Isa blogi: Mitu imelikku olukorda ja üks eriti kummaline kogemus

23.03.2017

Eile, kui ma asetasin oma suure tagumiku laeva peale, mille tagajärjel Noorsand lohutamatult nutma puhkes, sain ma aru, et asi on liiga kaugele läinud. Ma olen nimelt liiga suure osa päevast tööle pühendunud ja ei tea enam pereelust mitte midagi.

Oleks ma teadlik olnud, poleks ma tema laeva puruks istunud, ega tema õnge, mis näkkamist ootas, kööki ära viinud ning loomulikult poleks ma temaga tõrelenud lihtsalt sellepärast, et ta oli tervele perele õhtusööki valmistamas.

Nimelt on Noorsandil peal periood, kus tema fantaasia teeb imesid. Mul on tunne nagu ma elaksin Imedemaal, kus miski pole see, millena see tundub. Tõenäoliselt nii ongi, sest mina arvasin, et see on tavaline padi ja tekk, mille peale ma eile istusin. Kaugel sellest, see oli laev, mis ootas sadamas reisijaid. Tõepoolest, minu viga, et padja ja teki peale istusin, mitte ei võtnud neid eest ära, aga see oleks ilmselge pingutus olnud, sest siis ma oleks pidanud teki kokku voltima ja padja kenasti ära asetama, aga minu käed ei toimi selliselt. Ma saan järgmisel nädalal 36, aga teki kotti ajamine valmistab mulle siiani tuska. Ka on lina voodisse panek minu jaoks keerulisem kui autol õli vahetamine.

Igal juhul kulus mu jupp aega, et Noorsandi lohutada, kuni ma lõpuks teatasin, et lähme mürama. Noorsand vaatas oma punaste paistes silmadega mulle otsa, naeratas, jooksis kööki, tõi mulle vahukulbi ja endale kaks lusikat ning jooksis neid pea kohal kolistades sauna eesruumi. Ma jäin natuke kohmetult veel istuma, sest mul polnud aimugi, mida Noorsand müramiseks pidas, et see eeldas vahukulpi ja lusikaid. Kui ma lõpuks oma vahukulbiga sauna jõudsin, oli Noorsand juba ammu lusikad maha visanud ja kruttis pesumasina nuppe. Ma ei saanudki teada, mida tähendab tema jaoks seekord müramine.

Kalastamise rikkusin ma Noorsandil ära seepärast, et kaksikud ei oska süüa nagu normaalsed inimesed. Kui Vennasele anda kasvõi üks kurgiviil, tuleb ta pärast sööki duši alla viia. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik end selliselt ära mäkerdada. Olenemata toidust. Igal juhul oli ta midagi söönud ning köögi põrand oli kaetud ühtlase kihina erineva puruga. Nagu ikka, polnud põrandahari seal, kus ta olema peaks ja leidsin selle reisivoodist, mille me lastele turnimiseks elutuppa tõime. Ainuke põhjus, miks ma selle leidsin, oli see, et harjaots oli natukene üle voodi ääre jäänud. See oleks pidanud olema vihje, et see ei ole hari, vaid õng, mis kalu ootab.

Kui Noorsand ühel hetkel avastas, et õng on kadunud, oli ta taas endast väljas. Loomulikult ei saanud ma aru, millest ta räägib, kuni Esileedi tuppa jõudis ja teatas, et ma olen tõenäoliselt harja liigutanud. Kallistasin Noorsandi ja palusin vabandust, et tema õnge liigutasin. Kallistamine teeb Noorsandiga imesid, sest ta rahunes kohe ja küsis „Aga, kus sa kalad panid?” Vaatasime Esileediga üksteisele õlgu kehitades otsa ja ma ulatasin talle maas olnud tühja õhupalli. Noorsandi nägu läks veel õnnetumaks. Andsin talle peanaha masseerija, mis põrandal vedeles ja Noorsand oli nutma puhkemise ääre peal. Andsin talle riiulist pin-kalkulaatori. „Aitäh!” teatas Noorsand rõõmsalt ja läks oma asju edasi ajama.

Eile tualetti minnes ei osanud ma oodata, et ma teen ukse lahti ja seal istub Noorsand, kes kraanikausi vett täis on lasknud ja segas seda vett seal pudeliharjaga. Põrand ujus, kraanikausi all olev lett ujus, ta pidžaama, mis on ta lemmik riietus, oli läbimärg. Kui ma siis küsisin, et mida ta teeb, teatas ta mulle ohates, et ta keedab spagette. Hääletoon oli ka selline, et ta justkui ei mõista, kuidas ma ise sellest aru ei saa. Noorsand ei pööranud minu tualetis käimisele mingit tähelepanu, lihtsalt segas seal ennastunustavalt „spagette” ja lasi iga natukese aja tagant vett juurde.

See lastefantaasia on väga naljakas periood, kus nad näevad seda, mida täiskasvanud ei näe. Esileedi oli siin ühel hetkel suisa šokis, sest Noorsand seletas aina, et talle tuleb tüdruk külla, kellega nad eile mängisid. Kartis, et ta näeb vaime. See poleks üldse paha asi, mida näha, sest tänapäeval paistavad nõiad ja selgeltnägijad eriti pop teema olevat. Aga tegelikult, mida teha siis, kui laps näeb kedagi, keda sina ei näe? Olen kuulnud, et see nähtamatute sõprade teema kaob kooliminekuks ära.