Lapsi painav küsimus: kui sügav on pistikupesa auk ja kuidas seda mõõta?
08.11.2018
Postitusele andis särtsu Eesti Energia
Ma ei tea, kas te olete kunagi selle peale mõelnud, et koolis olles on inimeste õppeedukus väga erinev. Üks, kes haarab kõike kõike käigult, saab aru ja teeb eksamid suurepäraselt ja samas ruumis võib olla teine, kes ei saa mitte mõhkugi aru, saab ainetest kuidagi moodi läbi, teeb eksamitel naabrite pealt maha ja kutsutakse iga paari kuu tagant vaibale, kus talle öeldakse, et kui ta ennast kokku ei võta, siis ta kooli ei lõpeta. Tuleb see imeline lõpetamise päev ja lõputunnistuse saavad kõrvuti kätte nii priimus, kui see, kes ei suuda uskuda enda õnne, et ta läbi sai. Need kaks inimest võisid õppida arstiks, raamatupidajaks või elektrikuks. Neil kõigil on vajalik paber käes, et õpituga edasi minna.
Minu lapsepõlve sõber oli üks neist kahest äärmusest. Ta läks peale põhikooli elektrikuks õppima ja tegigi elektriku paberid ära. Hindele kolm miinus! Mäletan, kuidas ta veel itsitas, et ta ei usaldaks end pirnigi lampi keerama. Ometi oli tal paber käes ja mõni nädal hiljem oli ta ettevõttes, mis pani kokku elementmaju ja tema ülesandeks oli juhtmeid vedada. Paar kuud hiljem ei suutnud ma toolis istuda ja naersin laua all kõht krampis, kui mu sõber kirjeldas, kuidas ta esimest korda ilma järelvalvajata juhtmeid vedas ja oma esimese objekti tulekahjuga lõpetas. Tuli töölt ära ja otsustas, et hakkab tegema juhutöid ja pakkuma teenust neile, kel on väikeseid otsi tarvis teha. Ka see karjäär lõppes kiirelt, kui ühe kliendi kindlustus tuvastas, et nende saun põles maha, sest juhtmestik oli valesti veetud. Ta oli kohutav elektrik! Ta töötab elektrivallas jätkuvalt edasi, sest tal on vajalik tunnistus ju olemas, kuid õnneks enam mitte otseselt.
Seega mitte iga elektrik ei ole hea elektrik ja õnneks töö käigus eraldatakse terad sõkaldest ja tõenäosus, et inimene, kelle sa tellid elektritöid tegema, on pädev, on väga suur. Eriti kui sa kutsud kellegi, kellel on kogemust. Kui sa kutsuksid segaduses näoga kooliõpilase, kes püüab keelega juhtmeid puudutades aru saada, missugune on voolu ja missugune massi juhe, siis teda sa vaevalt enda uut maja voolu alla panema kutsud.
Kuid meestega käib kaasas ka see maskuliinsuse asi, et iga mees peaks suutma kodused tööd ise ära teha. Seal hulgas elektritööd. Ning ega minagi papist poiss pole. Õigemini ei meeldi mulle seda tunnistada, et ma enda oskustes absoluutselt enesekindel pole. Samas olen mina vist see ohutum variant, sest kujutage ette kui ma teeks neid töid enesekindlalt, sest mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Ok, maja võib maha põleda. Ok, naabri elamine võib takkaotsa tule alla võtta. Ok, Esileedi võib pesu pestes ilge siraka saada. Ja ongi ju kõik. Seega ma olen oma elus naaaatuke juhtmeid vedanud. Ma olen oma elus naaaatuke seadmeid ühendanud ja paar pistikut vahetanud, aga elektritöö on minu silmis siiski miski, mille ma usaldan professionaalile. Sest jumal hoidku, aga oletame, et juhtubki midagi ja kindlustus tuvastab, et see oli minu oskamatu elektritöö, siis vaevalt, et ma sealt mingit kompensatsiooni saaks. Kui töid on teostanud ettevõte, on see kellegi teise mure.
Ja see ettevaatlikkus tulebki rohkem elukogemusega. Ma olen elus korduvalt elektrilööke saanud, mis käe jupiks ajaks halvavad. Ma olen tõstnud maast elektrijuhtme, mille ühe külje isolatsiooni oli meie hamster pealt koorinud. See vappumine kui ma seda juhet katsusin, on mul siiani liiga selgelt meeles. Ja kuna minu lapsed on sama uudishimulikud ja hooletud nagu mina, siis kõik pistikud on meie majas lapsekindlaks tehtud. Kui mind painas väiksena, et huvitav kui sügavale need seinapistiku augud lähevad, siis ma tean, et see huvitaks ka neid. Mina taipasin kodus voolu välja võtta, et siis sukavardaga mõõta. Ma ei ole kindel, et mu pojad sama nutikad on. Eile nad võitlesid, kes põrandalt viimase kuivanud makaroni endale saab. Ütleme nii, et sellel võitlusel ei olnud võitjaid, sest üks jäi sellest ilma ja teine pani suhu kopitanud makaroni. Lisaks lahkus Noorsand võitlusest sinise silmaga. Seega mina riske ei võta. Iga väikese lapse vanem võiks läbi lugeda need neli näpunäidet. Nagu alati – hirmutamine ei ole hea viis. Harimine on.
Nii et kui mul on tarvis elektritöid, mis on keerulisemad kui lambipirni vahetamine, siis mina usaldan spetsialisti. Peamiselt kutsun oma lapsepõlve sõbra appi. Ei mitte selle. Ühe teise. See teine pole küll ametlikult elektrik. Tal on hoopis lõpetamata puidutisleri haridus. Päriselt. Õnneks elektritööd ta jagab nagu kulda ja tal on ka üpris edukas elektrifirma, mida ta on üle 10 aasta juhtinud ja riiklikultki tunnustust saanud.
Ja kõik, kellel on muresid elektrisüsteemidega, peaksid kohustuslikus korras läbi lugema SELLE postituse, kus on kirjas mida teha ja kui ohtlikku elu te tegelikult elate
Loading ...
Elasin paar aastat tagasi vanaema suvilas.
Tekki voodi peale pannes, lõin laes oleva lambi puruks.
Õhtul tulin koju, tuli ei põlenud. Pirn oli puruks. Hakkasin seda välja keerama ja sain korraliku sähmaka. Siiani kardan pirne vahetada.
Ausaltöeldes õnneks ei tulegi ette ühtegi sellist elektriäpardust. Eks janti on ikka olnud, et pesumasin, kuivati ja tolmuimeja koos töötada ei tohi – viskas elektri välja. Aga aitas kuivati vahetus. Samas aegajalt ikka kuskil mingi ülepinge tekib.
Väiksena aga sai aga sõbranadega voolu juhitud üksteisest läbi. Elasin maal, vooluga elektrikarjaaiad igal pool ümber. Võtsime kätest kinni ja üks pani oma käe vastu traati. Viimne kui üks sai siraka kätte. ?
Aga ausaltöeldes oleks väga vaja proffesionaali, kes vaataks meie maja elektrisüsteemi üle. Ning kuna on pooleli ühe tütre toa ehitus, siis sinna ongi kohe vaja vool vedada. ?
Kuna ma olen ettevaatlik inimene, siis mul õnneks puuduvad äpardused seoses elektriga, aga kui ma võidaks, siis ma sooviks, et minu kodus kontrollitaks elektrisüsteem üle ja pandaks uued, korralikult paigaldatud pistikupesad.
Ükskord keetsin kurgimarinaadi elektripliidil.Korraga käis pauk ja elamine läks pimedaks.Toas nägin,et köögis põleb pistikupesa suure leegiga.Olin siis 7 kuud rase.Ehmatasin räigelt.Arvasin,et sinna samma ma pooldun.Üksi kodus ka veel.Kustutasin leegid ära.Kurgid jäid marineerimata tol korral.
Minu kõrges eas isa oskab majaehituses enam-vähem kõike korralikult teha, elektritööd kaasa arvatud, aga moodsa aja asjandustega on tal väga kehv suhe. Kui lapsed väikesed olid, paigaldasime pistikupesadesse mingid äravõetavad kaitsed, lootuses, et pistikupesa püsib seinas kauem, kui kestab laste arutu avastamise iga. Tol perioodil oli isa meie pikema äraoleku ajal meil, ahju kütmas ja kasse toitmas, pärast kurtis pahaselt, et see elutoa aknaalune pesa on teil täitsa katki, ükski pistik ei lähe sisse… Tahtlikku lapsekindlaks tegemist ei jäänud ta kuidagimoodi uskuma, sest (siis, kui tema noor oli) selline asi polevat võimalik.
Nooremana üritasin jõulutulesid parandada, mille juhe oli pooleks. Proovisin siis juhtmed kokku panna -toimis . Oli vaja ikka uuesti katsetada, hoides sõrmedega ühenduskohta koos ja pistik seina pista- see oli viimne katse 😀
Vaja oleks elektrikut, et elektrikilp ühendada(kontrollida ) 🙂
Kui ma mingi 10a olin siis meil oli selline vanaaegne telekas kus tuli koguaeg teleka tagant mingi jublakas ära millega oli juhe seinapistikusse ühendatud. Ükspäev vaatasin telekat, vennad mürasid ja see juhe tuli jälle välja, ma lolli peaga läksin seda tagasi panema, aga kuna teine pool oli seinas siis sain sellise säraka, vend tiris selle mu käe küljest lahti lõpuks. Siiani armid sellest sõrmedel. Sukavarrast olen ka pistikusse toppinud ja siis särakat saanud. ? loll ei õpi ??♀️?
Vene ajal olid pistikud kahest poolest koosnevad, kruviga ühendati kokku. No ja mul läks ühe lambi pistik katki, nii, et jäi alles ainult 1 pool, selle peal siis ilusasti juhtmetraadid ühendatud nende pulkade külge, mis pistikupesasse läksid. ja see pistik oli vaja kiirelt pistikupesasse panna, aga sellisel kujul oli see veidi keeruline (pooliku pistikuga). võtsin siis pistiku kätte, hoidsin sõrmedega neid traate ja pulki kinni ja mõtlesin, et kui ma selle nõõd imekiirelt pistikupessa torkan, siis ei jõua vool veel minuni…. sama imekiirelt ma sealt seinast eemale ka lendasin. ja ma olin ikka juba täitsa täiskasvanu…. 😀
Ma olin 6 aastane kui otsustasin millegipärast proovida kaugele ema klamber pistikus ulatub. Ema, isa vanaema olid kõik kodus sel ajal. Ma nii mäletan seda. Veneaegne peaaegu kollane pistik mu silmade kõrgusel, õhtune pime aeg ja mina ema klambriga mille kaks otsa läksid ilusti pistikupessa. Sain surakat ja juuksed olid kaks päeva püsti, olin sunnitud ponisabaga käima sest nii elektrit täis olin . Aga ei mingit piiksu ega nuttu, aga tohutult pahandust vanemate poolt? ütleme nii et kui omal lapsed sündisid siis pistikud olid kullipilgul kaitstud koguaeg ja mina hoian elektrist kahe kaarega eemale. Ahjaa, sain teada ka kui kaugele need augud ulatuvad ja enam pole nii huvitav see 😉
Minu elektrialane äpardus juhtus umbes 10 aastat tagasi minu enda rumaluse tõttu. Olin siis umbes 15-aastane ja hakkasin köögis veekeetjaga vett keetma. Meie veekeetja oli viimastel päevadel natuke jupsinud ja hästi vist ei tahtnud töötada, aga samas päris katki ka veel ikka ei olnud. Panin vee keema, aga paari minuti pärast märkasin, et üldse ei hakanud tulema seda keemise häält ja kannu katsudes ei olnud üldse soe ka. Ma ei tea, mis mul arus oli, aga igatahes otsustasin ma sõrmedega vett katsuda, et näha, kas see vesi seal üldse natukenegi soojeneb. Kuna kann oli ühendatud elektrivõrku, siis sain ma ilmselgelt sealt korraliku suraka, sest vesi on teatavasti suurepärane elektrijuht. Mäletan veel praegugi, et käisi jäi n-ö kinni sinna vette ja välja tõmmata ei jõudnud, aga kuidagi ikka suutsin seda lõpuks teha. Pärast kogu käsivars surises veel tükk aega 😀
Minul tulid elektrifirma spetsialistid kilpi välja vahetama, vahetasid ja läksid, ja siis hakkasin mina oma elektripliidi käest voolu saama, õnneks oli köögis linoleum ja mul kummitallaga sussid, kuu aega jamasin ja olin segaduses, siis kutsusin oma pere tuttava, tuli välja, et seal, kus pidi olema 0. oli 220, ma muidugi ei tea, kas see jama ka tegelikult ohtlik oli, aga väga vastik ja ebameeldiv küll, mina väga neid firma spetse ei usu 🙂
Meil on maja jupphaaval edasi arenenud ja sellest tulenevalt kaitsmete alla ebaühtlane koormus. Varasemalt läksid korgid välja näiteks siis, kui ahi ja föön/veekeetja korraga järgi panna. Nõudepesumasinat ja ahju ei saa siiani koos kasutada. Mikrolaineahju kella ei viitsi enam ammu tagasi õigeks panna, tuba käib ikka suht tihti pimedaks, kui jälle meelest läheb. See tohuvabohu oleks vaja küll ümber tõsta.
Mu mees on minuga koguaeg hädas, sest ma tõmban asju lohakalt pistikust välja ja tänu sellele saab ta umbes iga nädal mõnda pistikupesa seina tagasi ühendada. 😀 Tasuta elektritööd kuluks aga väga ära, ses elutoas meil laes juhtmed ripuvad ja see ajab mind hullluuuuuuuks.
Minu eelmises elamises oli elektripaigaldis kaunis loominguliselt tehtud: köögi laetuld sai põlema panna ainult siis, kui üks kindel seinalamp esikus põles. Ja uksekell töötas ainult siis, kui esiku laelamp põles.Vool elutoa seinapistikutes sõltus mingil kummalisel kombel sellest, kumb pool elutoa laelambist oli sisse lülitatud. Abikaasa on elektritöödes suht kindla käega, aga seal andis omajagu harutada, mis ja millega, sest loogikale see küll ei allunud.
Meil on kodus olnud elektripliit, kust sai süüa tehes elektrit. Kraan, mis andis särtsu vett lastes. Praegu teeb seda meie välisuks, kui lukku keerata 😀
Mul õnneks pole juhtunud äpardusi. Aga elektrik kuluks ära küll. Meil nimelt 2 aastat ei põle koridoris tuli, mingi jama juhtmetega. Ja mul mees lubab seda juba sama pikalt korda teha…. aga spetsialisti ka ei kutsu.
Kui ma veel umbes lasteaia ealine olin, siis oli mul voodi kõrval üks lamp, mille juhe lahtiselt mööda seina pistikusse lookles… vahest ma õhtuti uurisin seda lampi ja juhet ja ühel päeval otsustasin et mis oleks kui õige prooviks hambaga, et mis selle kummist juhtme sees on… Noh… särts oli… 😀
Ära ehmatas korralikult, aga kellelegi öelda ka ei julgenud… Nii ma siis vaatasin iga kord aukartusega neid hamba jälgi seal juhtmed… 😀
Täna kuluks ära üks tark kes elektri kuuri veaks 🙂
Ma pakun, et sellest on umbes 33 a tagasi või nii kui mu isa parandas kuuse jõulutulesid. Midagi ta seal maas nikerdas käpukil kui ükshetk ta seal värises ja ma tahtsin talle appi minna, aga ta suutis vaid karjuda, et ma teda ei puudutaks. See on mulle siiani mällu sööbinud, ma arvan, et olin siis ehk 4-5 aastane. Ta oli päris tugeva voolu all, aga õnneks mina jäin sellest kogemusest ilma.
Kooliprojekti raames otsustasin ise nullist seinalambi ehitada. Ostsin kõik tarvikud-juhtmed. Proovisin 1x kokku ühendada, põles. Ilus. Uhkus rinnas – ise tehtud. Ühendasin süsteemi lahti, kaunistasid kõik lõpuni ära, panin uuesti kokku ja seina. Ja pauk!! Lõi kogu korteri korgid sellise pauguga läbi, et see mingi peakork vms kilbis enam ei toiminud. Kuna oki 30.12, siis maakohas oli asi otsustatud. Selle õhtu veetsin küünlavalguses lastega. Järgmine hommik oli ehituspood korra lahti, sain uue peakorgi. Ühendasin kilpi, sain vähemalt koju elektri tagasi. Edasi aga isoleerisin lambijuhtme korralikumalt sealt kuskilt ühenduse juurest paremini ära ja no muidugi uuesti seina. Ja… Põles. Siiani põleb. Koolitöö eest sain ka hea tulemuse ja esitlusel naersid kõik kõhutäie. Loo iseloomustuseks – oma isa tütar! Isa mul nimelt mulle seda elektriku geeni edasi andnud. Ma pigem Jaan Tatikas.
Huvitav lugemine. Eks see nii ole, et paber veel ei tähenda oskust.
Õnneks midagi muud hetkel meelde ei tule, kui lapsepõlves mõned sirakad elektrit saadud lehmade karjaaialt.
Minul midagi väga hullu ei olegi õnneks juhtunud. Nagu siinsetel teistelgi kommenteerijatel on ülepingeprobleemid. Korterisse kolides avastasime, et elektrikapis olevatest kahest korgist on 1 kogu korteri pistikupesadele ja teine lülititele. Kui väikese lauaahju vahetasin suure vastu, hakkasid probleemid tekkima – kui ahi ja pliit (integreeritud mõlemad ja kasutavad eraldi pistikut) tööl, siis EI TOHI panna lisaks veekeetjat või pesumasinat tööle jne ükskõik mis kolmas maksin lisaks neile kahele.
Vaatasin rahulikult telekat ja järsku pilt kadus. Arvasin et ju mingi rike ning küll hommikuks tagasi on ja läksin rahus magama. Hommikul ärgates ikka polnud pilti tv ees. Õnneks tuli õde külla ennem kui jõudsin tehnikule helistada. Rääkisin õele oma muret ning ta uuris, et ega jänku ole juhet pureks närinud, sest teine eelmine õhtu lasi rahus vabana ringi. Ohooo üllatust ja oligi juhe katki. Nii siis sai kohe parandama hakatud oma tarkusega. Voolu muidugi välja ennem ei saanud võetud. Surakas oli hea, aga pildi saime tv ette. Hiljem sai avastatud palju erinevaid juhtmeid, mis olid jänku poolt puruks näritud. Peale seda enam toas rahus joosta ei laksnud tal.
Sama siin. Jänes oli toas lahti ja ta oli oskuslikud kõik voolujuhtmed läbi närinud 🙂
Aga miks peaks üks tavaline mees kõik sedasorti tööd kodus ise ära tegema? Minu ema tellis uue köögi. Mööblipaigaldus oli võimalik lisatasu eest tellida, aga juhtmete jms ühendamist isegi mitte ei pakutud! Pakkusime et maksame juurde, aga ikka ei saanud. Kui meest ei ole võtta siis tuleb kuskilt nö nurga tagant mingi töömees kuidagi välja võluda. Erinevate koogmööbli firmade seas üks pakkus täislahendust… U 2000€ kallimalt…
Umbes aasta tagasi hakkasime müüma minu lahkunud tädi korterit Ta oli lasknud panna ruumi kokkuhoiu mõttes pesumasina kamorkasse. Mingi hetk olid seinapistikud kamorkas töötamas lakanud. Enne müümist tahtsime selle korda teha. Mida me avastasime? Tema “töömees” oli vedanud tavalise pikendusjuhtme köögist kamorkasse. Ei mingit maandust ja mis kõige toredam – juhe jooksis köögist kamorkasse läbi vannitoa, juhe vanni alla peidetud!!!
Lihtsalt mehest ei piisa. Võiks ikkagi midagi teada ka sellest, mida sa teed…
Me kolisime majja, mille eelmine omanik oli mingisugune tehnikamees. Ilmselgelt see tehnika ei saanud olla juhtmed, sest nendega on siin ikka päris koledasti. Maja seintel jooksevad mingid juhtmepuntrad ja see pole veel kõik! Mees tahtis garaaži juures õues kasutada survepesurit ja üllatus-üllatus, sealne elekter oli õues pikendusjuhtmega. Jah, täiesti tavalise tubase pikendusjuhtmega, mis ei olnud vee ega millegi eest kaitstud. Vedeles lihtsalt õunapuu all märja muru sees. Minu muidu väga tubli delegeerija mees tegi selle oma kätukestega korda, sest juhtumisi oli tema lihtsa naise neiupõlve tööriistakastis selline vajalik pistik (?) olemas.
Õnneks meil hullemat feililugu ei ole rääkida, aga oleks kena, kui üks spetsialist tuleks vaataks meie juhtmed üle, sest mul on kuri kahtlus, et seespool võib asi isegi hullem olla, kui väljastpoolt paistab.
Tegelikult mul tuli meelde üks kellegi teise lugu, kus õndsal lauaarvuti ajal oli ühel daamil elekter ära läinud. Mõtles, et okei, arvutis ei saa olla, et vaatab siis telekat. No ei saanud telekat ka ilma elektrita vaadata, mõtles siis, et no ma hakkan siis pesu triikima, mis sa ikka igavusest teed. Kahjuks või õnneks ei olnud tema triikraud enam söega kuumenev ja ei tulnud ka triikimisest midagi välja.
Mul oli aastaid tagasi üks juuksesirgendaja, mis iga kord stepslist välja võttes pistiku otsale pihta minnes suraka andis. Oi ma ikka kümneid kordi sain sealt särtsu aga ikka nagu ei ajanud veel poodi uut masinat ostma, sest noh kui väike särts välja arvata siis töö tegi ju teine ära. Üks päev aga sain sellise särtsu, et enam ei oodanud ja läksin samal päeval poodi uue järgi. Tagant järgi totaalne lollus aga vot kui laisk võib üks inimene ikka olla ??♀️
Ma kunagi nägin unes, et kui ma mikrolaineahju tööle panin, siis see läks põlema, nädal hiljem kasutades mikrolaineahju, see päris põlema ei läinud, aga kõva pauk käis küll ja ma panin suurest hirmust toast jooksu. Üldse ma kardan vanemaid elektriseadmeid, sest kardan, et äkki need plahvatavad. Lisaks veel see aasta kui magistri lõputööd kirjutasin juhtus selline õnnelik õnnetus, et täpselt päev pärast lõputöö kaitsmist otsustas mu läpaka laadija seest ära kärsata, maruõnnelik olin.
Ja nooo lapsena oli vaja vanaema juures on suus hoitud sõrmega minna katsuma miks põrandalambi ühes pesas pirni pole, valus oli. 😀
Neid jutte lugedes sattusin isegi nostalgia radadele
Lõpetasin kutseka neljanda kategooria siseinstallatsiooni elektrikuna 1991 aastal. Kategooria kaitsesin edukalt neljale. Oi lõpetamisel oli uhke tunne.
Esimene töö koht oli Tallinna Lihakombinaat. Tööle tulles sain kohe hüüdnime “noorhärra” ehk vast oma tarkuse ja teadmiste poolest. Töö kaaslased olid valdavalt vanemad Vene mehed (Vene keel minul hästi suus). Üteldi siis minule, et noh student, näita kuidas siis ka juhtme otsasid puhastatakse? Näitasin nagu koolis oli õpetatud. Ikka ilusti ring ümber isolatsiooni ja korralikult lõigatud isolatsiooni serv. Vanemad kolleegid vaatasid ja noogutasid kuid mingi kahtlane irve oli kuskil habeme taga. Brigadir tuli minu juurde, võttis juhtme minu käest ja ütles:” Ilus küll kuid see ei kesta.” Ei taibanud aru kuid kui juhtme otsa kaks kolm korda edasi tagasi väänati siis see murdus. Olin hämmingus. Siis brigadir seletas, et vaata, tegid soone juhile sisse ja see murdub (tegu oli alumiinium juhiga). Alumiiniumi tuleb vesta nagu ouitu ning näitas ette meelega soonde sisse lõigates. Pagan, see ei murdunud. Siis brigadir patsutas õlale ja ütles, et kui tahad hea elektrik olla siis unusta see mida koolis õppisid ja meie koolitame Sind õieti välja.
Ütlen ausalt, ei pea ennast parimaks kuid olen erinevate diplomitega premeeritud elektrikutega vaielnud ning olen oma teadmistega peale jäänud.
Paljud siiani kutsuvad mind siis kui enam kuskilt abi pole loota ja lahendan alati tellijale positiivselt probleemi.
Samas oli ka selline markantne lugu kus kunagise töökaaslasega Toots Hillariga tegime paigaldise vastavuse kontrolli ning tuvastasime, et peaumasina kest täiesti voolu all. Küsimusele, et kas Teie särtsu ei saa kui pesu pesete siis perenaine võttis vannitoa kapist välja elektriku kindad. Meil oli ikka nalja kui palju kuid perenaine oli siiski ohuteadlik.
Pea 30 aastase kogemusega on nii mõndagi lõbusat juhtunud kuid on ka kurba. Pigem ikka pöörduda spetsialisti poole kui ise jändama hakata.
Minu mälestus elektriga on seal päris lapsepõlvest, kui käisin vanaema juures maal suvitamas. Neil oli ikka korralik maa koht, kasvatati korralikult kartulit ja oli suur maasika istandus, peale selle lehmad. Ja loomulikult kuidagi pidi enda maid kaitsma, et metssead ei läheks näiteks kartuleid sonkima. Ja seetõttu oli igalpool elektrikarjused. Mina olin 5-6ne ja kuigi see polnud üldse kõrge, siis mina ei saanud sellest üle astuda nii et surakat ei saaks. Ja saingi, väga valust enam ei mäleta, aga hirm oli nii suur, et maasika põllu juurde saada siis ma jooksin metsatukani, kuhu maani oli karjus veetud ja kõndisin alati metsast läbi. Sai küll pikk lisa maa igakord läbida, aga lapse hirm oli põhjendatud:D
Mina koristasin kunagi suvel kööki ja hakkasin köögikappide pealt tolmu pühkima, üsna niiske tolmulapiga. Ronisin seal toolil ja ma olin paar päeva juba vist mingit paanikahoogu tundnud, süda oli nagu lööke vahele jätnud ja magada ei saanud hästi. Selge ju, paanikahoog või lähenev infarkt (ise kahtlustasin muidugi viimast).
Igaljuhul, nühkisin seda kappi puhtaks, aga seal olid mingid juhtmed, vist kapi sisse süvistatud lampide omad. Otsas oli näha seda naljaka kujuga isolaatorit vms asja, nii et ma ei osanud seda juhet üldse karta. Aga kui see niiske lapp v švamm sinna juhtme otsa vastu läks..
Vasaku käega hoidsin metallist kubust kinni, toetasin ennast nii, kõigepealt ma tundsin, kuidas see surakas vasaku käe sõrmedesse jõudis, siis mõtlesin, et eriti idiootne viis surra, köögipõrandal siruli, tolmulapp käes ja siis hüppasin toolilt alla. Ma ei tea, kas see oli see “surmalähedane” kogemus v tõeline elektrišokk, aga vähemalt oma kujuteldavast infarktist sain lahti 😀
Mõtlesin, et elu on ikka ilus küll ja ma ei kavatsegi paanitseda v infarkti saada 🙂
Elektriku abi läheks vaja küll, kui praegu nõusid pesen ja nõudepesumasina metallist uks lahti on ning jalaga sinna vastu lähen, tunnen sellist mitte-väga-mõnusat surinat jalas. Ahi, pliit ja nõudekas korraga töötamas on ka kaitsmete jaoks liig, siis on kohe köök pime.