tõmbasin piirjooned plangule, kust saagima tuleb hakata.

Ettevaatlikult sättisin sae omale kohale, et esimesed liigutused ise ära teha, kui järsku virutas Noorsand täie jõuga haamriga vastu planku. Ma vist korra isegi kiljatasin ehmatusest.. see tähendab, et ma korra vist isegi mühatasin mehelikult. Vaatasin kurjalt Noorsandi suunalt, kes mõistes, et midagi on valesti, võttis aeglaselt oma haamri sülle tagasi.

Tegin paar lõikamisliigutust ära, võtsin hetkeks sae üles, et vaadata, kas saag on kõver, või mina olen kehva saagija. “Kurat, saag on täitsa sirge” ütlesin ma enda ette keskendunult pomisedes kui järsku taas käis kõva kolakas, kuna Vennas virutas täie jõuga haamriga vastu planku. “Miks sa nii teed?” küsisin ma kulmu kortsutades. “Aga venna ka tegi ju”. “Jah, aga ait…” mul katkes sõna poole pealt, sest Piiga virutas täie jõuga haamri vastu planku. “Nii, nüüd oleme kõik teinud ja enam ei tohi keegi teha, onju!” teatas eriti rõõmsa ilmega Piiga.

Võtsin lapsed üks haaval ette, et selgitada neile saagimise põhitõdesid. Kaksikute jõud oli veel natuke liiga väike, et täiesti omapäi saag liikuma saada ja seega tegime me tandem-saagimist, kuigi ka see ülesanne polnud lihtsate killast, sest jäädes ise nurga alla, ei tahtnud saag eriti head tööd teha. Kuid lauad me lõigatud saime ja see mõnus värskelt lõigatud puu lõhn…mmm…. sellele ei ole vastast.

Järgmiseks etapiks oli meil need lauad majaks moodustada ja selleks olid meil naelad ning igal lapsel oma haamer. Vennas oli järjekorras esimene haamerdaja ja võttiski uljalt oma haamri ja hakkas julgelt naela taguma, mida ma veel kinni hoidsin. See oli uskumatu, et ta need kaks esimest lööki täpselt naelapea pihta sai, sest 20 järgmist läksid naelast mööda, aga kuna esimesed kaks kinnitasid naela ära, olid mu sõrmed sündmuskohast kadunud.

Ka naelalöömine sedavõrd täpselt oli neile paras katsumus. Esiteks ei olnud neil ühtegi varasemat kogemust ja teiseks ei julgenud nad eriti kõvasti lüüa. Ju olid nad eelnevalt vastu planku pekstes oma tugevaimad löögid ära teinud. Kuid ka seinad said üksteise külge kinnitatud, katus peale, põhi alla ja trelliga ka sissepääs puuritud. Meie maja oli põhimõtteliselt valmis.

Vaatasin enda ümber ja ma olin ainus, kes seal laua taga istus, sest kõik olid mingil hetkel minema tõmmanud ja ma polnud seda haamriga klopsides absoluutselt tähele pannud. Kuid kuhu see kõlbab? Kamandasin lapsed liivakastist ja rattaseljast tagasi laua äärde, et kõik minu (ok, meie) kätetööd imetleda saaks. Ei olnud see just täiuslik, kuid see oli meie esimene ja siit saab minna vaid paremaks.

Viimaseks ülesandeks jäi katta majake puidukaitsega, et ilm sellele liigset viga ei teeks ja maja kestaks aastaid. See oli ka lastele kõige meelsam kogemus- plätserdada pintsliga. Esileedi pani kõigile ka vihma jaoks mõeldud kummikostüümid selga, et nad saaks asja mõnuga võtta ja ei muretseks iga tilga pärast.

Meie linnumaja sai valmis ja mul on nii hea meel, et ma sellise mõtte peale tulin. Koostegemine ja selle kestel ka millegi eluks vajaliku õppimine käsikäes. Majake liikus edasi maale, kus see Esileedi isa metsades endale asunikku ootama hakkab. Näis, äkki kohtame uusi üürilisi ka suvel.

Ma tean, et see oleks efektne ka siis kui see oleks kõik videopildis, aga see on mõnevõrra keeruline, sest filmida ja samal ajal meisterdada on tükk tegemist. Aga miks Esileedi ei võiks filmida? Hea küsimus! Äkki peaks talle rohkem peale käima lihtsalt.

Mis hinde ma enda tööle annaks? Ma annaks kolme. Ilma plussita ja miinuseta. Kolm on õiglane hinne. Loodan, et sinna siiski kolib keegi. Arvatavasti mingi vähenõudlik pere, et ema saaks terve sealoldud aja isase kallal näägutada, et ta ehituspraagid ise korda teeks ja isane muudkui lubaks ning õhtuti käiks kõrval puuotsas enda stressi kasemahla uputamas. Mul oleks väga hea meel kui nad tuleks.

Kas teie olete kunagi ise puidust midagi teinud? Mida?