Oleks pidanud vist eile koju jääma

18.05.2026

Mul tekkis eile tunne, et targem on vist kodus passida ja mitte nina välja pista.

Ilus, mõnus pühapäev. Ainuke miinus on see seletamatu jalavalu, mida ma nüüd terve nädala kogenud olen. Seletamatu sellepärast, et ma oleks nõus, kui see oleks mingi trauma tagajärg, aga ma ei kogenud mingit vigastust ja ometi liipan ma siin külavahel vasakut jalga nagu oleks sõjast tulnud. Laupäeval olime ämmal-äial aiatöödel abis, kus ma vedasin atra, tassisin raskusi ja kaevasin päris pika peenra ning kui jätta kõrvale füüsiline väsimus (õhtuks oli koos 20k sammu ka), oli kõik timm. Järgmisel hommikul ärgates aga oli vasaku jala põlv nagu pakk. Ei valutanud aga kuidagi nagu tuim. Isegi mitte põlv vaid sääre ülaserv. Kohe põlveõndla alt. Ja see on nüüd olnud nädal aega. Krt ma veel seal ämma juures peenart kaevates kiitlesin, et hoolimata, et ma terve elu teist täismeest seljas tassinud, on mul põlved korras. Aga täna sai nädal täis ja ei ole oluliselt paremaks läinud. Valetan- üks päev oli nii hea, et ma pidin isegi korraks mõtlema, et kumb mul see haige jalg oli. Selge, korras! Tegin päevaga kõik pikad ringid ära, mis vahepeal tegemata jäid (17k sammu) ja järgmisel päeval jälle sant.

Aga muus osas oli pühapäev suurepärane. Mõtlesingi, et teen midagi, kus ma ei pea nii väga oma jalgu kasutama, kuivõrd käsi. Ma olin paar päeva varem teinud selle aasta esimese muruniitmise ja mõni nädal varem muruõhutamise ja suured prügikotid koos hauduva muruga ootasid terrassi ees äraviimist. Ma alati plaanin, et ma tegelen selle jäätmekäitlusega kohe, kuid alati jääb see nädalateks vedelema ja meie majaesist kaunistama. Viskasin neli suurt kotti autole ja kuna mul oli teisele poole jõge nagunii asja, sest ka mina olen veendunud puurikana pidamise vastane, siis ma otsin alati võimalusi, et osta mune kelleltki, kes neid ise enda kodus peab. Need kanad elavadki koos omanikuga teisel pool jõge ja mitte eriti kaugel neist on ka jäätmejaam.

Hommikune pühapäev, autosid vähe ja sõitsingi jäätmejaama kohale.

Koroona ajal, kui riigi prioriteediks oli rahvakogunemiste vältimine, pandi jäätmejaamade sissesõidu lähedale STOPP märk, et prügitoojad üksteisest võimalikult eemale, enda autodes hoida ja kliente vaid paarikaupa sisse lasta. Aga tundub, et selline korraldus oli ka väljaspool koroonat mõistlik, et autojuhid kenasti seisma jääks ja teenindaja iga tulijaga eraldi tegeleda jõuaks. Jõudsingi jäätmejaama, kus ei paistnud hingelistki. Eemal nägin tulemas rohelises vestis töötajat ja jäin umbes meeter enne STOPP märki seisma.

„Sõida stopp-märgini!“ hõikas tüüp eemalt.
„Ma olengi selle juures ju. Sa tahad, et ma meetri edasi sõidaks?“
„Oled ju liikluses!“ teatas mees ärritunult. „Oleks politsei siin, saaksid sa praegu trahvi!“
„Õnneks ei ole siin ühtegi. Nii, mul oleks vaja ära anda…“
„Mis siis, et ei ole!“ jätkas tööline enda rida. „Sul load on? Siis peaksid teadma, et..“

Ma ei lasknud tal enda juttu lõpetada, sest mis mõttes tuleb jäätmejaama tööline mulle loengut pidama liikluseeskirjade teemadel? Kas ma rikkusin mõnd reeglit? EI! Ma keerasin teelt maha ettevõtte territooriumile, et prahti ära anda, mitte kuulata närvilise tüübi heietusi, kuidas ma seisma peaks jääma. Punased silmad vihjasid, et ehk oli eelmise õhtu Bangaranga liiga pikale veninud, aga vaevalt, et loengu pidamine tema tööülesannete hulka kuulub. STOPP märk ei tähenda, et ma ei tohi meeter enne seda seisma jääda. Ka kaks meetrit enne. Ka kümme mitte. Stopp märk tähendab, et ma ei tohi sellest märgist peatumata edasi sõita. Kui sa tahad oma pointi edasi anda, siis ole viisakas ja aupaklik – „sõida meeter edasi, muidu järgmisel autol ei ole ruumi (olin ainus seal)“ või mis iganes.

Igal juhul astusin autost välja, astusin pagasiruumi juurde, avasin ja ütlesin, et mul oleks vaja tema abi sellega, mis mul seal on.
„Mis abi?“
Ma tahtsin nii nähvata, et abiks oleks see, kui ta teeks nüüd oma tööd, aga ma ei tahtnud ise tropp olla ja enda frustratsiooni tema peal välja elada.
„Kuhu ma selle panna saan ja kui palju mul maksta tuleb?

Kõik minu eelmised kogemused kõigi jäätmejaama külastuste ajal on olnud imelised. Ma olen lausa mõelnud, et kuidas nad saavad need naised ja mehed sinna tööle, kes on nii abivalmid ja head suhtlejad. Ei ole ju võimalik, et nad pakuvad mingit ilmatuma head palka ega midagi ja ometi kõik kokkupuuted on siiani olnud eeskujulikud. Ma olen isegi mõelnud, et see on koht, kus töötamise vastu poleks mul mitte midagi. Ja korraks tuled teise lokatsiooni ja see illusioon on kadunud.

Kuid vähem kui pool tundi hiljem sattusin ma ka ühte ketipoodi, mis on täiesti teises linna otsas, sest otsustasin, et kui ma seal pool jõge juba olen, käin ja ostan siis ühe suitsulatika ka enda tuttava kalamehe käest, kellelt oma kümme aastat ostmas olen käinud, kes elab „kõigest“ 30km kaugusel linnast. Kuid kuna hommikune vitamiin oli võtmata, pidasin korra poe juures kinni, et midagi peale joomiseks osta. Võtsin joogi ja nipet-näpet. Kuna soovisin maksta sulas, läksin ainsasse kassasse, kus oli inimene, mis oli siis ühendatud infolauaga.

Teenindaja, kes tundus ka vale jalaga voodist välja astunud, ei vaadanud kordagi minu suunas. Ma ei eeldagi seda. Tore, kui sind märgatakse ja sa tunned end kui päris inimene, aga äkki ma tõlgendan olukorda valesti. Äkki selle jäätmejaama kogemuse pärast on mul veel emotsioonid üleval ja pisiasi, mis mind tavaliselt ei liigutaks, ajab nüüd närvi. Teenindaja oli aga efektiivne ja võttis mu kauba ja asus läbi piiksutama.

„Seda peate ikka saialeti juures ise kaaluma.“ teatas ta mulle emotsioonitult.

Oh jah, ma ei sattu sellesse ketti eriti tihti. Vist pean jah.
„Kas teil on võimalik siin ära kaaluda, või käin ära?“
Ilma vastamata teatas ta aga mulle summa. Seisin seal segaduses, et kas ma olen ikka ärkvel? Ma ei ole ammu halba teenindust saanud ja nüüd teine järjest.
„Kas ma siis ei pea minema kaaluma?“ kordasin enda küsimust.
Ilma minu küsimust teadvustamata, vaatas ta selja taha, kus seisis infoleti juures vanapaar.

„Kas te ootate mind?“

Olin täiesti pahviks löödud, maksin ja asusin tooteid lindilt kaasa võtma.
„Kas te ootate mind?“ küsis ta vanapaaril uuesti.
„Jah, me sooviks lotot osta.“
„Ega mina ei tea ju. Teie (osutas prouale) seisite siin leti ees enne ka ja siis te ei soovinud midagi. Tekitate segadust!“ vastas müüja tülpinud toonil. Kell on vaevalt 11 hommikul ja sul juba päevast ning inimestest villand?

Nüüd ma sain aru, et see peab olema uni. See ei saa olla päris. Kuidas sa ütled noomivalt kliendile, et tema tekitab enda seismisega segadust? Ei tekita. Sina olid segaduses. On ok, et sa ei tea, kas nüüd, kus ta abikaasa lisandus, et kas neil nüüd on soovi. Kui raske on küsida, et kas kõik on hästi? Kas ma saan abiks olla? Miks sa kasutad teist inimest enda maandusena? Oleks mina sama vanapaari asemel olnud, oleks ma tundnud alandust, et keegi sellisel kõrgil viisil minuga suhtleb.

Aga kõik! Nüüd aitab! Enam ma siiapoole silda ei tule. Äkki ma seal teisel kaldal olengi nii pehmeks muutnud ja hea teenindusega ära hellitatud ja äkki siinpool süüaksegi klaasi ning minnakse möödujale õlaga vastu. Ja nüüd mina lumehelbeke, tulen siia kaldale mingit head teenindust taga ajama. Aga et kaks tükki järjest oli ka mulle liig.

Sõitsin siis aga kala järele ja õnneks oli kalamees rõõmus mind nähes. Käin seal harva. Suve jooksul 2-3 korda, aga kala ta, raisk, oskab teha. Suudab selle nii mahlaseks ja maitsekaks jätta. Rääkisime elust-olust. Rääkisime kalastamisest. Kirus nagu ikka kalureid puudutavaid otsuseid ja keelde. Rääkisime sellest, kuidas mina valdan mitut keelt ja tänapäeva lapsed enam suure naabri keelt ei mõista ja põhimõtteliselt õppida ei taha. „Eks Putin ja sealne valitsus teevad päris palju ära ka selleks, et selline hoiak oleks…“ jõudsin mina järeldusele.

Ja sellega ma avasin Pandora laeka. Heitis mulle mõtliku pilgu ja küsis, et milliseid uudiseid mina tarbin? Ütlesin, et ma ei tarbioühte kindlat allikat ning eks see taju tuleb kogu erinevast infost, mis sisse voolab.

Ja siis hakkas tulema, kuidas Putin tegelikult sõda ei taha, vaid Ukraina alustas. Kuidas Lavrov ei valeta ja räägib asjadest täpselt nii nagu on. Kuidas Tsahkna ja Ligi on suured sõjaõhutajad.

Minu armas kalur ja ajab nüüd sellist juttu? Rääkis mulle, kuidas USA mingi ökonomist, keda ta nimepidi teadis, oli kinnitanud kõike seda, mida Venemaa teeb, on õige. Rääkis Prantsusmaa poliitikateadlasest, keda ta nimepidi teadis, kes samuti kõike kinnitab.

Kust teab mingi vana kalur välismaa ökonomiste? Ma ei tea isegi ühtegi kohalikku mitte. Ka mina tarbin ju uudiseid, aga mina ei tea, kes need tema nimetatud isikud on. Miks on nad autoriteetsed või usaldusväärsed? Kas pole loogilisem, et neid söödetakse Vene meediasse, et jätta muljet, et kõik, kes pole ajupestud, mõtlevad nii? Tehakse seda sellise regulaarsusega, et isegi nimed jäävad meelde. Miks ta kõlas nagu kõlavad kõik need, kellega tehakse Vene meedias tänavaintervjuusid? Kuidas on tal Eestis sealsele televisioonile juurdepääs? Ok, see ei üllatanud mind, sest ma tean, et on põrandaaluseid (vaevalt, et ametlikke) lahendusi väikese investeeringuga, kuidas kõik keelatud kanalid jätkuvalt soovijate telerisse panna.

Kas on tema ajupestud või olen mina pime- keegi ei tea. Lihtsalt nii suur pettumus oli, et oli selline kogemus. Niigi hullumeelne hommik ja nüüd see ka veel lisaks. Kust ma edaspidi suitsukala ostan? Kas ma lähen sinna tagasi? Ma ei tea. Vajan pausi. Tean seda, et ma enam endale meeldivate inimestega poliitikast ei räägi.

Kuna teie viimati halba teenindust kogesite?