Kuidas Esileedi äärepealt oma rakettidest ilma oleks jäänud + VIDEO
06.02.2019
Omniva pakkus meile välja idee, et äkki me oleksime nõus osalema nende uues ettevõtmises, kus tehakse koostööd erinevate lasteorganisatsioonidega, et mänguasjad, mis on täiesti mängimiskõlbulikud, aga ei leia enam kasutust, saaksid endale uue elu laste juures, kellel ehk pole nii palju.
Kui on maailmas üks asi, millest meie elamises puudus ei ole, siis see on mänguasjad. Enamus neist on sisse imbunud salakaubana vanavanemate poolt, kel on kindel korraldus antud, et aitab! Siiski oleme näinud, et kui nad meil külas ära käivad ja nagu muuseas meiega aega veedavad, siis hiljem hakkavad välja imbuma asjad, mida meil varem olemas ei olnud. Seega on see kogus aegapidi kuhjunud ja minu poolt oli kindel nõusolek, sest kui mina saan meie kodu natukenegi tühjemaks ja seda veel tasuta ning keegi teine muretseb selle eest, et nänn läheks õigesse kohta, siis see on just selline lahendus, mis sobib mulle suurepäraselt.
Mulle võib see küll ju sobida, aga mu peres on teisigi tegelasi, kes sel teemal päris minu vaadatega nõustuda ei pruugi. Kui ma idee välja hõikasin, siis endalegi ootamatult olid kõik kolm nõus. Eks see ole kinni ka selles, kuidas seda serveerida. Kui ma oleks öelnud, et igaüks toob kolm asja, mis me teistele lastele saadame, oleks ma arvatavasti kambaka saanud. Kuid ma olin kaval ja kõige pealt tõstatasin probleemi ja alles siis pakkusin lahenduse. Seega enda mänguasjade ära andmine ei olnud enam ohverdus, vaid lahendus probleemile. Kuigi mu lapsed on pöörased, on neil ka süda õiges kohas. Nad saavad väga selgelt aru, kui miski on ebaõiglane ja võitlevad selle vastu kogu südamest. Näiteks nad ei ole kunagi rõõmsad kui külmkapis oleks kaks kohukest ja keegi jääks ilma. Nad küll sööks oma kohukese ära, aga terve aja nad väljendaksid torisedes enda pahameelt, et ma õigel ajal poest juurde pole toonud. Ok, vahest ikka jagavad ka.
Seega, kui nad kuulsid uudist, et Eestis on lapsi, kellel ei ole mänguasju, millega mängida, olid kõik kolm nõus panustama. Vennas, kes esimesena “Ikka” hüüdis, oli kohe valmis toetama, kuid silmad reetsid, et ta oli astumas olukorda, milles ta kunagi olnud pole. Kas ta peab tõesti oma mänguasju nüüd mingile võõrale ära andma? Ta ei ole nõus neid omadelegi andma ju. See vajas meil natuke klaarimist, et ta ei pea mitte midagi andma, millega ta veel edaspidigi mängida tahab ja võib valida nende seast, millega ta enam ei tegele.
Samal ajal olid Noorsand ja Piiga juba võidu kuhjamas mänguasju, mis kõik jagamisele lähevad. Mänguasjadel, mis välja toodi, oli vaid üks ühine nimetus – kõik olid Vennase omad. Vennas, kes appi läks, kasutas sama strateegiat ja kõik toodud asjad olid, kas Piiga või Noorsandi omad. Selge see, et selline ettevõtmine pikalt ei kesta, sest oli näha seda suurte silmadega üksteise saagi põrnitsemist ja vaikuses nohisemist. Juba olid hunnikusse lisandunud tahvelarvutid, talvesaapad, autovõtmed, tolmuimeja tolmukotid, Esileedi raketid (kes teab, see teab). Ok, maakeeli tampoonid.
Kuigi kuhi oli märkimisväärne, siis ei vastanud selle sisu väga oodatule ja me pidime kõike algusest alustama. Esileedi sekkumisega jõuti arusaamale, et autovõtmete, emme rakettide ja tahvelarvuti ära saatmine ei ole just parim mõte.
Igal juhul saime me terve hulga mänguasju, millel võib olla veel aastaid elu, kuid meie põngerjad on sellest lihtsalt välja kasvanud. Samas käib see neil sagedasti ringidega. Eelmisel nädalal mängisid nad perekonda, kus kaksikud olid ema ja isa ning Noorsand poeg, kes rääkis pudikeeles ja jõi lutipudelist vett terve aja. Seega kõrinaid ja mähkmeid me igaks juhuks veel ära ei anna.
Aga mul on väga hea meel, et selline üleskutse on tehtud, sest ma tean paljud istuvad oma mänguasjade hunnikute otsas ja kurdavad nagu minagi, et liiga palju asju on. Esiteks ei saa mitte ainult elamist tühjemaks, vaid me laiendame ka laste maailma, et on olemas teistsuguse saatusega lapsi ja meie suudame maailma natukene paremaks muuta. Arvan, et see on neile oluline. Kui soovite ka lastega natuke head teha, siis saab sellest ettevõtmisest lugeda SIIT.
Meie lapsed loovutasid ka, ja päris palju. Ometi, kui ma vaatan mängutuba, siis poleks justkui midagi vähemaks jäänud
Väga armas ja südantsoojendav video! 🙂
Kiiduväärt algatus, teen seda omalgi initsiatiivil aeg-ajalt (erinevaid organisatsioone-isikuid, kes samas suunas panustavad, on ju veel). Lapsed nunnud nagu ikka :).
Aga ei saa ütlemata jätta, et Omniva võiks vahelduseks oma põhitööga tegelda, see on üle igasuguse mõistuse, milliseid sigadusi nad korraldavad.
Mu poiss nimetas tampoonid padrunikaubaks 🙂 Ja paneb need oma mängurekka peale ja ytleb, et rekka veab padrunikaupa 🙂
Jeesus maria, ma olen ikka elu pehmo mutt, need lapsed on nii siirad ja armsad, et mul tuli pisar silma
Ettevõtmine ja ka lapsi sellesse kaasata on ideaalne, sest ainult (minu arust) nii nad saavad päriselt ka aru, et on neid, kellel pole kõike seda mänguasja kuhja. See tuletab mulle ka ühtlasi meelde, et pean ka ise järjekordselt võtma lapsed ja nendega inventuuri tegema- teeme seda juba mitmes aasta järjest, et meie vana saab kellegi teise uueks pärast on hea tunne, kui saab kellelegi teisele rõõmu valmistada.