Isa blogi: Minu jaoks ei ole sünnipäevad suursündmused

19.01.2017

Ma ei ole nende suurelt tähistaja ja mulle piisaks lähedaste kõnest. See pole küll alati nii olnud. Näiteks minu 17ndal sünnipäeval käis kohal oma 170 inimest. Arvestades vanust, kohta, alkoholi kogust ja inimeste arvu, siis fakt, et me ainult ühe katkise aknaga piirdusime, oli omaette väike ime.

Umbes 50 külalistest nägin ma elus esimest korda, kuid jah, hämmastaval kombel olid ka kõik kontvõõrad sõbralikud ja toredad inimesed, mida 16-17 aastaste seas väga tõenäoliselt ei näe, sest see on vanus, kui tehaksegi lollusi, ristatakse sarvi ja ollakse oma vinniliste nägudega maailma kõige targemad.

Sellised asjad võivad varsti ka meie koju jõuda. Noorsand sai nimelt aastakese vanemaks ja on nüüd kolmene. Uskumatu on mõelda, et järelikult olen ma seda blogi pidanud umbes-täpselt kolm aastat, sest esimeses postituses, mis isa blogisse kantud sai, oli teemaks nime valik. Seda võid lugeda SIIT! Aga ma mõistan laste entusiasmi sünnipäevade osas, sest sel päeval lauldakse sind lauluga üles, mille ajal tavaliselt ennast teki alla tagasi peidetakse. Sama asi juhtub siis, kui sünnipäevatort päevavalgele tuuakse ja taas oli Noorsand valmis end laua alla lohistama, et kõikide pilkude alt pääseda.

Teiseks olid kingitused ja tee mis tahad, nii väikestel ei ole ei flitrit ega kombeid. Tuli meile külla vanaema, kes oli oma kingitustesse hoolivust ja mõtteid pannud, kuid tuli ta halval ajal — kui Noorsand ärkas lõunaunest. Ja ta on kohutav ärkaja. Kui ta aega ei saa, siis on ta viril, vehib ja on üldse tüütus. No ja just hetk peale ärkamist vanaema saabuski ja lisaks sellele, et kõik kingid ajasid Noorsandi nutma, tuli need ka kaarega eemale lennutada. Umbes 10 minutit hiljem oli ta nagu ära vahetatud ja uuris kingi sisu hoolikalt.

See kohutav ärkamine on Esileedi poolt, sest mina olen selles suurepärane. Isegi siis, kui ma ärkan täiesti välja magamata, olen ma rõõmsameelne. Rõvedalt rõõmsameelne Esileedi arust. Tema vajab ka aega. Meil ongi üks püsiprobleeme alati see, et mina tahaks kõik asjad ja käigud hommikul ära teha, aga Esileedil läheb ilmatuma aeg, enne, kui ta on nõus kodust välja astuma. Ta meenutab tõesti noort Einsteini oma hommikuste juustega ja nende sättimine eeldab umbes nelja tundi sirgendamist ja föönitamist. Seega, kui ma tahan varakult seenele minna, või kui ma tahan hommikul laadale minna, siis need käigud käin ma üksi läbi.

Kolmandaks on sünnipäeval sõbrad ja kõik nad pööravad just sünnipäevalapsele oma tähelepanu. Noorsand oli nii meelitatud, sest tavaliselt ta sellist jäägitut tähelepanu ei saa, kuna on seltskonna kõige noorem. Sel päeval, kui tema turnis mööda trepikäsipuud, lõid ka kõik teised kampa. Kui ta hakkas heast peast karjuma, lasid ka kõik teised oma häälepaelad valla. Kui ta puhus tordilt küünla, kõik plaksutasid. Jalutas rahulikult mööda batuudikeskust ja kõik lapsed, kes saabusid, tulid teda kallistama. Noorsandi pilgust oli aru saada, et ta ei saanud aru, mis toimub. Aga toimub, mis toimub, talle sobib.

Kuid lastevanematena oli meile see korralik stress. Mitte sünnipäev, aga sellele eelnev päev, sest Esileedi ei tea, mida tähendab väljend “lõdvalt võtma”. Enne, kui ma sünnipäevaeelsel hommikul silmad lahti tegin, oli mul põlleke ees ja tolmuhari pihus, mille Esileedi sinna poetanud oli. Me kodu ei ole eriti must. Segamini küll, kuid mitte must, aga kui külalised tulevad siis sellest ei piisa. Äkki keegi ronib kapi alla ja avastab sealt tolmurulli ja seda ei saa ju ometi juhtuda lasta. Terve eelneva päeva olime me rakkes põrandate pesuga, tolmuimemise, riiulite korrastamise, ebavajaliku silma alt ära toimetamisega. Jube. Ja kui sõbrad külla tulid, ei öelnud keegi, et vau, kui korras teie elamine on. Seega, ei mingit kasu. Lisaks veetsid kõik kolm kaaki päev otsa meie pingutusi saboteerides. Klotside kast keerati kolm korda kummuli, vannitoa põrand ujutati üle, toitu lennutati üle köögi ja mänguasjadest kindluseid ehitati väsimatult (loe: kuhjati mänguasjadest hunnikuid).

Kuid külalised käisid ära ja Noorsand veetis suure hulga kingitustega kõva 30 minutit, kui normaalne olukord taastus ja uute mänguasjade võlu kadus ning lemmiktegevuseks oli taas kahel jalal taaruvate kaksikute ümber lükkamine. Edu väike poiss sulle uuel aastal ja kuigi sa tekitad oma isa pähe iga päev oma 10 uut halli karva, siis oled sa kõige südamlikum ja tundlikum vanim poeg, kes mul olla võiks. Lisaks oled sa väga naljakas ja ma ei pea blogi jaoks midagi välja mõtlema — sa oled imeliselt värvikas tegelane ja ma ei jõua ära oodata, mil sa selgemini ning rohkem rääkima hakkad!