Noorsandi ja Piiga tapvad näljahood + võida terve kast smuutit
11.07.2018
Postitus valmis koostöös Pombel smuutidega.
Et meie kõigi kolme lapse lemmiktoite üles nimetama hakata, võib päris jupp aega minna. Kuid kõige enam on neile meeltmööda näiteks punapeet. Armastavad, spinatit ja kurki ning loomulikult hulgaliselt erinevaid puuvilju. Kõik vitamiinidest pulbitsevad ja meie laste suured lemmikud…Mnjah, see oleks kõik tõsi kui me elaks kusagil paralleeluniversiumis, aga kahjuks me ei ela ja ma arvan, et Vennas oleks nõus pigem põletama kõik enda lemmikmänguasjad kui prooviks näpuotsagagi spinatit.
Ometi nad söövad kõiki loetletud asju ja sellest endale ise aru andmata, sest juulis on meil koostöö taas Food Studioga, kelle puljongeid ma teile mõned kuud tagasi tutvustasin, siis nüüd palusid nad mul teile rääkida nende Pombel smuutidest ja neis smuutides on kõik see loetletud köögivilja kraam sees. Lapsed söövad kahe suu poolega peeti, porgandit ja spinatit ning neil pole sellest aimugi.
Meie jaoks on sellised pakendatud smuutid ideaalne lahendus snäkiks, sest tahaks ju anda midagi, mis ei täida ainult kõhtu, vaid annaks vajalikke vitamiine ja miks me Pombeli fännid olime juba enne, oli see, et see pakendamisviis, mida nad Pombeli puhul rakendavad säilitab kõik vitamiinid. Me ostsime muidu ka jätkuvalt püreesid lastele, aga püreed on siiski mõeldud eelkõige beebidele ja seepärast on need läbi keedetud, kuna beebi õrn seedimine tahab ka õrna toitu. Need ei ole enam vitamiinidest pulbitsevad. Seega oleme nüüd juba tükk aega Pombeli smuutisid vahepaladeks kasutanud.
Ka on need mugavad kui sa ärkad üles nii, et sul on valik, kas sööd hommikusöögi või paned riidesse. Kuna paljalt tööl käimine ei ole aktsepteeritav enamik firmades, siis oleme järginud trendi, et kodust välja minnes on riided reeglina seljas. Sest hommikusööki saab süüa käigult. Seda ei tule teha õnneks tihti, aga näiteks kui me Lottemaal käisime, ka siis võtsime igaks juhuks need smuutipakid kaasa, sest lastega on see teema, et nad ei tea kunagi, mil neid tabab nälg, mis nad paari sekundi jooksul ära võib tappa kui nad kohe midagi süüa ei saa. Eriti kui on sellised dramaatilised lapsed nagu Noorsand ja Piiga. Kui nemad ei saa soovitud asja nüüd ja kohe, on nad kohe otsi andmas. Paar päeva tagasi vajuski Noorsand kokku kui ma teatasin, et ma pean enne hambad ära pesema kui talle soovitud asja külmkapist otsin. Rauhti! Oli Noorsand pikali ja õrnast piiksumisest sain vaid aru ,et ainus asi, mis teda aitab, on see, kui issi talle smuutit toob ja siis selle korgi ka maha keerab.
Pere lemmikuks kujunes kollane Pombel, sest seal on selline kooslus puuvilju, mis paneb selle maitsema nagu Pina Colada. Kollased saavad meil alati kõige kiiremalt otsa. Ainuke, kes eelistab kollasele mõnd muud, on Vennas, sest spinatiga smuuti on tema vaieldamatu lemmik. Me oleme neid smuutisid vaheluva eduga kasutanud möödunud aasta suvest ja mul on ainult hea meel soovitada teile midagi, mis meie perele väga meelt mööda on.
Seega, kui teie olete ka hädas sellega, et lastel järsku kõhud tühjaks lähevad, siis ma arvan, et valik number üks võiks antud kuul olla värske puuvili/marjad, aga kui neid pole käepärast, siis selline smuuti on ka super valik – häid asju täis ja maitseb ka imeliselt. Kes tahab proovida, siis käisime mõned päevad tagasi COOPis ja seal on Pombeli smuutid hetkel hea alega. Kui muidu maksab pakk 2+ eurot, siis hetkel saab mingi 1,50 euroga. Me pidime smuutisid ostma minema, sest koostöö alguseks saadeti karbitäis smuutisid, aga enne kui ma esimese postituseni jõudsin ja söömisest pilte klõpsutada sain, olid lapsed kõikidele lemmiksmuutidele päkad silma teinud.
Leppisime Food Studio rahvaga kokku ka selle, et keegi teist võidab juulis igal nädalal terve kasti Pombeli smuutisid ja saate mu sõnadele vaid kinnitust. Kui soovite osaleda, siis jätke kommentaar, olge meie ja Pombel smuutide järgijad Facebookis ning kommenteerige, mida teie lapsepõlves ei söönud ja nüüd sööte hea meelega. Loosin esmasüpäeval.
Loading ...
Mina ei söönud lapsepõlves ühtegi kala, nüüd söön samas lõhet ja enamus kalasid hea meelega. Samas heeringas on endiselt out. 😀
Ma ei kannatanud paprikat, lõhngi ajas südame pahaks, praegu üks lemmikuid köögivilju?
Loosis tahaks ka osaleda, õde muudkui kiidab neid smuutisi ja ma olen ikka suutnud need ostmata jätta?
Lapsena jäi puuviljavaagnale minust alles melon ning juurviljadest paprika. Nüüd matsutan mõlemat hea meelega nagu poleks homset päeva 😉 Õnneks tütrele need asjad meeldivad juba praegu ning vähemalt nendega muret pole 😛
Sellest loosist võtan hea meelega osa! 🙂 Ma olen selline juhtum, et lapsena sõin rohkemaid asju vist kui praegu, sest lihtsalt pidi või olid näljas. Nüüd, kui saan ise valida, mida süüa teen, olen hoopis pirtsakam. Aga üks asi, mis mulle meeldima on hakanud, on ühepajatoit, sest mees teeb seda väga hästi. Ja kui rääkida pirtsakatest lastest, siis mu õe lemmik oli väiksena kunagi olnud püreestatud keedumaks,mis praegu teda öökima ajab 😀 😀
Lapsena ei söönud ma väga paprikat ja melonit. Nüüd aga maitsevad need väga 🙂 osaleks ka loosis ,piiga väga maitsevad nees smuutid.
Minule ei meeldinud paprika ja sibul. Nüüd kasutan neid pea igas toidus.
Mina ei suutnud lapsena süüa seeni ja tatart. Suure vaevaga suutsin alla neelata keedu porgandi, kaalika ja peedi. Aga nüüd kui ise olen kodukokk söön ikka ilusasti ära mis olen valmistanud. Hernesupp oli ka selline asi mida ei suutnud lapsena süüa. Nüüd söön vaid enda valmistatud.
Mina ei söönud paprikat lapsepõlves aga nüüd on üks lemmikuid ?
Ma ei söönud peeti ja kala, öökima ajas?
Ma olen meie pere prügikast ja ma pean tõdema et ma olen lapsest saadik kõike söönud.
Aga minu lapsed – üks ainult puuvilju/juurvilju sisse järaks aga see eest teine poja no mina ei tea kuidas ma saan ta sööma värskeid asju… ta nagu kardaks neid proovida 🙂 laps näeks nagu tonti nendes asjades et ei võta suu sisse ka.
Ehk tuleb see aeg kus ta ka proovima hakkab ja sööma hakkab sest seal on niiii palju häid/kasulike aineid/vitamiiiiiiniiiiid
Võtan loosist osa kuna need mu lemmikud ja seda hea süüa ja samal ajal vankrit lükata. Aga väiksena ma jälestasin hernesuppi (hakkasin sööma alles siis kui ise tegema hakkasin) ja samuti ei söönud ma väiksena roos kapsast ja see nüüdseks minu lemmikute hulgas (ma üldse elatuks ainult köögiviljadest, miski pärast pole mu pere minuga nõus).
Mina ei söönud lapsena herneid, aga nüüd söön.?
Lapsena ei kannatanud ma silma otsaski kaalikat, punapeeti ja mugulsibulat- nüüd on need lemmikud, aga endiselt ma ei suuda süüa tomatit, marineeritud või hapukurki ja kindlasti veel midagi. Laps sööb aga püreesupisees kõike 😀
Mina ei sòònud vàiksena pitsat, nùùd aga hea meelega 🙂 Sooviks vàga voita, sest meie alla-kahene on valiv sòòja ja nii ehk ònnestub talle ka rohkem midagi kasulikku sisse saada 🙂
Õnneks jäi minu lapsepõlv aega kui spinatit toidu sisse ei pandud. Ma ei ole kindel, kas mu ema üldse teadis, mis spinat on :). Aga ma tõeliselt vihkasin keedetud porgandit, ja tegelikult siiamaani ei armasta.
Loosis osaleksin hea meelega, sest minu laps ootab hetkel mandlioppi ja kurk on nii valus, et praktiliselt ainult smuutidest toitubki.
Mina ei söönud seeni, sibulat ja ka hautatud juurvili ei kuulunud just eelistuste hulka.
Oliivid olid lapsena kindlalt valikust väljas. Ja vanemate keedetud purgisalatid, mida praegu võin supilusikaga süüa.
Aga keedetud sibulat väldin tänaseni 🙂
Osalen, Pombeli smuutid on mu ühed lemmikud ja neid on nii hea tööle vahepalaks kaasa haarata! Mina olen terve aja, mida mäletan, praktiliselt kõike söönud. Väiksena ei söönud ilmselt köögivilju niipalju, kui praegu ja ei olnd nii sur spinatifänn, nüüd aga kasutan spinatit igas võimalikus roas.
Mina ei söönud väiksena juustu ? üüd võiks seda kahesuupoolega sisse ajada endale. Aga Smuutid kuluks meie kodus ära küll. Mul ka selline 2 aastane kodus, kes kohe äru sureb kui järsku avastab et kõht tühi ja midagi süüa kätte ei saa. Ja mõnikord tegelen ma just oma 5kuuse beebiga niiet veidi läheb aega, siis ta on ka niikaua põrandal jõuetu kuni ma kohale jõuan ?? Isegi sööks vahepeal, sest kahelapse väikse kõrvalt võib vabalt vahepeal söömise ära unustada.
Paljaa mõte seenekastmest tekitas judinaid. Nüüd andke ainult ette 😀 raske on välja mõelda, mida ma ei sööks. Praegu vist makaroni-puimasuppi küll ei taha, kuigi lapsena sõin.
Olin vist juba väiksena üsna kõigesööja, aga eks mõned asjad ikka olid mis ei maitsenud. Piimasupp ja rasvast nõretavad sõõrikud tulevad esialgu kohe meelde 🙂 Sõõrikud on kahjuks nüüd küll maitsema hakanud, piimasupp mitte niiväga 😉
Lapsena ei maitsenud üldse maksakaste. Nüüd on täitsa meelt mööda. ?
Ma ei söönud väiksena kartulisalatit. Ega see nüüdki mu suur lemmik ole, kui võimalik, siis eelistan riisi- või makaronisalatit, aga kui väiksena oleksin pigem nälga surnud kui kartulisalatit söönud, siis nüüd ikka nälja korral söön hea meelega 🙂
Ja siis ei söönud ma veel šokolaadijäätist, šokolaadikooki ja viinereid. Aga nendest ei hooli ma siiani suurt midagi. Minu poolest võib neid poodides mitte müüa.
*Maailma imelikuima lapse tiitli võib nüüd mulle anda koos kastitäie kollase smuutiga, aitäh* 🙂
Mul vist oli lasteaias saadud `lapsepõlvetrauma` tatrapudru suhtes. Ei maitsenud ja ei söönud väga pikka aega. Nüüd, kui seda valmistan, ei ole mingit probleemi, söön nii erinevate kastmetega kui ka lihtsalt hommikupudruks. Võiks öelda, et isegi meeldib lausa 🙂
Eks neid asju oli ilmselt väga palju, aga esimesena tulevad meelde peekon ja toores lõhe/forell. Kui neid sööma hakkasin siis mõtlesin küll et olin ikka rumal, et nii palju aega oma elust raiskasin nende mittesöömisele. ??
Ei meenu midagi sellist mida väiksena ei söönud aga nüüd söön. Vaid oskan öelda, et väiksena ei joonud piima, söönud mannaputru ega piimasuppe ja ei tee seda siiani. Ja need ka ainsad asjad vist mida ma ei söö/joo. Osalen ka loosis.
Ma ei söönud keedetud porgandit ja jälestasin küüslauku. Nüüd söön?
Minule ei maitsenud maks, samas maksakastet sõin kahe suupoolega, seda vedeliku osa siis. Nüüd võiksin iga päev maksa süüa 😛
MIna ei söönud lapsena seeni ja hautisi, kuid mu abikaasa on suutnud mind mõlemaid sööma panna, kuna oskab väga hästi süüa teha 🙂
Lapsest saati söön ja armastan juurikaid ja köögivilju,nii värskelt kui ka sissetehtuna ning vist olin kõigesööja siis.Kuis iis lasteaias pakutud muna-pekikaste oli jube.See võdisev ollus kohe mitte ei kutsunud sööma,ning nii ma istusingi seni kui teistel oli söödud kõik ja vahest istusin kuni vanemad tulid järgi laua taga,see võdisev jama taldrikus.Nüüd aga üritan oma lastelegi seda köögiviljade armastust külge pookida,kuigi pole enam suvilat kust kõike head paremat sai ise võtta kui isu oli.Poest ostes üritan teha nii et oleks mitmekesisem valik ja ka minagi peidan toitudesse asju mida vb lapsed ei pistaks suu sissegi,igasugu pastakastmed ja hautised kus kokkumiksituna ei tunne meeski vahest mida sööb-kuigi temnnagi pirts ei söö küüslauku,sibulat,paprikat jne.Maitseainetest peaksin teda järgides kasutama vaid soola ja pipart:) Ei kasuta ainult neid,tema ei pea sedsa teadma kui hästi maisteb ju.Muidu oleks kogu mu kokkamine luhtas ja mees nälgas,lastest rääkimata-neile ma friikaid ja vinkusid kohe mitte ei kisu tegema,aga vahest teen siis peidan ka porgandid,kaalikad,bataadid jme põnevat sisse-Vähemalt üksasi mida kõik pere fännab on smuutid ja kokteilid värskest kraamist.Mis oleks parim kui kosutav ja toitev smuuti suvepäeval ,nad ise nõuavad teinekord et emme tee veel muutit,aitavad kasvõi ise kaasa mida kõike sisse ei paneks kui saaks 😉
Tatar, ühepajatoit, klimbisupp, piimasupp kaneeliga ja mille kõrvale söödi kiluleiba (viimane kombo jääb ka täiskasvanuna minu puhul ära)???. Magusast ei söönud siis, ega söö praegugi halvaad, martsipani ega bežeed.
Ma ei söönid tomatitja maasikaid. Aga nüüd söön mõlemaid hea isuga ja ei saa aru mis kiiks mul palju aastaid see kiiks oli et neid suusisse ka ei pannud ?
Lapsena ei söönud kalasuppi, sest kartsin et luu läheb kurku. Nüüd teen ise ja luid ei karda.
Samuti ei maitsenud mulle kohukesed, sest need tundusid nii kuivad.
Vahukoor moosiga magustoiduks tundus ka vale, minu arusaamist järele oleks pidanud olema hoopis moos tilga vahukoorega.
Lapsena ma vihkasin sinihallitusjuustu ja ananassi. Nüüd sööks elueest neid kui vaif kaal lubaks.
Mina ei armastanud suppe.. aga nüüd üllatus üllatus olen järjest enam sööma hakanud 🙂 Kahjuks leivasupp ei maitse siiani…
Minu jaoks oli peet kõige kohutavam asi maailmas, samamoodi maksakaste. Nüüd on peedisalat üks lemmikuid ja maksakastet söön ka hea meelega.
Lapsepõlves sõin ainult kartulit, makaroni, kurki ja magusat. Õnneks peale kümnendat eluaastat hakkasid vaikselt ka kõik ülejäänud toidud lisanduma.
Keeduporgandit ei söönud… 😀 Nüüd pole sellega probleemi!
Kuid kisell ja piimasupp siiani out. Lapsepõlvetrauma :/
Hmm, ma ei mäletagi sedapidi. Küll aga lapsena sõin ma mannaputru ja nüüd üldse ei taha, hädaga neelan lusikatäie alla, kui lapsel on kiiiinnnddlasssti vaja, et ma ka apsu võtaks enne, kui tema seda süüa saab. Vuihh.
Haaa, lapsena tundus mulle maailma õudus tomatimahl 😀 Kui jookidest rääkida. Ja sült siis toitudest 😀
Raske on valida asja, mida ma lapsena ei söönud, sest ma olin väga pirtsakas. ? Aga ilmselt eriti halvad suhted olid seente, mereandidega, köögi- ja juurviljadega igasugusel kujul, piimasupiga ja ühepajatoiduga.
Praegusel ajahetkel söön peaaegu kõike.
Mina ei söönud väiksena seeni, mõte seentest ajas mind juba õlgu väristama, kuid läksin kokaks õppima ning seal sain aru, millisest heast asjast ma end ikka ilma olin jätnud.
Ma olen seda tüüpi inimene, kelle maitsed pole muutunud. Need asjad, mis väiksena väga ei meeldinud, ei lähe ka praegu eriti peale (seened, mustsõstrad, õunad). Ja lemmiktoidud on siiani lemmikud. Lapsed on mul hullud nende smuutide järgi, aga ma lihtsalt ei raatsi neid osta. Super oleks need võita. Eriti kui mu siiani superhea isuga laps on otsustanud paastuma hakata. Need läheks kindlalt kaubaks 🙂
Õnneks olen mina olnud suht kogu elu kõigesööja. Aga see eest minu 4 aastane poeg on täielik toidunokkija.
Kaste ja kartul peab eraldi olema, köögivili lõigatud viiludeks, kooresalateid ei võta suu sissegi jne.
Tahakski proovida, kas talle smuutid meeldiksid.
Ooo, see võit oleks jackpot! Minu laps ka jumaldab smuutisid! Nagu tuubi valatud paradiis! Aga mina ei söönud väikesena näiteks paprikat ja nüüd panen nii mõnegi toidu sisse ja ei saa salata, et vahel krõmpsutan niisama toorelt ka.
Usu või mitte, aga ma ei söönud lapsepõlves kartulisalatit ja šokolaadi. See tuli alles kuskil kooli minnes, kus ma neid sööma hakkasin. Ja minu 4 aastane poisiklutt on samasugune. Ei söö ta ühtki salatit, ei kastmeid. Löö või risti, aga tema ei võta suu sissegi. Põõsast marju ei võta, maasikaid ei söö. Samas aastasena vitsutas vaarikaid kahe suupoolega. Mõnd puuvilja ja toorest porgandit on õnneks nõus sööma. Nii et need smuutid kuluks väga ära, eriti kui puhkusele sõidame augusti alguses. Ja isegi maiustaks, et pisike rinnalaps saaks oma vitamiinid kätte. ?
Mm smuutid ? Aga lapsepõlves olin ma meeeletult valiv! Näiteks üks asi mida ma ei söönud absoluutselt oli tatar. Aga nyyd võin ma seda süüa kyll, pole just lemmik aga päris öökima ei aja enam ? Sama näiteks juustuga, päris väiksena ei maitsenud üldsee. Vahepeal sõin niisamagi, nyyd jälle pigem mitte nii väga.
Lapsepõlves ei söönud üldse sibulat ega peeti. Nüüd ka pigem jätan vahele, aga paar ampsu kannatab juba süüa :D. Samas piima ei hakka ma küll iialgi jooma :D.
Olen olnud kõige sööja va petersell ja seller
Mina pole ainult maksakastet söönud ja ei söö siiamaani. ?
Petersell ja seller on kaks asja mida ei ole söönud ega söö siiani
Heeringas oli vast kõige imelikum asi mida suured sõid. Samti ei saanud aru hautatud köögiviljade fenomenist. Nüüd söön mõlemaid vägagi. ? Ja oma lastele pean ka peitma kõiksugu kraami smuutidesse ja püreesuppidesse. Ja söövad ja kiidavad, enda teadmata mida söövad. ?
Suuremas osas pirtsutan samade asjadega nagu lapsenagi, aga isukalt sööma olen hakanud sinihallitusjuustu ja šampinjone 🙂 Ja muide nende kooslus on veel eriti hea, võtad seenel jala ära, paned tükikese sinihallitusjuustu sisse, mässid peekoniviilu ka veel ümber ja siis kas ahju või grillile fooliumi sees, super!!!!
4-aastane laps tahaks väga tuubikaid, ta nägi telekas reklaami, et need polegi aind beebidele ja nüüd küsib omale ka suure lapse tuubi 🙂
Ma ei söönud varem lõhe, harjutasin end ning alles eile pistsin lõheprae pintslisse. Njämm! Samuti on ka meie peres antud smuutid minev kaup 🙂
Mulle ei mekkinud lapsena oliivid, nüüd aga küll 🙂
Küüslauk..ma arvasin teismeeani välja, et see ajab oksele – ema ei kannata seda ja nii see külge jäi.
Seeni ei söönud lapsen ja ei söö nüüd ka. Piimajuurviljasupp ajab puhtast mõttest vist igavesti öökima? Ma olin hea isuga laps, praegu on isu veel parem ja mu lapsed sööks ennat pm kõigest vist lõhki, peaasi, et söök on:D Punapeet ja spargel on väga lemmikud köögiviljad. Spinati peidan toidu sisse?
Värskekapsahautis tundus lapsena mittesöödav, praegu tõsine lemmik:)
See on ilmselt klassika aga keeduporgand oli õudukas. Aga nüüd söön heameelega. 🙂
Mina ei söönud näiteks sibulat, kuid nüüd panen seda pmst iga võimaliku toidu sisse. Õnneks 4-aastane tütar on suurem sibulasõber kui ma ise, et sellega probleeme pole. Loodame, et pisibeebil ka selle vastu midagi pole. Aga neid smuutisi tahaks proovida küll 🙂
Mina olen väiksest peale kõigesööja olnud ning samuti on laps mul hea isuga.
Olen pärit suurest perest (6 last), kus ei tulnud toidu valimine väga kōne alla, sōime seda, mis parasjagu valmis oli tehtud. Minu mäletamist mööda ja ema öeldu pōhjal tean öelda, et olen pisikesest peale olnud kōigesööja, täiskasvanuna natuke rohkem valiv ? (ei armasta nt pastat ja magushapusid toite). Umbes 15-aastaselt sain väga kehva kogemuse klassikalise kartulisakatiga, seda ei suutnud ca 10 aastat suusissegi vōtta. Smuutid läheks minu 1,7-aastasele pojale, neid ta väga armastab ?! Meil sama lugu erineva värske söömisega nagu teie pereski, et on kindlad asjad, mida väikemees armastab ja hunnik erinevat kraami, mida pole nōus maitsmagi, kuid smuuti sees läheb enamus hästi alla ??!
Mina ei söönud tatart ega leivasuppi. Tatar on meeldima hakanud, aga vot leivasupp- võehhh.
Hahaha, nii naljakas lugeda et ei maitsenud lapsena paprika. Mina soovisin lapsena täitsa sünnipäevaks paprikat, mille ma ka sain, see oli nii magus ja hea. ?
Lapsest peale kõike söönud, aga ilmselt mul ka väga vedas, sest ema ja vanaema tegid nii nii maitsvaid toite. Lasteaias ka käima ei pidanud. Mees räägib siiani kuidas teda piima-köögivilja suppi sunniti sööma seal, mida ta praegugi ei sööks ? aga no näed mul vedas!
Need smuutid on imehead, eriti just see kollane? olen neid vahel endale kaasa haaranud, aga väga ei raatsi osta neid ?
Praegu sain hea idee mida lastele Lottemaale minnes kaasa võtta! ?
Mina ei söönud üldse heeringat ega tatart. Nüûd maitsevad mõlemad:) vastupidi on aga pudruga.. sai vist lapsena isu täis söödud:)
Lapsepõlves ei söönud kala ja ei söö ka täna kuna lihtsalt ei maitse kuna tegelikult kala väga kasulik ja peaks ikka sööma kuna kalas palju vitamiine mis silmadele, nägemisele ja ajule kasulik. Sai siis proovitud kopraliha mida tänase päevani ei võtaks suu sisse kah. Pombel fruits smuutisid pole proovinud ja tahaks väga järgi maitsta ja äkki saavad nendest uued lemmikud mida lastega jagada.
Seened ja kala ei söönud ja ei söö siiani.
Mina olin ilmselt päris keeruline laps toidu osas, sest ma armastasin ainult ja ainult mingeid kindlaid asju ja ikka väga paljust keeldusin. Ükski supp ei sobinud mulle (v.a hapukapsasupp, veider, et see nii meeldis), ei söönud kohukesi, karbipulki ja noh, see, et ma keedetud brokolit vōi lillkapsast vms sööks, oli ikka liiga suur unistus. Kindlasti oli neid asju veel, sest mu menüü oli lapsena ikka võrdlemisi väike. Vanemad üritasid küll, aga lihtsalt ei õnnestunud. Nüüd söön peaaegu kõike väga-väga hea meelega, sest olgem ausad, hea toit on ikka maailma parim asi!
Mannapuder ja rosinakissell. Öäk! Praegugi ei taha. Kui elu oleks kaalul, siis sööks.
Kohe üldse ei meeldinud pelmeenid, nüüd aga söön praetult hea meelega
Mina ei söönud lapsena riisi, liha, leiba. Õigemini mitte midagi peale makaronid hakklihaga või friikad vinkudega. Nüüd olen suur smuutisõber, samuti ka mu peaaegu kahene tütar.
Mina ei söönud ühepajatoitu. Alati oli mure, et mitme päeva toit see on (mitu päeva ma süüa ei saa :D). Nüüd söön küll.
Ei söönud rohelist sibulat, nüüd maitseb sibulasalat hapukoorega oi kui hästi 😀
Mina jälestasin lapsepõlves seeni, nüüd on nad pea igas toidus olemas 🙂
Lisaks ei armastanud kuigi palju värsket rohelist kraami, praegu on värske salat minu igapäevamenüüs olemas.
Ma ei sallinud kunagi riisi. Türgis käies hakkas riis maitsema, sellest peale olen Basmati või Jasmiini riisi tarvitanud.
Osaleks hea meelega. Saan ise hommikuti süüa ning kontoris ei kuule kl 9.30korisevat ja kurja kõhtu ning jagaks vennapojale ka smuutisid. Jään lootma, et ükskord ka mulle õnn naeratab?
Ei söönud keedetud/aurutatud või tooreid kaalikaid ning külma mannaputru. Kaalikas meeldib igatmoodi ning kahjuks külma mannaputru siiani jälestan
Lapsena ei söönud peaaegu mitte midagi ja nüüd söön peaaegu kõike. Rosinad on endiselt out. Kaks samasugust on kasvamas ja ei võta seda üleliia traagiliselt, küll see muutub. Toidu sisse peidan igatsugu head ja paremat.
Mina ei söönud lapsena arbuusi. Uskumatu!
Aga endiselt jäävad menüüst välja stoovitud porgandid.. Kuna lapsepõlves viibisin tihti haiglaravil, siis menüüsse on sügava jälje jätnud ka kõrvitsa supp mannaga ning seda ei suuda ma ka nüüd, 20a hiljem, süüa. Hirsipudruga olen aga suutnud vaherahu teha.
Oi, kus meile see kastitäis smuutit ära kuluks. Eile just ostsin poest raske raha eest igavese posu, mis meil loetud päevadega kõik kinni pannakse ja siis juurde nõutakse.
Aga minuga selline naljakas lugu, et ei meenugi midagi, mida ma väiksena söönud poleks. Meenub hoopis huvitav seik kooliajast, kus kokandustunnis õpetaja meile oliive tutvustas ja rääkis, et oliivid hakkavad inimesele maitsema alles siis, kui inimene endaga sisemise rahulolu saavutab. Mul oli kohe hea sõna võtta, et mulle on oliivid alati maitsenud, millepeale õpetaja mind pika pilguga vaatama jäädes lajatas, et äkki olen ma endaga liiga rahul. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Sellest ajast saadik, kuni tänase päevani, iga jumala kord kui ma oliive söön, tuleb mulle see natuke naljas ja veideike segadust tekitav olukord meelde. Õnneks see mu oliivide isule mingisugust põntsu ei pannud ja olen tõeline oliivi gurmaan kuni tänase päevani.
Tahaks küll perele smuutit võita.
PS! See eelviimane foto on hästi nunnu. 🙂
Kitsejuust ja peet ei kuulunud 28 aastat minu menüüvalikusse. Eelmisest aastast alates olen vaikselt hakanud sööma, sest peet olgem ausad, on oiii kui kasulik. 🙂
Keedtud porgand ei olnud lemmik nüüd söön heameelega.
Igasugused ahju või keedu juurviljad/köögiviljad olid out. Usun et enamus lapsed ei fänna neid ? ja no vaieldamatult jälestusväärne oli lapsepõlves sült. Saladuskatte all võin öelda, et siiamaani jälestan ? aga mida ma ka ei fännanud aga nüüd võin süüa südamerahus on peet,kui mingisugune ahjuvorm on tehtud ja sellepeal on pandud tomativiilud :D(ema mhl paneb ahjuvormidele tomatit). A ja ma siiamaani ei suuda süüa sefiiri(ei kooki ega neid sefiirikomme),pole kunagi suutnud seda süüa ? ahjaa, ja seened… siiamaani täiesti rõvedused 😀 see tekstuur,maitse,löhn….vöäkkk
Mina ei söönud juustu. Alles Šveitsis elades õppisin seda sööma. Seal oli tavaline kui kodus oli 6-8 erinevat sorti juustu 🙂
Lasteaias oli selline toit nagu kaalika-porgandi hautis. See tekitab mul siiani külmavärinaid ? Nüüd suurena söön aga kaalikat ja porgandit näiteks ühepajatoidus hea meelega.
Ma jälestasin peeti ja kõike, mis seds sisaldas. Miks- ei tea. Nüüd seda ei mõista, sest peet meeldib, nii paljalt, riided seljas magustoitudes ja smuutides.
Pombeli smuutisid fännan ka täiega, vahel raatsin lastel ka maiustada lasta.
Mulle ei maitsenud piimasupid aga nüüd kui rase olen, on makaroni-piimasupp ainuke asi, mis maitseb 🙂
Vaieldamatult ei suutnud ma süüa maksa,aga nüüd väga-väga meeldib ja üritan vaikselt vaikselt leida retsepte,mis sisaldaks maksa sel kujul,et ka minu 2a seda sööma hakkaks:) Et lootus pidi viimasena surema…
Lapsena ei söönud värskekapsa suppi ja hautist, nüüd maitseb täitsa hästi.
Minu 2a tütar on lihtsalt meeeeeletu suur “tuubide” fänn ja oi kui palju rõõmu talle selline võit teeks 😀
Mina ise ei söönud lapsena kala, aga nüüd naudin nii ahjukala kui nt külmsuitsu.
Paprika ei meeldinud kohe üldse. Neid smuutisid prooviks küll
Lapsepõlvetrauma on leivasupi (lasteaiast) ning banaaniga – siiani ei söö neid (banaani söön toidu sees ehk välja ei praagi, aga otseselt ei naudi ka. Samas on keeruline sefiiritorti ilma banaanita leida). Ühepajatoitu armastasin siis ja ikka veel. Imelik laps vist ? (isa pani meid isegi sibulat ja küüslauku sööma). Aga mu enda pirtsakad lapsed sööksid neid smuutisid meeleldi ?
Mina ei söönud lapsena mingil kujul muna. Nüüd on omlett ja munapuder mu lemmikud.
Ei maitsenud siis, ega suuda süüa ka nüüd viinerit, eriti keedetud viinerit 😀
Üjepajatoitu ei sallinud ma lapsena üldse, adga nüüd on üks lemmikuid. Värskeid asju olen enda teada alati armastanud.
Mina ei söönud lapsena väga paljusid asju, millest suurt osa tänaseks olen nõus suht vabatahtlikult sööma, aga ma ei ütleks, et need mu lemmikud on – praekartul, maks, peet, sibul, ühepajatoit, riis, marineeritud kõrvits. Endiselt ei söö heeringat, tatart ja teralist kohupiima. Õige küll: musti sõstraid ei armastanud lapsena, eelistasin punaseid. Nüüd on vastupidi 🙂
Kui olin laps siis ei sallinud paprikat, seeni ja sibulat….. praegu anna ainult kätte 😀 kahju on sellest, et minu kolm poega keelduvad söömast tomatit. Aga need smuutid on küll väga head, eriti kui on kiire ja maal elades on kogu aeg midagi teha 😀
Ma olen ise ka olnud pigem lapsest peale kõikesööja, ei tea et poleks midagi sallinud. Hapukapsasupi pekki võisin sisse ajada kahe suu poolega, ja seda tõesti juba pisikesest peale. Aga üks huvitav nähtus on minuga kaasas käinud küll. Mulle meeldib hullult rosolje, aga sellise eripäraga, et heeringat ei tohi sisse segada, vaid peab lema kõrval. Segamini neid ma süüa ei armasta. Eraldi, aga ole probleemi. Ja banaan on teine selline millest lapsepõlvessai isu täis söödud ja nüüd võtan banaani ikka suuremas näljahädas, no siis kui see näljasurm juba silme ees on. Aga kuivatatud banaani, andke aga ette.
Lapsed on mul ka veidi minusse, mu 9 aastased kaksikud söövad ka erinevaid asju, pks ei söö hapukoort üldse, teine suuda seda segada vaid ketsupiga roosaks kastmeks ja siis süüa. Üks ei armasta hernesuppi, teine ei lõpeta vist enne kui pott tühi. Ja tomatit nähes hakkavad mõlemad öökima.
Need vahvad smuutid on meilegi näppu jäänud ja mitte vaid 6 aastase jaoks, vaid ka 9 aastased naudivad neid, ja eriti head on autosõitudel, mida eie perel tuleb kõvasti ette.
Ja põnev võiks olla seda ka pereisale pakkuda, kes näljasena muutub pööraselt kurjaks ja tema nälga vajab vahel kiiremat kustutamist kui lastel.
Päikest ja loodan, et saan loosiga oma lapsi rõõmustada.
Mina ei söönud lapsena näiteks kalatooteid, nüüd võin aga lõhet süüa nii paljalt kui ka riietes olles ?. Ja teisi kalu söön ka, kui keegi teeb ja serveerib.
Jälestasin ma ka keefirit, kuni vanuses 10 seda esimest korda maitsesin – üllatavalt hää oli ?.
Mina väiksena ema sõnul ei olnud söönud tükk aega mett ega šokolaadi, aga see-eest vitsutanud praemaksa ja nõudnud pekki. Nüüd on vastupidi – praemaks ei lähe kuidagi alla ja pekist ka ei hooli, kuid šokolaadi ja mee peale nina ei kirtsuta! ?
kuna tihti lõunale ei jõua, siis need pakid päästavad ka vahel mind näljasurmast ?
Mina lapsena ei söönud tomatit ja keedetud juurvilju (isegi supi seest nokkisin välja porgandi). Nüüd söön neid hea meelega. Samas näiteks rosinad pole kunagi maitsenud.
Ma ei söönud vanasti peeti (kuigi bordisupp olo lemmik. ?) ja lillkapsast. Peeti söön nüüd igas variandis aga lillkapsast kas toorelt või siis ühe teatud vormiroa sees. ?
Mina olin lapsena kuidagi valiv sööja. Ainuke kindel variant olid makaronid igas erinevas variandis. Nüüd täiskasvanu eas olen õppinud armastama igasuguseid erinevaid toite ja eelkõige just köögivilju. Kõiksugused köögiviljad keedetud kujul olid täielikult out ning juba mõte neist ajas oksele. Kuid nüüd käivad nad paljude toitudega kaasas ??
Lapsena ma ei söönud tatart, aga tüdrukut oodates sattusin raseduse lõpus haiglasse ja jäin sinna ööseks ning õhtusöögiks tatar- vali siis, kas sööd või nälgid. Õnneks hakkas meeldima 🙂
Mina ei söönud seeni, metsas korjamas käimine meeldis väga, seente puhastamisega sain ka hakkama, aga suust sisse need ei läinud. Nüüd täiskasvanuna naudin kõiki protsesse korjamisest kuni seenesoustini välja:)
Keedetud porgand oli minu õudusunenägu lapsena, nüüd maitseb väga. Ja no hapukapsa supp, ei unune kunagi kui õe triki läbi pidin tema kausi ka tühjaks sööma, nüüd aga maitseb hästi.
Oiiiii, kus tahaks võita ka neid smuutisid 😀 sest lapsed armastavad väga smuutisid. Nüüd ka pisem 🙂 Mina ei söönud kunagi nt pelmeene, tundusid róvedad 😀 aga kunagi kui mees ütles…et maitse ära, et head on. Tundusid tõesti normaalsed. Nüüd näiteks armastan praetud pelmeene ?
Lapsene ei söönud sibulat. Aga nüüd üks suurimaid lemmikuid ?✌️
Ma väga ei mäleta,et lapsena valiv oleksin olnud või pirtsutanud,aga lillkapsast,brokkolit ja spinatit söön nüüd küll hea meelega, lapsena neid väga ei armastanud.
Mina ei söönud lapsepõlves praetud sibulat, praegu võiks sibularõngaid ja praesibulat ja kõike kõiiiike sibulaga seotut pidevalt näost sisse ajada. Pombeli smuutisid võiksin ka näost sisse ajada. Mehele annaks ka võib-olla 🙂
Mina ei söönud väiksena maksapasteeti, nüüd on see aga mu üks lemmikutest.
Ehh. Ma mõtlen kuidas ma üldse suureks olen kasvanud ja mitte nälga jäänud. ?Ma nimelt ei söönud mitte midagi. Miski ei sobinud. Siis mul olid lisaks perioodid, kus ma sõin ainult kollaseid asju, või siis ainult punaseid asju. Praegu, ise lapsevanem olles, saan aru millist peavalu ma ilmselt vanematele valmistasin ?
Ma ei söönud ei sibulat/küüslaulu, seeni, marju, juurvilju, saia. Ainus mida ma võisin süüa oli makaroni piimasupp ohtra suhkruga ja paljas jahukaste kartuliga ? ja ometi olen ma kasvanud üheks rammusaks tükiks. Kuid mingi aeg, kui ikka oma pere tuli, siis kasvasin vist välja sellest mitte söömisest. Nüüd ma ei kujuta toitu ette, ilma sibula ja maitseürtideta. Samuti kukeseene kaste värske kartuli ja tilliga, mmm ?
Õnneks kn mu poisid kõigesööjad, ka peagi aastane väikemees on üsna leplik söökide suhtes ?
Mina ei söönud peeti, tegelikult siiani ei söö. Ja hapnenud kaerahelbeputru, vanaemal oli selle jaoks uhkem nimetus, seda siis suhkruveega sai ikkagi kõhtu “valatud”.
Mina ei söönud juustu ja liha. Nüüd söön mõlemat 🙂
Mulle kohe üldse ei meeldinud peedisalat, nüüd aga üks lemmikumaid! Rosinaid ei söö ja neid vist ei hakkagi kunagi sööma 😀
Aga loosist võtaks osa küll 🙂
Mina ei söönud lapsena peeti. Nüüd söön aga mu lemmik ei ole.
Igasuguseid smuutisid ja magusaid tuubipüüreesid läheb mu lastel väga palju, niiet loosi auhind kuluks ära
Väiksena ei söönud väga palju asju, kuid kõige rohkem on meeles kala. 🙂 Aga avokaado, spinat ka väiksena toidulauale kindlasti ei kuulunud.
Mina ei söönud tatart,kuid nüüd söön seda väga hea meelega
Mina ei söönud seeni. Rõvedad krõmpsud ja ligased olid. Ükskord metsas jalutades sattusin kukeseentele. Viisin koju, praadisin või, soola ja sibulaga lastele. Nemad ei tohi ju minu söögikiikse omastada.
Võtsin tüki ja maitses! Nüüd praen endale juba ka šampinjone. Küll ilma sibulata, seda ma pole õppinud armastama.
Lihtsam oleks olnud nimetada paar asja, mida SÕIN lapsena 😀 Seega võib järeldada, et toidulaud on muutunud mitmekesisemaks küll igas valdkonnas.
Ma ei söönud enamikke köögivilju kui neid oli töödeldud. Aastaid tasa ja targu harjutamist on vilja kandnud ja nüüd söön ning kasutan palju köögivilju 😉