Hobuse otsa end tagasi vinnamas
06.02.2018
“Henry, kas sa tead, et su vererõhk on hirmus kõrge?”. Tegelikult ei tea. Ma ju võtan aastaid vererõhurohtu. Ja vererõhurohi on minu jaoks lihtsalt üks näide, mis moodsa meditsiiniga valesti on. Rohud, mida ma võtan alandavad mu vererõhku. Ma võin elada absoluutselt sama elustiiliga nagu ma elan praegu ja tunda end sama hästi nagu inimene, kes enda tervise eest ülipingsalt hoolt kannab. Aga minu probleem ei ole ju kõrge vererõhk. Minu probleem on see, et ma olen ülekaaluline ja olen elanud passiivset elu, söönud valesid toitusid ja kõige selle tagajärjel on ka mu vererõhk täiesti paigast ära. Mulle lisati nüüd teine rohi, sest ühest enam ei piisa.
Moodne meditsiin lasebki meil tunda end tervena ajal kui me oleme tegelikult haiged ja me ei pea ka midagi muutma, sest rohtudega on meie tervisenäitajad kõik normis. Kuid see kõik süveneb- mida edasi, seda enam probleeme, seda kangemad ja eripärasemad rohud ja kui võtta näiteks mu isa, siis ta oli vist 55 kui tema öökapp oli paksult tablette ja süstlaid täis ning umbes pooled tablettidest olid selleks, et eemaldada kõrvalnähte, mida teised tabletid tekitasid. Ta tundis ennast normaalselt enamus ajast. Ja siis ta suri 61 aastaselt.
Sel aastal sai alguse projekt “Teeme koos 2018”. Ma ei algatanud seda sellepärast, et ma tahtsin hirmsasti inimesi kaasata. Ma tegin seda enda pärast. Et mitte tunda end tervena tänu rohtudele, vaid selleks, et ma ei vajaks taolisi elustiili ravimeid. See tähendab toitumises paremaid valikuid ja suurenenud füüsiline aktiivsus. Ma tegin seda koos rahva kaasamisega, sest teie kirjutasite mulle ,et ma teid kaasa võtaksin ja ma loodan, et te olete jätkuvalt reel ja iga nädal enda tervisesse panustamas. Igal juhul oli selle grupi loomine hea mõte, sest ma tunnen, kuidas see grupp mind motiveerib.
Ja siis ma jäin haigeks. Ma pole veel terveks päriselt saanud, kuid kui võrrelda seda, kuidas ma tundsin ja praegust seisu, siis need ei ole võrreldavad. Ma ei tunne, et ma hakkan otsi andma või et mu aju tahab mu kõrvadest end välja uuristada. Mul on lihtsalt kusagil sügaval kurgus kõditus ja hingeldamine paneb mind köhima. Sellepärast astusin ma ka hetkeks Teeme ära tiimiliidri kohalt tagasi, sest nagu ma ütlesin, ma teen seda enda pärast. Loodetavasti olen uuel nädalal tagasi ja saan taas selle 4500+ inimese kõrval anda endast parima.
Saime Esileediga ka endale isiklikud jalaga tagumikku tagujad, ehk Fitbit aktiivsusmonitorid. Ja ütle, mis sa ütled, sellest on kasu, et keegi su aktiivsusel silma peal hoiab. Iga tund ta meenutab mulle mitu sammu mul tunni jooksul ära tuleks teha. Kusjuures ma olen analüüsinud enda möödunuid kaalukaotusi ja kõige kiiremad ja efektiivsemad ei ole olnud need, kus ma olen kiivalt enda toitumist ja trenne jälginud, vaid ajad, kui mu töö ei lasknud mul istuda ühe koha peal. Olin ma siis kusagil laos komplekteerijana tööl, teetöölisena või hotellis portjeena (Iirimaal on portjee hotellis see, kes teeb kõike – tassib kohvreid, koristab, on kelner, barman, sätib ruume valmis jne). Seega selline igatunnine üleskutse olla aktiivne sobib mulle. Et ei ole aktiivne ainult see tund aega, mis sa trenni teed, vaid oled aktiivne terve päeva, kuna need paarsada sammu saab kirja väga kiiresti. Eriti siis kui sa kiiresti kõnnid.
Ka toidupool on meil karmi ülevaatliku pilgu all. Leiame viise, kuidas teha paremaid valikuid. Ka siin ei lähe pööraseks, vaid 80/20 printsiip võiks olla hea tee – et 80% ajast oleme me tublid ja 20% ehk selleks lõdvemaks marginaaliks. Meie pere suurimaid kasvamisi saab olema pliidi taga, sest kumbki meist ei ole kokanduses eriti loov.
Õnneks ei ole näiteks restoranist kaasaostetav toit enam ainult burgerid ja pitsad. Vastupidi, vahel külmkappi vaadates on selge, et restoranist tellides, saab 100 korda tervislikuma kõhutäie, sest tegelikult saab tellida kõike – smuutidest ja salatitest kuni praadideni välja. Valikute küsimus. Ma olen seda korra reklaaminud ka, et meie kasutame WOLT kojukande teenust, sest selle toomiskulu on Tartu linnas enamjaolt vaid 1.90. Ja kui keegi tahab ka WOLTi äpiga tellida, siis saate kasutada meie promokoodi AMHT, millega saate 7 eurot krediiti ja kui te selle 7 eurot ära kasutate, siis saame seitse eurot ka meie. Registreerimisel ei ole vajalik krediitkaart, vaid piisab ka deebetkaardist ja hetkel toimib WOLT vist ainult Tallinnas ja Tartus. Igaljuhul eriti just haiguse ajal oli see meile elupäästja, sest iiveldades ja kõrge palavikuga oleks see pingutus pliidi ääres olnud ebainimlik. Aga loomulikult eesmärk ei ole elada restoranitoidust, vaid õppida planeerima, süüa tegema, mõtlema.
Juba oleme ka muutusi sisse viinud ja viimas ning näiteks on meie lapsed vastuvõtlikumad puuviljade ja smuutide suhtes. Kui me neile pool aastat tagasi smuutisid pakkusime, siis tuli meil seda laualt lapiga kokku pühkida – mitte kellelegi ei maitsenud. Nüüd joovad nad seda isuga ja Noorsand korrutab aina, kuidas ta ei jõua ära oodata, et ma talle ometi rohelist smuutit teeks. Homme ostan spinatit ja teen ning ma tean ka seda, et see maitseb talle.
Tänane postitus oli teade, et ma olen ennast vaikselt hobuse otsa tagasi vinnamas ja terviseblogi uuesti ülesvõtmas. Kuna a mida henry teeb leht on keskendunud pigem mu pereelule, siis kes veel ei ole, siis tulge laikige mu terviseblogi lehte, kuhu ma edaspidi terviseblogi postitusi panen. Selleks klõpsa SIIN(link).
PS! Kui tahate ka endale isiklikku kubjast, siis ma järgmises postituses teen ma ühe üleskutse ja reageerijate vahel saab välja loositud ka üks inimene, kes samuti endale ühe Fitbiti võidab. Mudeliks Alta HR (vaata SIIT). See on see mudel, mis kõikidel Esileedi õdedel on, mida nad Esileedile aina promovad. Meie saime endale mõnevõrra suuremad monitorid Fitbit Ionicud, mille kohta Esileedi natuke kurvalt ohkas, et tema oleks ka ehk pigem Alta HR tahtnud, kuna Ionic on natuke liiga massiivne, et seda restorani või seltskonda kanda, samas kui Alta HR oleks pisike ja nagu disainielement. Naised.
Loading ...
Loomulikult tahan kella võita ja veel enam ootan ma sind tagasi Teeme koos 2018tiimi juhiks.
Mul on eelkõige selle üle hea meel, et kui toitute tervislikult, siis toituvad ju ka teie lapsed kasvavad üles tervisliku eluviisiga.
Mind pani enam mõtlema see, et see ongi eesti meditsiinisüsteemi viga, et inimesed ”saavad terveks” medikamentide abiga, aga tegelikukt ju ei ole terved. Ma olen täitsa nõus. Ma ise õpin muidu ämmaemandaks ja saan ka õe hariduse ja õnneks uusi meditsiinitöötajaid õpetatakse muudmoodi (vähemalt õdesid ja nad ei saa ju rohtusid välja ka hetkel kirjutada , nii et võib-olla on asi selle taga 😀 ). aga vähemalt meile õpetatakse et kui inimesel on kõrge vererõhk ja sa näed, et ta on ilmselgelt ülekaaluline, siis tuleb sellega tegeleda. nii et loodame, et see tõesti jõuab haiglatesse ja polikliinikutesse ja mujale ka, et asi ikka toimiks nii nagu tõesti inimestele parem on.
Mul heameel Teie pere üle 🙂 elan kaasa ja teen kaasa 🙂
Ma olin ülekaaluline ja vererõhuga hädas. Kõrgvererõhutõbi oli diagnoosiks, ei olnud niisama ajutine värk. Mitmeid vererõhku alandavaid tablette sõin – üks tegi uimaseks, teine ajas iiveldama, kolmas tekitas topeltnägemist. Siis jäin lapseootele ja sain ühed rohud, mis rasedatele sobivad. No need tegidki täpselt seda, mida lubatud. Ainult et seoses rasedusega organism trikitas (kaal ka ju tõusis) ja lõpuks kästi mul süüa päevas neli tabletti. Rasedana. Mul tekkis psühholoogiline tõrge, ei suutnud neid võtta. Näidud kerkisid kiirelt, haiglasse taheti panna.
Ja siis mulle meenus, mida mu vana naabritädi kunagi tegi oma kõrge vererõhu alandamiseks. Sõi arooniaid. Nende aeg oli just, ma siis läksin ja sõin kah. Arooniad on vastikud. Aga juba poole tunni pärast oli tulemus käes. Mu näidud kukkusid normi piiresse. Keha pole selle normaalsusega harjunud ja alguses on päris paha olla, aga lõpuks harjub ära.
Sõin iga päev pisikese peotäie arooniaid ja tablette ei läinudki enam vaja.
Varusin sügavkülma hulga marju ja peaaegu iga päev sõin neid ka siis, kui enam hooaeg polnud. Kevadel said otsa ja ma olin natuke hirmul, sest olin endiselt ülekaaluline ju. Ei tahtnud tablettide peale tagasi. Enesetunne aga oli hea ja jäi heaks. Isegi arooniaid polnud enam vaja. Suvel ikka söin, nii profülaktika mõttes, aga aparaat näitab, et ma olen nüüd normis näitudega.
1,5 aastat pole ma enam söönud ei arooniaid ega tablette ja vererõhk on ka normis. Hoolimata sellest, et vahepeal veelgi kosusin (peale mida ma end lõpuks ka käsile võtsin). Ma ei tea, kas mõjusid ainult arooniad või aitas usk nendesse sama palju, aga kasu igatahes oli.
Ma usun et viga pole mitte meditsiini- süsteemis, vaid eelkõige inimeses endas 🙂 On ju pidevalt propagandat sel teemal et sööge tervislikult, ohtralt aedvilju, propageeritakse tervislikke eluviise. Tihti ollakse selle info suhtes kurdid-pimedad. Inimesel on ju ka oma vastutus enda tervise suhtes! Arsti poole pöördudes saate muidugi ravimid- kui vererõhk on juba kõrge, siis tuleb eelkõige ära hoida kahju mis võib kõrgest vererõhust tekkida. Ei saa ju lootma jääda et võibolla võtate kaalust alla aastaga, aga vererõhk on veel pikka aega kõrge ning saate sel ajal mingi kurja tüsistuse (infarkt nt). Lisaks on ohtrasti elustiili haiguse ohvreid, kes ei taha/ viitsi endaga midagi ette võtta ning siis ei jäägi muud üle kui ravimeid kasutada. tervitades, kuri arstitädi.
Just nimelt ollakse kurdid pimedad. See on nagu öelda ülekaalulisele, et suhkur tekitab diabeeti ära seda söö. Ta teab seda niigi ja mida enam ta seda endale keelab, seda suurem vajadus tal selle suhkruse amsu järgi on. Samuti teavad kõik suitsetajad, et see tervist hävitav on. See info on ju suisa pakkide peal illustreerituna kirjas. Me räägime siinkohal sõltuvusest – kõike informatsiooni omav intelligentne inimene käitub ennast hävitavalt ja selle suhtes on meie meditsiin pea võimetu. Parim lahendus, mida nad ülekaalulistele pakuvad on see, et lõigatakse tal siseorgan välja. Ma ei ütle, et probleem on arstides vaid süsteemis. Kõrge vererõhuga inimesel ongi hetkel parim lahendus süüa tablette, sest muu eest peab ta hoolitsema ise.. sest noh, info on ju olemas ja valgete kitlitega inimesed räägivad propagandas, et iga peäv tuleb süüa mitu peotäit puu- ja juurvilju.
Eks süsteemis on ka muidugi viga, arstil pole resurssi sellise ennetusega altiivselt tegeleda, pole ka vastavaid spetsialiste käepärast. Aga sulle soovin südamest edu selle projekti jätkamisel!
Oma ülekaaluga jm seonduvate terviseprobleemidega tegelemise isiklikku kogemust, aga ennekõike soovitusi seda põhjustavate mõttemustrite muutmiseks, jagab mu meelest väga tõhusalt Allen Carr raamatus Lihtne moodus olla mõõdus. Raamatukogust ikka leiab eksemplari, millega tutvust teha võiks. Ise lugesin eelmisel aastal ühe päevaga läbi ja sain elumuutvaid elamusi. Soovitan. Rahu, rõõmu ja armastust! 🙂
Mina olen samuti meditsiini õppinud nagu eelpool üks kommenteerijatest ja pean nõustuma, et kui meie õed nõustame patsiente nende eluviiside ja valikute suhtes, lubades neile millalgi tulemust, siis arstid kirjutavad rohud välja ja tulemus on kohene. Ma ei taha örlda, et rohtusid ei peaks kirjutama – loomulikult ei saa me inimesel lasta kõrge vererõhuga oma elu ohtu seada, aga paar sõna eluviiside kohta ka arstilt ei nulliks meie tööd ja paneks ehk mõtlema. Ilmselt hakkab see muutuma ka, uuema generatsiooni arste koolitatakse ehk teisiti.
Soovitan vaadata “Forks over knives” filmi. Otseselt veganlust ma ei propageeri ja nii ise ei toitu kui seal filmis, aga mõtlema pani küll!