Kõik need nõrgad inimesed, kes lihtsalt hakkama ei saa ja võtavad ohvrirolli

12.02.2026

Ma ei tea, kuidas sotsiaalmeedia teab, et mul ATH on, aga viimase nädala jooksul on kõik mu feedid täis selleteemalisi videoid ja postitusi. Ma ei ole teadlikult ise kunagi seda tüüpi videoid otsinud, aga ju siis olen telefoni kuuldes sellest rääkinud ja nüüd teeb telefon ise järeldusi, et ju siis ma millestki muust kuulda ei soovigi.

Minu puhul on vastupidi – ma tegelikult ei ole neist üldse huvitatud. Kui Esileedi mulle reele saadab ja paneb juurde kommentaari, et „see oled täpselt sina“ või, et „just nagu Noorsand“, siis 90% neist ma isegi ei ava, sest mul on sisimas tunne, et need ei ava mu silmi, vaid panevad mind aina väiksemasse kasti- muutun kellegi jaoks etteaimatavaks. See mõte aga ei meeldi mulle üldse.

Mulle ei meeldi üldse ennast ATH-kana defineerida, kuigi ma olen feedi (kes ei tea, mis on feed, siis see on see voog, mis su sotsiaalmeedia seinale tuleb) pärast viimasel ajal neid ATH-kaid iseloomustavaid videoid vaadanud ja ma tunnen neis kõigis ära. See organiseerimatus, see dopamiinilaksu otsimine ning selleks ise oma elu raskeks elamine. See kõige muuga tegelemine, sest mul on midagi üleval, mis tuleks kohe ära teha. Ma tunnen end liiga selgelt neis ära.

Ka ei meeldi mulle seda tunnistada, et ma neis end ära tunnen, sest ma nii kui ma selle teema üles võtan, on hiiglama palju neid silmapööritajaid, kes ütlevad, et see on tavaline ja mitte ATH-ga seotud; et tänapäeval on kõik ATH-kad; et see on moehaigus, mis ei ole päris ja inimesed poevad selle taha, sest on lihtsalt laisad ja ei suuda enda toimetusi juhtida; et igas inimeses on ATH jooni ja kes lihtsalt kuidas nendega toime tuleb.

Aga selliseid inimesi on alati olnud- „Ära mängi ohvrit, et sa ülekaaluga hakkama ei saa! Mul on ka mõned ülekilod ja kui vaja alla saada, siis ma lihtsalt ei söö nii palju ja liigun rohkem. Tahtmise küsimus!“. „Kui sa tahad suitsetamist maha jätta, siis lihtsalt jäta! Sõltuvus sõltuvuseks! Kui sa piisavalt tahad, siis saad. Järelikult sa lihtsalt ei taha!“. „Mina ei mõista, miks ta iga päev veini joob. Ma joon ise ka, aga ainult siis kui ma peole lähen ja vahel isegi siis mitte!“

Ehk siis pisendajaid on alati ja see takistab sageli inimestel abi otsimist, sest ühiskonnana tehakse selgeks, et probleem on lihtsalt selles, et inimene on nõrk ja tahtejõuetu mollusk ja siis nad käivadki otsimas viise, kuidas lahendada eelkõige seda tahtejõu küsimust, sest kuidas Anu suudab kodus hommikul arvuti lahti teha ja hakkab lihtsalt tööle kui mina istun seal lahtise arvuti ees ja ei suuda terve päeva ühte klõpsu ka seal Exceli tabelis ära teha. Ma tean, et ma pean ja ma tean, et ma ju raiskan lihtsalt aega… aga lihtsalt ei suuda. Järelikult nõrk.

Sellepärast ei tunne ma ka mugavalt kui ma pean kellelegi midagi enda ATH teemaga seletama hakkama, sest ma ei saa selgeks teha midagi inimesele, kes ju kõike teab. Parim viis mitte midagi juurde õppida ongi kõike niigi teada. Selliseid inimesi ei suuda ma muide ka enda seminaridel nikotiinilõksust välja aidata- inimene on täiesti suletud seal enda teadmistes ja kõik, mis tekitab vastuolu olemasolevate teadmistega, ei ole neile koht, kus näha puude taga metsa, vaid vale.

Aga ma olen väga rõõmus, kui sellest siiski räägitakse, sest see dialoog on oluline. Ka mina tahan sellest rohkem rääkida, aga selleks pean ma ennast selle maailmaga rohkem kurssi viima, et aru saada kui palju nendest sümptomitest on minu enda eripära ja kui palju sellest on väga omane ATHkale.

Oleks ma aastakümneid tagasi mõistnud, miks mul kord see tardumus ja kord see hüperfookus tekib, oleks kõik olnud mulle palju rohkem selgem. Oleks ära jäänud kõik need enesepõlguse momendid ja see arutu iseenese piitsutamine, mis kunagi tulemust ei toonud, vaid hävitas enesehinnangut.

Ma ei imesta, miks mul see raamat nii raskelt tulemas on. Mitte, et ma kõigega nii hirmus hõivatud olen. Ei, ma hõivan ennast ise muude tegevustega, et mitte kirjutada. Blogi pidamine on minu jaoks miljon korda lihtsam, sest ma kirjutan seda peatüki kaupa- avaldan selle 4000-5000-tähelise postituse ja ongi minu dopamiinilaks käes (ma küll alsutasin seda postitust umbes nädal tagasi ja siis ma pidin koeraga õues käima ja siis … ja siis jõudis kätte täna).

Ja ärge kunagi alahinnake seda mõju, mida laigid ja kommentaarid mulle avaldavad. Väga tihti saan ma täiesti uue hingamise kui keegi lihtsalt kirjutab mulle midagi head ja motiveerivat või ma näen, et inimesed laigivad midagi, mille ma ise loonud olen. Sekundiga läheb mu aju selgeks ning ma lähen ja teen midagi nii produktiivset, mida ma pole suutnud nädalaid või kuid teha. Lihtsalt see üks like või kommentaar, on just see, mida ma raamatut kirjutades ju ei saa ning see on ATH-kale nii vajalik.

Aga ma jaotasin selle raamatu nüüd peatükkideks ja ma ei kirjuta raamatut, vaid ma kirjutan peatükke raamatusse ning iga peatüki annan ma lugeda paarile enda kontroll lugejale, kes mulle tagasisidet annavad. See oli minu jaoks suurim trikk, et asi uuesti käima saada. Pealegi on raamatu valmimise tähtaeg ju paigas. Kui sa viitsisid mu 2-tunnist Papside intervjuud kuulata, siis tead, mis juhtub kui ma seda valmis ei kirjuta. Ma ei saa seda endale lubada.

Aga kui teie seas on veel sama diagnoosiga inimesi, siis andke enda soovitusi algajale, kuidas ennast produktiivsena hoiate või muid nippe, kuidas maailmas toime tulete.