Kasvatamatud jõmpsikad, kes võõrale inimesele “paks” ütlevad
05.11.2018
Kui pikalt olen ma ülekaalus olnud? Põhimõtteliselt kogu oma elu. Samas pole ma sellega kunagi leppinud ja minu jaoks on terve elu olnud sõna “paks” mind alandav ja mulle halvasti ütlev sõna, sest ma ei ole kunagi valinud paksu inimese elu. Minu kaal hakkas kasvama tugevalt siis kui mulle tehti lapsena ühte hormoonravi ning lisada sinna emotsionaalsed probleemid, mis kõik ongi teinud tulemuse, et ma olen terve elu endaga teist inimest enda seljas kaasas kandnud. On perioode, kus ma võtan ennast kokku, lõhun trenni teha ja jälgin toitumist, aga väikene muudatus elus (saad isaks) ja oled vanas rööpas tagasi ja sügavamal kui varem.
Seega, kuna minu jaoks on kaaluteema alati olnud ebamugavust tekitav, siis minu üks suurimaid hirme on olnud väikesed lapsed. Sest neil kuraditel pole filtrit. Mäletan siiani, et seisin Maxima kassas ja minu selja taga vaatas mu tagumikuga tõtt umbes kolme aastane armas rosinasilm. Naeratasin talle ja lehvitasin sõbralikult. “Emme, miks see onu nii paks on?” kostus järsku selja tagant. Ja mina veel naeratasin ja olin sõbralik selle väikese tõpraga? Kus kasvavad sellised kasvatamatud sitapead? Kas ema pole tõesti kodus õpetanud, et teiste inimeste eripärade välja toomine ei ole viisakas? Annaks sellele tatile põlvega näkku ja väidaks, et see oli kogemata…
Ma tean, ma olen väga agressiivne, aga õnneks ainult enda peas. See ei olegi oluline, mis mõtted inimese peas on, oluline on see, mis ta nende mõtetega peale hakkab. See eristabki normaalset inimest ja psühhopaati.
Kuid aastatega olen ma aru saanud, et lastel ei olegi filtrit ning seega püüan ma lastega olla eos hästi sõbralik, et nad näeksid minus enamat kui lihtsalt suurt kuju ja enamasti see toimib. Neid märkuseid on laste poolt tulnud ikka, aga väga harva. Mäletan ka ühte korda, kus laps küsis emalt, et kas see onu on nii suur, sest ta sõi kogu toidu ära? Tead kasvatamatu tattnokk….!!!
See on miski, mida meie Esileediga aastaid tagasi otsustame, et me enam ei tee. Me ei anna inimestele hinnanguid, sest kõige tühisemad inimesed arutlevad teiste inimeste välimust. Ma tunnistan, et ma olen suure osa oma elust olnud täis hinnanguid ja hetkest kui ma ei hakanud inimeste välimusele tähelepanu pöörama, on mu maailm tohutult avardunud. Ma olen tutvunud imeliste inimestega, kellega ma varem kindlasti ei oleks tutvunud. Ja ma arvan, et ka lastele on see hea eeskuju, et nad oleksid avatud kõigi inimeste suhtes ja see veider poiss seal klassinurgas, see ratastoolis kokutaja või punapäine kõrend, kellel on kohanemisraskusi, võib olla su elu parim kogemus teise inimesega. Ära viska seda nurka lihtsalt sellepärast, et kõik teised seda teevad!
Mõni kuu tagasi läksime Noorsandiga poodi, seisime Nutella degusteerimise järjekorras. Ma tegelikult tean, kuidas Nutella maitseb ja ma ei oleks pidanud sinna seisma jääma, aga ole nüüd, see oli ju Nutella! Meie ees seisis korpulentsem daam kuuekümnendates ja äkitselt Noorsand astus sammu ettepoole ja teatas prouale: “Meie emmel olid ka kunagi kaksikud kõhus!”.
Ma oleks tahtnud maa alla vajuda. Minu poeg ja on nii ebaviisakas!? “Aga mul ei ole kaksikuid kõhus!” vastas lõbusalt naeratav proua. “Aga miks sul siis nii suured tissid on? Kas sul ei tulegi piima?”. Ma oleks tahtnud ta sinna samma poodi jätta ja kiirelt autosse joosta, aga Esileedi poleks vist mõistnud. Ma tõmbasin Noorsandi eemale ja seletasin, et inimesed ongi hästi erinevad- mõned suuremad ja mõned väiksemad, kuid sellest rääkimine on väga ebaviisakas. Ta küll ei saanud aru, miks, aga noogutas siiski nõustuvalt. Meil on paar sellist vestlust veel olnud, kui ta on kelleltki küsinud, kas tita kõhus liigutab ka või veel mitte. Enamjaolt tulevad tal sellised vestlused ette just küpses eas prouadega.
Ma sain alles oma lastega aru, et tegelikult paksude inimeste kohta märkuseid tegevad lapsed ei olegi halvasti kasvatatud ega ebaviisakad, vaid nad on nii ülisiirad ja uudishimulike inimestena tahavad saada lihtsalt vastuseid. Ainuke, kes seda märkust solvavaks on pidanud, olen olnud mina ise. Kas mulle tekitab ebamugavust kui mõni laps mulle paks ütleb? Ikka, kuid ma ei solvu enam, vaid ma tean, et tema jaoks on täpselt samasugune tähelepanek, nagu ta näeks tänaval kollast VW põrnikat. Ta lihtsalt on väike laps, kes räägib, mida ta näeb.
Eile saatis mu sõber mulle ühe pildi aastast 1999, mis oli meie kursuse üks esimesi koosviibimisi ja ma palusin Noorsandil ennast pildil üles leida. Väikese vihjega, et mul on pildil seljas sinine pluus ja sinised püksid, suutis ta siiski lõpuks leida ja ütles vabanduseks, et nii kaua läks sellepärast, et ta ei tundnud mind kohe ära, sest selle pildi peal olen ma veel täitsa õhuke. Nüüd olla mul palju suurem kõht ja mind on palju kergem ära tunda. Taaskord – täiesti tavaline vaatluse tulemus, mitte mingi solvang. Ta tuli sõna peale “õhuke”, sest me ei kasuta Esileediga kunagi inimese kirjeldamiseks sõna “paks”, sest me oleme ise kogenud, kuidas see mõjutab inimese enesehinnangut. Kui me kirjeldame ülekaalulist inimest lastele, siis me kasutame teisi näitajaid nagu “see tädi, kes sulle seal patsu tegi”, või “see onu, kes seal tooli peal istus”. Ka ei käi nad lasteaias ja nende sõnavara tuleb peaasjalikult meie kodusest kasutusest.
Kui ka sina oled kaaluga kimpus ja sulle teevad haiget väikeste laste repliigid, siis see on ainult ja ainult sinu enda peas. Laste jaoks oled sa lihtsalt põneva kehaga inimene, mis talle huvi pakub. Teisisõnu – sa oled lihtsalt huvitav inimene 😉 Kui sinu laps teeb mingi taolise märkuse, siis sa ei ole halvasti teda kasvatanud, vaid su laps on lihtsalt siiras ja uudishimulik. Kuid tuleta talle siis lihtsalt meelde, et inimesed ongi erinevad ja paljud ebakindlad lasteta inimesed võivad muutuda kurvaks, kui neid arvustatakse.
Kas ka teie lapsed on öelnud avalikus kohas asju, mille pärast oleksite soovinud maa alla vajuda?
Loading ...
Ojaa. Loomulikult käib lastega kaasas selline siiras uurimine, et miks see paks on ja see nii lühike ja on saanud omajagu selgitustööd teha, et rohkem ei korduks ebamugavust tekitavaid olukordi. Kõige piinlikum moment oli mu mäletamist mööda ükskord Raplas. Mu 5 aastane poeg uuris autos mu käest, mis on surm ja mis peale surma saab ja muud sellised jutud. Ma poleks iial osanud oodata, et autost väljudes ja poe poole kõndides näitab ta näpuga ühe “rullnoka” peale (kes auto juures parajasti suitsu tegi) ja hüüab:” Emme , näe, see sureb varsti ära!” See oli piinlik. Ma isegi ei mäleta mis ma pojale selle peale ütlesin, aga tegime kiirelt sääred sealt. Loodan, et see “rullnokk” on elu ja tervise juures 🙂
Poe järjekorras hõigata üle poe “emme ma lasin peeru!”
või kõndides tänaval küsis laps “Emme, miks sellel tädil niii katkised püksid on” katlised teksad olid moes 😉
Jep. Kord arsti juures ooteruumis mu tollal kolmeaastane poeg kysis minult üle ootesaali: emme, miks see onu nii suur on? Vastasin kohe et noh inimesed ongi erinevad- osad suured ja osad væiksemad. Sellega ta ei leppinud, küsis uuesti ka kõvemino: ei no aga miks ta NIIIIIIIIIII suur on???
Ja väga kiirelt saime sel korral riidesse ja minekut ?
Mu kolmesel on filter järsku ära kadunud. Üle poe kisas, et vaata kui naljakas nägu sellel tädil on. Nii piinlik oli. Seletasin, et nii pole viisakas, aga ta ei saanudki aru miks ei või nii ütelda. Mulle loeb koguaeg moraali, et see ja too pole viisakas. Siis pidevalt olen ma krokodill- no see naljaga rohkem. Siis surgib mu keisri järgset (pekki) kõhtu sõrmega ja naerab, et mis see on- kas kõht? Ja üks päev teatas mulle, et ma olen paks.
Värske 3-aastane mul. Kõige huvitavamad seigad tavaliselt rahvast täis bussis. Korra sisenes bussi kapuutsiga mees ja seisis sedasi keset bussi. Laps näitas näpuga ja ütles kõva häälega “emme vaata, koletis!!” oh appi. See koletise teema tuli tal mingist multifilmist ja pärast seda näeb ta igal pool koletisi…
Teine juhtum oli rahvast täis bussis. Istusin laps süles. Ta oli päris väsinud pikast päevast ja üldiselt siis hakkab lollitama ja süles aelema. Järsku ütles kõva häälega “emme, anna tissi süüa!!!!” Ground, swallow me up! Naine mu kõrval purskas südamest naerma ja eks ma ise ka natuke naersin… Laps sai viimati 1,5a tissi, kui ise võõrdus. Aga tal on väike vend, kes tissi saab. Ja siis ta ikka vahel teeb seda nalja.
Kunagi, kui mul veel last ei olnud ja rongiga sõitsin, oli rongis üks noor ema (no selline 35?.. nägi mimm välja igatahes) koos oma kahe lapsega, ca 7 ja 10 aastased vms. Ja need lapsed olid nii… õelad. Kommenteerisid piletikontrolöri, omavahel ütlesid ta kohta halvasti ja naersid ta üle. Mida tegi see ema seal kõrval, kuuldes, mida ta lapsed räägivad? Itsitas ja naeris kaasa, ise uhke näoga vms, et ooo.. minu imelised lapsed, oskavad teisi narrida. See oli nii kole pealt näha ja kuulda.
Enda last kasvatan ka põhimõttega, et ei ole olemas paksu ega peenikest inimest, on kollase jopega, tumedate juustega jms. Kõige rohkem tahan ma, et ta kellegi välimust halvas valguses ei kommenteeriks ja pigem oskaks inimeste juures märgata häid omadusi. Lõppude lõpuks on teised omadused siiski need, mis inimese tervikuna moodustuvad. On sõbralik, heasüdamlik, tähelepanelik jms inimene, kes hoolimata oma kehast, on tänu nendele omadustele siiski väga ilus inimene.
Mu laps tavatseb tihti ühistranspordis rääkima hakata, et tal on molluskid.. ? Kunagi olid tõesti ja see pole midagi hullu tegelikult, aga mingil põhjusel teistele see jutt ei meeldi..
Mina pelgan lastele nägupidi lähedale ronimist, algas see õrnas puberteedis muidugi. Mingit hullu aknet ei ole, aga mõned täpid siin-seal on. Ja üsna mitu last – oma imeilusa siidise nahaga – on mult küsinud, et miks mul täpid/nii palju punne näos on? Esimese hooga ajab näost punaseks, siis vihaseks, aga nüüdseks olen nagu sinagi mõistnud, et see on lihtsalt lapsesuu ja ta ju ei valetada. Nüüd olen hakanud ütlema, et mu nahk on selline, sest ma olen liiga palju komme söönud. Ütleme nii, et see annab neile mõneks ajaks mõtteainet 😀
Viimane maa alla vajumise hetk oli toidupoes, kus ma keeldusin oma neljasele neiule järjeekordset vidinat ostmast. Keerasin selja ja kōndisin eemale, kui mulle kostus järgi üle kogu poe: “Loll Paks Emmeeeeee…!”
See oli piinlik 😀
No see oli juba pea 13-14 aastat tagasi. Teate ju küll neid vanemaid vene daame, kes millegi pärast parukat kanda armastavad. No meil siin neid ikka leidub. Ka praegu. Olimegi siis pojaga kodupoes ostlemas, kui meie ees seisis, no nii, 75-ne proua, kelle parukas oli kuidagi viltu peas. Mitte natuke viltu aga ikka päris tugevalt. Paruka alt turritasid välja proua enda juuksed. Vanainimese asi, ju siis ei sättinud piisavalt. Minu, tol ajal ca 5 aastane poeg, küsis proualt , seal kassajärjekorras seistes, et miks tal kaks korrust juukseid peas on 🙂 Mul oli ikka nii hea meel, et proua eesti keelt ei mõistnud!
Õppisin lasteaiaõpetajaks ja olin ühes Tartu lasteaias praktikal. Parasjagu vahval sõidul linnaliiniga otsustas üks viiene noorhärra vanemat prouat pikalt jälgida ning teatas siis, et: ” tädi, ma tean küll, et sa varsti sured ära, sa oled ju nii kortsus!”. Vot siis ma olin küll näost sama punane nagu see buss ise.
Umbes seitse aastat tagasi, olime perega Politsei jaoskonnas (vanas kommivabriku makas) – meie issi ootas relvaloa väljastamist. Laps oli u 3,5 ja eelnevalt seletasime, et seal peab viisakalt ja vaikselt käituma, ei tohi ringi joosta jne. Muidugi tuli temalt omakorda miljon küsimust pättide kohta jms. Aeg venis, lapsel oli raske paigal olla ning otsustasin, et lähme meie kahekesi vahepeal kõrvale kommipoodi. Kõnnime siis läbi fuajee, milles oli infolaud vms klaasist putka moodi asi koos mitte liiga sõbraliku näoga politseiametnuku tädiga, ja minu tütar küsib kõlava selge häälega üle saali: “Emme, kas me täna varastame ka midagi?” Ilmselgelt me pärast kommipoe külastust enam issi juurde ootama ei läinud? siiamaani on see õnneks üks piinlikumaid ja naljakamaid hetki, sest üldiselt on neiu end viksi, viisaka ent siiski vallatu lapsena üleval pidanud.
Hahahaaa???
Minul täitsa mure, sest ma teen oma esmase hinnangu inimesest täpselt selle alusel, mis kommentaare ta nt mulle või teiste kohta ütleb. Ja mind on ka täiskasvanud inimeste poolt niimoodi kommenteeritud (paks/peenike tasemel), et see on mulle kompleksid põhjustanud. Ja ainus lahendus minu jaoks on nüüd neid inimesi vältida. Aga nt 2 neist on mu pere – minu tädi ja ämm. Just need keda ideaalis ei taha vältida, aga ma ei taha rohkem kurvastada end nende kommentaaride pärast, samas muud ei oska – pole ma nii tugev, et neist kommentaaridest pidevalt üle olla.
Oma last üritan ka samamoodi kasvatada nagu Sina, et ei pilluks niiviisi solvavaid omadussõnu. Näis kuidas õnnestub.
Läksin oma poisile lasteaeda järgi ja samal ajal tuli ühele tüdrukule järgi, mitte tema ema, vaid keegi teine naisterahvas, kes oli nii umbes nelikümmend pluss (kus juures, mitte üldse vana-, vaid elu näinud välimusega). Selle peale poiss mul teatas, rõõmsa, kõva ja üllatunud häälega: “Oi…Anne-Mari…kas sulle tuli vanaema täna järgi!” Korra käis mõttest läbi, et hüppan läbi aknaraamide välja ja ei vaata tagasi.
Olime 3 aastatega poes ..meie ees seisis suure pepuga tädi ..laps siis seletas midagi ja niheles..ja oli hästi lähedal sellele pepule…ja siis tädi vaatas kurjalt juba last. Laps siis käratas tädile …ja ei puuduta mulle näkku kurat!????????tädi punastas ja keeras ümber ….terve pood jäi vait ja vaatas seda naist ????????mul oli nii häbi?????
Puuksuta #
Hehe, mul õnneks neid piinlikke olukordi pole olnud, sest elan kahe lapsega välismaal 🙂 Ikka hea, kui räägin lastega nn sala keeles.
kas sulle maitseb kõrvits?
Enda laste piinlikud ütlemised enam nii selgelt meeles ei ole aga viimati sai ühes poes nalja. Sisenes nii 50ndates ema, kes oma vanuse kohta minumeelest nägi küll väga hea välja. Koos oma 11-12 aastase tütrega. Proovis siis erinevaid mütse ja naljaga kommenteeris ühe kohta, et no sellega näen välja küll nagu vanaema. Tütar siis vastu, et oh ei- sa näed muidu ka välja nagu mu vanaema, pooled sõbrannad arvavad, et oledki mu vanaema ja hakkas nimekirja ette lugema, kes kõik nii on arvanud… 😀
Ema siis shokeerituna pomises, et oli vaja 40ndates veel lapsi saada… 🙂
Läksin lapsele lasteaeda järgi. Tema kohe kaugelt hüüdis, et “issi kas sa tead, et selle tüdruku emmel on plastmassist käsi”. Mina muidugi ei teadnud ja läksime riidesse panema esikusse. Seal üks naisterahvas riietas oma tütart. Poja läks kohe ligi ja patsutas naise vasakule käele “Vaata issi, on ju plastmassist”. Päris piinlik oli. 🙂
Minu laps ei ole, vähemalt minu kuuldes, aga kuna ise olen olnud väga suur siis on minule küll öeldud. Mõnikord kohe päris pahasti vanuses 11,12 poisid. Ükskord aga poes kassa järjekorras ütles üks väike tüdruk oma emale (elan soomes) äiti katoo kuinka pullea täti… Just! Tõlkes siis, et ema vaata kui ümmargune tädi. See oli kuidagi nii armas ja ei teinud üldse “haiget” ja ütlesingi sellele emale, et kõik ju õige. Ema ikka mitukorda vabandas. Aga jh laste ütlemisel on vahe, sellised teismelised võivad ikka väga teadlikult ja väga valusalt torgata. Missis ikka, ise olin süüdi ka. ?
Nojah. Kuna minu laps näeb luustumishäire tõttu välja nagu norra mägitroll (mis siis, et nunnu mägitroll), olen ma poole tema elueast käinud temaga ringi pmst hambuni relvastatud meeleolus, et kui keegi midagi halvasti ütleb, siis ma nüüd hammustan või keeran kellegi kringliks. Aga kui on öelnud väikesed lapsed, siis nagu ei viitsi pahaseks saada, oluline on siiski, kuidas väikese lapsega kaasas olevad täiskasvanud reageerivad.
Nüüd on laps juba ise nii suur ja hirmuäratav, et inimesed hoiavad moka maas. Eks lihtsam on ju iriseda selliste kallal, kes mõjuvad kuidagi nõrga või haavatavana.
Õigupoolest, Henri, võiksid sa erinevuste aktsepteerimisest isegi rohkem kirjutada. Oleks täitsa teema.