Minu päev jah-mehena

22.03.2026

Mul on vahel masohhistlikud mõtted, aga tavaliselt need jäävadki mõteteks, sest noh, ma ei ole suurem asi enesepiinaja. Väike valu ja väike ärevus on tore, aga miks panna end meelega halvasti tundma?

Ma ei oska vastata, aga vahel läheb nii. Nii ka sel nädalal kui ma avastasin ühel õhtul, et ma pidin nii palju kordi lastele „ei“ ütlema, et ma hakkasin end ise kõrvalt vaatama ja see sõna tuleb mul üle huulte ilmselgelt liiga kergelt. Selle ühe sõna tõttu kuulen ma päevas nendelt hormonaalsetelt eelteismelistelt, kui väga nad mind vihkavad. Kuidas ma nende elu ära rikun ja kui kohutav isa ning inimene ma olen.

Eriti keevad on need tunded siis kui ma ütlen, et nutipaus on käes. Kuid kui nad on sunnitud ühe türanni tõttu enda nutiseadmed kõrvale heitma, tuleb leida uusi tegevusi, sest kui pole ekraani, mis kogu nende tähelepanu endale võtaks ja iga paarikümne sekundi tagant dopamiinilakse toodaks, siis tuleb ju tervele ilmale teatada kui igav neil on ja nõuda vastust „Mida ma nüüd siis tegema peaks???!!!“. Ja loomulikult on kõik mu soovitused kohutavad, sest kuigi on igav, ei viitsi ju ka midagi teha.

Ma siis mõtlesingi, aga teeks nii, et ma ei ütle terve päeva jooksul ühtegi korda „ei“. Las nad siis kujundavad enda piire täpselt nii nagu nad ise tunnetavad. Ma küll ei soovinud, et nad siis seda ära kasutama hakkaks ning eelnevalt ma neid sellest plaanist ei teavitanud. Omast lollusest tegin küll päev enne Facebooki postituse, kus ma teid teavitasin, mis tähendas ka seda, et Esileedi kuulis mu plaanist ning ma ei saagi üldse aru, kelle poolt teie siin suhtes olete? Tundub, et 99% teist elab Esileedile kaasa ja söödab talle ideid, kuidas vaene Henry nurka suruda ja tühjaks lüpsta, sest ta ei saa „EI“ öelda.

Esimene „ei“ maha surumine tuli juba varahommikul kui Noorsand, kes teab, et hommikul enne hambapesu, riietumist ja hommikusööki on nutikeeld, küsis, kas ta võiks natuke telefonis olla. Ma tean, et ta küsib seda igal võimalusel ja vajab minupoolset kinnitust, et reeglid on ikka reeglid, aga sel päeval oli olukord teine ja seal ta siis istus vannitoas, hambahari suus ja vahtis telefoni. Keegi seda harja liigutamas polnud ja ma lihtsalt loodan, et ta ise seda aeg-ajalt tegi.

Sel ajal kui tüübid koolis tarkusi ammutasid, oli aga Esileedi juba nimekirja koostanud kõigest, mida ta täna minu käest küsida kavatseb. Jah, ma viisin Piiga ise trenni ja tõin tagasi. Jah, ma lubasin, et teen trepi korda. Jah, ma pesen ise esimest korda elus külmkapi kõik riiulid ja seinad ära. Jah, ma teen kõik pooleli jäänud projektid kodus nädala lõpuks ära, aga kas on ok olla nii õel ja ära kasutada siseinfot, et teada kõiki kodus vajaminevaid asju ja need ühe päeva jooksul välja nõuda?

Õnneks lapsed veetsid pool päeva koolis, aga nii kui nad koju jõudsid, oli Noorsand säramas, et sai klassis matemaatika töös kõige parema tulemuse. Tore kuulda ja värki, aga miks ta seda mulle juba ukse peal tuututab?

„Kas sa oled mu üle uhke?“
„Muidugi olen!“
„Osta palun mulle siis Robuxeid. Mulle tuhat ja kaksikutele 500!“
„Oota, lõpeta! Mis ajast me heade tulemuste eest koolis Robuxeid ostame?“
„Palun osta mulle 1000 Robuxit!“

Fank! Ma vahel mõtlen, et kui palju rohkem me asju saaks lubada kui meil lapsi vähem oleks. 1000 Robuxit? 12 eurot? Pole muret! Aga ei, kolme lapsega on see 36. Kolmega pean ma ikka palju konservatiivsem olema, mille puhul nad endale mänguraha saavad.

„Tehke palun nõudepesumasin tühjaks!“
„Kas sa tuleksid palun appi!“
„Fank!“

„Kas me võiks täna sushit süüa?“
„Mis teil viga on?“

Tuli veel terve suur hunnik “jah”-e, kus ma tavapäraset “ei” öelnud oleks. Ma jäin ellu. Aga sellest pingest ja vastustest tajusin ka ise, et ma olen igapäevaselt ikka täielik Ei-mees. Kuid mitte sellepärast, et ma hirmus laisk ja mugav oleks, vaid mu pere tahab ebanormaalseid asju. Õigemini ma pean neile sageli ära ütlema, sest muidu oleks me peagi pankrotis.

Kuid selles muserdavas ja masendavas päevas jäi mulle ikka pähe kõlama üks positiivne noot- Noorsand sai matemaatikas suurepärase tulemuse. Me ju olime just tema pärast pikalt väga mures. Kõige püsimatum laps, kes ei suutnud ühtegi lauset lõpuni kuulata, vaid pommitas küsimusi 450 eri teema kohta minutis. Ühe koha peal istumine oli piin. Kui ma vaatan ta lasteaia lõpupilte, kus nad pidid aktuseks ühe koha peal istuma, siis võib näha, kuidas ta ühel hetkel põhimõtteliselt seal tooli all püherdas. See oli ka üks peamisi põhjuseid, miks ta esimesed kaks aastat koduõppel oli, sest kuidas olekski tal võimalik suures klassis nii olla, et õpetajat mitte hulluks ajada?

Ja siis käisime me pika tee läbi (ma meietan, aga ma olin peamiselt autojuhi rollis ning sõidutasin teda ja Esileedit) ja ta sai sama diagnoosi, mis minagi (ma sain ATH kinnituse hiljem) ning tänu nendele rohtudele, mis ta koolipäeva hommikutel võtab, on ta täiesti funktsioneeriv ka selles keskkonnas, mis eeldab teistega arvestamist ja kohapeal püsimist. Suudab keskenduda ning on tõesti lahtise peaga nutikas poiss. Emotsioonide ohjeldamisega on veel tegu ja kindlasti naerab südamest ning ka nutt tuleb esile tihedamalt kui keskmisel lapsel, aga minu jaoks ei ole see ka mingi probleemi sest kui tal nii palju tundeid ja emotsioone on, siis kui ebatervislik oleks neid kogu aeg alla suruda?

Seega tegelikult ei olnud mul nende Robuxite ostmine liialt vastumeelne… aga see tähendas lihtsalt seda, et ka kaksikud  pidid täpselt sama tasu saama ja mul ei oleks kuidagi olnud võimalik Noorsandi idee, et talle osta kaks korda rohkem kui kaksikutele. Pluss ma poleks nagunii saanud, sest nad oleks kindlasti nõudnud sama kohtlemist ja ma poleks „ei“ öelda saanud.