Miks ma kitarrimängu selgeks ei saanud?

08.02.2019

Selle aasta kolmanda raamatuna plaanin ma ette võtta kuulsa Prantsuse kirjaniku Balzaci aegumatu… Oleks see siis nii. Ei ole ma lugemas enda kolmandat raamatut. Ega kahte esimest. Eelmise aasta skooriks oli ka umbes 15:0. Ehk ma ostsin endale umbes 15 uut raamatut, mis ma plaanisin läbi lugeda ja null märgib ilmekalt numbrit, millega mul õnnestus ühele poole saada.

Mina vajan lugemiseks oma aega ja vaikust. Meie majapidamises on selle saavutamise tõenäosus umbes sama suur kui see, et ma avastan hommikul, et mul on omleti isu ja külmkapis pole ühtegi muna, sirutan käe aknast välja ja samal hetkel langeb mu pihku muna, mille munes kana, kes parvega üle meie maja lendab. Ehk siis võimatu… sest meil ei ole elamises ühtegi lahtikäivat akent. Ma olen mõelnud, et peaks ostma endale puhkusemaja äkki Heathrow lennujaama hoovõturaja kõrvale. Saaks lapsed koju jätta ja mõnusat vaikust nautida. Seega ongi kõik mõttetööd tegevad asjad topelt pingutust nõudvad. Ka seda blogi olen ma hetkel kirjutamas ja kell näitab hilist kellaaega 02:44.

Seepärast on kõik ajutööd nõudvad asjad pidevalt edasi lükkunud. Ka kitarrimäng, mida ma üritasin juba enne laste saamist selgeks saada ja aina püüan taas ette võtta. Mul oli suur unistus õppida kitarri mängima. Kõik mu sõbrad, kes seda kadestamisväärse oskusega tinistavad, on iseõppinud läbi Youtube videote. Mina võtsin asja suuremalt ette ja läksin kunagi ammu kitarri kursusele algajatele. Ma olin lihtsalt unustanud, mida tähendab õppimine. See tähendab, et keegi õpetab ja sina pead aktiivselt õppima. Olin valmis seda ka tegema ja siis ma avastasin, et kui ma oma tooliga tahapoole nõjatun, käib kuuldavale plõks. Oligi minu kitarristikarjäär eos lõppenud. Ülejäänud aja tegelesin ma teadustööga ja katsetasin kui tugevasti pean ma seljatoele nõjatuma, kuni see plõksatab. Teine asi, milles mul tuli selgusele jõuda oli see, et kaua läheb aega kuni mu sõbranna, kellega me koos kursusele tulime, mulle küünarnukiga ribidesse äigab.

Seega sellises keskkonnas, kus ma satun istuma nii põnevale toolile, ei olnudki mul lootust uueks Neitsoviks saada. Kuid ma vähendasin eesmärke ja tegin otsuse, et õpin vaid duurid ära. Läks hästi, kuni ma jõudsin F-duurini ja kes mängivad kitarri, need teavad. Minu sõrmed igaljuhul selliselt painduda ei taha. Kitarriõpe jäigi tol korral sinnapaika, aga ma tahaks siiski sellest mingit häält välja võluda ja ma plaanin taas härjal sarvist haarata ja vähemalt mõned duurid selgeks teha. Vaja on vaid leida viis, kuidas lapsed maha raputada. Mul on üks hästi lahe projekt nendega muide tulemas, kus me õpime kõik väga palju. Mina kaasaarvatud. Ma ei tahaks enne rääkida kui asi käes on. See võib olla viis kuidas nende tähelepanu haarata ja konstantset müra vähendada.

Ka blogi kirjutamiseks vajan ma vaikust. Täna öösel oli see keeruline, sest me käisime teisipäeval loovusringis ja Noorsand korjas taas mingi viiruse kaasa ja nüüd mõmiseb ja niutsub ning vaidleb kellegagi öö otsa unes. See tähendab, et ka öine kirjutamine on hetkel sellises seisus.

Minu poroduktiivseim aeg on siis, kui Esileedi lapsed kaenlasse võtab ja maale vanematele külla läheb. Küll ei viitsi ta seal väga käia. Vanem maja ja ventilatsioon ei toimi ning toad on kuumad. Lastele sobib, aga Esileedi saadab mulle alati öösiti emotikone kirjeldusega kui palav tal on. Ju ta arvab, et ma olen äkki liiga prodktiivne kui nad ära on ja üritab sõnumitega tasakaalustada.Sest mina oma hüperaktiivsusega lasen end kõigest segada.

Nii ongi mu lugemine, kitarriõpe ja kirjutamine liikumas teosammul. Seal hulgas raamatu kirjutamine. Algas see suure entusiasmiga ja nüüd lisandub heal juhul paar lehte nädalas. Ma olen mõelnud, et peaks ka kusagile hotelli nädalavahetuseks minema ja suure kirjutamisspurdi tegema, saaks ühele poole. Kuid ma ei ole kindel, et see toimiks. Oh, mis siit aknast paistab? Huvitav mitu kanalit telekas näitab? Kelle hääl seal koridorist kostub? Uskumatu on üldse see, et ma kunagi koolis suutsin ühe koha peal istuda.