Uus aasta saab olema …

01.04.2025

Kui sa tahad milleski läbi kukkuda, siis hüüa see välja. Lubasin oma sünnipäeval, et teen õhtuks postituse, aga näed.. siin me oleme. Mul oli sünnipäevameeleolu asemel mingi seletamatu kurbus ja ei tulnud seda duhhi peale, et midagi kirja panna. Kuid siin me oleme siis hoopis täna.

Hetk tagasi käis ukse taga just kuller, kes tõi üllatuspaki Lidlilt. Täiesti pekkis kui ootamatu see oli ja kui palju mõtet ja pingutust sinna pakikesse pandi. Juba ainuüksi kaardist oleks piisanud ja ma oleks rõõmus olnud. Aga tuli lisaks veel terve pakitäis kraami, millest enamus sellised, mida minusugune, kes kaaluga tegeleb, ilma mureta tarbida võib.

Kuid väike ülevaade möödunud aastast. Oli väga ebatavaline aasta, millest kolm kuud läks põhimõtteliselt raisku. Või siis need kolm kuud päästsid mu elu. Võta nüüd kinni, kummalt poolt vaadata. Igatahes sellele perioodile järgnes aeg, kus tuli tegelda endaga. Ma ei oleks kunagi arvanud, et kõige raskemalt mõjutab minu elukvaliteeti haiglas see, et ma ei teinud mitte midagi. Suurema osa ajast ma lihtsalt pikutasin. Umbes sama, mis ma tegelikult ka kodus tegin. Aga haiglas pikutamine oli miskipärast palju hävitavam, sest ma otseses mõttes ju õppisin pärast uuesti käima. Minu lihased olid niivõrd kärbunud, et trepist ülesminek oli nagu mäe vallutamine. Kükk on minu jaoks siiani väga raske ettevõtmine. Need tõukelihased said miskipärast kõige enam kannatada. Eks tuleb siis vaikselt nüüd üles ehitama hakata. Eile oli vestlus eratreeneriga ka ja panime esialgse plaani paika ka.

Ja eks see olegi suuresti mu uue aasta projekt. Olen tänaseks täpselt 24 kilo kaotanud. Kuigi see kaalunumber on põnev, ei ole see minu jaoks oluline indikaator. Minu jaoks palju olulisem see, et ma olen siis kolme päevaga täis saanud üle 30 000 sammu, mis varem oleks olnud füüsiliselt võimatu. Kui mul varem mõnel päeval oli üle 4000 sammu, valutasin ma kogu järgmise päeva. Kehal oli lihtsalt nii raske ja jõud oli pikast pikutamisest kadunud, et 2500 sammu päevas oli minu jaoks selline keskmine tulemus. Kustiga nüüd korraga mitmeid kilomeetreid maha mütates, kus kehas ei lähe midagi krampi ja miskit ei valuta, on ikka hoopis suurem õnnestumine kui kadunud kilod.

Eks ma ikka põen natuke seda naha ülejääki, mis kadunud pekist alles jääb, aga tänapäeval on nii palju erinevaid protseduure, mis seda lahendada aitavad ning alati ei peagi minema sellele kurnavale nahalõikusele. Olengi hetkel arutamas koostööd Carita ilukliinikuga (tulevikku silmas pidades), et saame äkki nende venitusteraapiaga äkki hoopis paremagi lahenduse. Eks see on klassikaline venitusteraapia nagu ikka, kus patsiendil siis venitatakse neid piirkondi, mis probleemseks osutuvad (peamiselt kael, keskosa ja reied, et see tõmbaks ühtlasi ka naha pingule. Tüütu on see, et opiga käid ära ja siis taastud, aga venitamisega võib see võtta kuid, kuna see peab olema hästi järk-järguline, et liigesed ja selgroog kannatada ei saaks. Tagajärjel jah, on inimene mõnevõrra pikem (va käte venituse puhul, kuna nende venitamine ei mõjuta üldpikkust), kuid olles aastakümneid olnud 189,5cm ongi mul hea meel kui ma selle õnnetu 190cm lõpuks täis saan. Aga see on alles ideetasandil, sest ma saan aru, et nõudlus selle teraapia järgi on niigi suur, kuna see venitab sirge(ma)ks ka vananemis kortsud ning selleks ei pea mingit võõrainet endasse süstima ka. Vananeva ühiskonnana on neil tööd tulevikus lademetes. Eks igaüks saab selle teraapia kohta ise lähemalt uurida. Näiteks SIIT.

Lisaks ma käisin möödunud nädalal ühel koolitusel, kuhu lähen veel kokku neljal korral, mis oli üks paremaid koolitusi, kus ma pikalt käinud olen. Selline hästi endasse vaatav ja analüüsiv, et miks ma olen praegu siin, kus ma olen. Mis on need klaaslaed ja piirangud, mis me endale ise seame. Juba esimesed kaks päeva läksid mul vägagi asja ette ja ma räägin sellest koolitusest äkki lähemalt järgmisel nädalal. Eriti hea oli see, et selle maksab kinni mingi Euroopa fond ja enda kanda jäi vaid 90 Eurot. Selle sees on kaks ööbimist hotellides, kolm sööki päevas pluss vahepalad ja kuuepäevane koolitus. Isegi kõige skeptilisemad ruumis olid koolituspäeva lõpuks usku pööratud, et sellest võiks täiesti kasu olla küll.

Aga tore, et te seda postitust ikka lugesite ja enam ma nii pikka vahet sisse ei jäta. Päriselt. Uus aasta saab olema mu elus positiivselt pöördeline. Eelmine aasta näitas, kuidas edasi mitte elada.