Mis just juhtus?!

14.10.2024

Mis just juhtus? Kuidas sai Esileedi 100000% „Ei“-st järsku „Jaa!“ ning meil veereb mööda tuba ringi üks pontsakas tegelane… ja see pole mina! Üks pontsakas lisandus meie kaalujälgijate gruppi ja tal on täpselt sama vabandus nagu „Jääaja“ mammutil – „Ma olen paks, sest mul on stress, et mu kasukas on paks!“ Aga karvakera, kes eile aralt trepi alt laste välja sirutatud käsi ja zombie-laadseid meelitamishääli tegid, tormab täna saba liputades ringi ja naudib oma parimat elu.

Lühemalt- me saime endale koera!

Esileedi ei tea seda, aga mu moosimine, et me endale koera võtaks, hakkas pihta juba enam kui kümme aastat tagasi. Strateegiliselt poetasin ma vihjeid tema alateadvusesse, sest mis on tarkuse ema? Õige- kordamine. Kordasin aastaid vaikselt erinevates momentides igatsust koera järele ja lõpuks ta leebus ning oli nõus. Ta arvab ise, et peamine põhjus oli Piiga igatsus lemmiklooma järele, mitte minu salakaval manipulatsioon, aga see ongi hea. Kogu mõte oligi selles, et ta ise millestki aru ei saaks. Kuid kaksikutel on kolmapäeval sünnipäev ja eks me natuke ajastasime koera ka, et see oleks justkui kingituse eest.

Ütleme ka nii, et see koera võtmine oli täis napikaid. Esileedi oli peaaegu juba merisigu meile võtmas, et Piigal oleks mingigi elusolend, kelle eest hoolt kanda ja kuna neid tuleks võtta paari kaupa, et nad ka oma sotsiaalset poolt elada saaks, siis me oleks napilt saanud endale kaks merisiga. Õnneks suutsin ma enda sõna maksma panna. Lubasin näljastreigile minna, kui need olendid üle läve peaks ilmuma. Ja ma ei bluffinud, ma hakkasin tõepoolest nälgima! Kaks tundi peale mu piinade nägemist ta lõpuks leebus ja loobusime mõttest.

Teine takistus oli Noorsand. Kui Noorsand väike oli, läks ta külla meie naabritele, kust aga hüppas välja pisikene teravate hammastega murdja ja kargas nendega Noorsandile kintsu. Paanikas jooksis poeg tagasi koju ja see pani enesekindlusesse sügava pitseri ja hirm KÕIGI koerte ees süvenes päev-päevalt. Kui me üle-möödunud nädalal koera võtmise teema üles võtsime, oli Noorsand pisarateni endast väljas, et ta ei saa nüüd ennast kodus siis turvaliselt tunda ja oli valmis minema kolima, kui me selliselt temast üle sõidame. Väga kahju oli temast ja loomulikult me poleks koera võtnud enne, kui kõik pere liikmed selle otsusega nõus on.

Olen kuid lapanud erinevaid portaale, lugenud erievate tõugude kohta, sain ka teilt palju soovitusi ja ka hind oli minu jaoks üks piirang. Ma ei ütle, et koerad ei ole oma hinda väärt, aga mul ei ole ühegi tõuga sellist suurt tõmmet ja ära tundmist, et ma oleks valmis maksma tuhandeid eurosid. Mulle ju piisaks täiesti ka krantsist, kes mind armastaks. Lihtsalt väga suur ei tohiks olla ja ka väga väike mitte. Meie naabritel oli bernhardiin ja no talle toodi rekkaga koeratoitu ette. Teistel naabritel on Yorkshire terjer ja ma ei tahaks muretseda, et kui koer ise aias ringi jookseb, et üle lendav kajakas ta kaasa krabaks. Kusagil nende kahe vahel võiks olla.

Mõtlesin, et olen ka nutikas ja küsin selliste põnevamate tõugude kohta, kelle ma uurides avastasin, nõu ka koerakasvatusgruppides. Huvitas selline tõug nagu goldendoodle. Eestis ei tundu levinud olevat, aga äkki keegi oskab rääkida midagi sellest tõust- kas on mõtet vaadata ja äkki miski, mida peaks silmas pidama. Vähem kui paari minutiga hunnik kommentaare ja üks kurjem kui teine. „Kas selline arvestatava jälgijaskonnaga inimene tõesti toetab koerte millerdamist (vist tähendab koerafarme), või üritab keegi lihtsalt halba nalja teha?“ Selle asemel, et mulle kintsu karata, räägi mulle, mis minu küsimuses ebaeetilist on? Sa tead, et mul on arvestatav jälgijaskond- hari mind, et ma saaks harida teisi. Mölise minuga ja mul kaob huvi sinuga suhelda. Igal juhul sain aru, et soovitud vastust ma siit ei saa. Heal juhul veel paar kommentaari, kuidas minusuguste pärast maailm hukas on ja puurikanad eksisteerivad ikka veel.

Kuid mulle ei ole oluline koeratõug- olgu lihtsalt rõõmus ja terve. Õpeta mu lastele empaatiat ja teistega arvestamist. Too lohutust ja rõõmu. Ning seal ta oligi! Ei tulnud maksta end pooleks ning äratundmine esimesest silmapilgust. Ka Esileedi ahhetas ja silmad lõid särama. Jagasin eile ta pilte ka stoorides ja umbes kümme inimest kommenteeris, et sel koeral on meie perekonna nägu ja/või silmad. Midaiganes see tähendab, aga kui suisa kümme inimest seda nägi… ju siis on. Mis tõugu ta on? La Grantz Extraordinaire.

See arg ja ehmunud koer on 10-nädalane ja laupäeval toodi ta meile koju tutvumiseks. Ma tahtsin näha, kuidas Noorsand reageerib. Kas me tunneme temas meie koera ära. Noorsand hoidis end küll kogu sellest nunnutamismaratonist eemale. Piidles eemalt ja mida aeg edasi, seda lähemale ta nihkus, kuni ta palus, et kas keegi tõstaks koera ka talle sülle. Suur hüpe sellest, mida ta tavaliselt koertest arvab. Tema, kes ta võitles veel paar päeva tagasi, et koju PEAB tulema kass! Koer ei tohi tulla! Päev hiljem oli ta sama tüütu kui kaksikud ja võitles enda õiguse eest koera süles hoida või silitada. Täna veetis ta koerast eemal terve koolipäeva ja naastes kurtis, et tal oli koolis keskendumisega raskusi, sest ta igatses terve päeva Kustit!

Jep, nimeks tal siis Kusti. Teised finaali jõudnud nimed olid: Hippie, Taco, Tuudur, Turbo, Džuudo. Aga kuna ta on nii musta näoga, siis sai nimeks Kusti. Kuidas on must nägu seotud Kustiga? Ei ole kindel…. musti-Kusti.. ma ei tea. Aga kui Kusti sai välja valitud, olid kõik, peale Esileedi, sellega kohe nõus. Esileedi oli ka peagi, aga tal on vaja iga asjaga veidi vaielda, et kontrollida idee kindlust. Umbes kümme minutit hiljem helistas Esileedi õde, kes koera pilte vaadanud oli ja teatas, et see koer näeb välja täpselt nagu Kusti! Ja tal polnud aimugi, et ka meie selle nime juba valinud olime. Seega- koeral on meie perekonna silmad ja ta on Kusti ka siis, kui ta nime ei tea. Mul on tunne, et tegime õige valiku.

Oleme väga rahul enda valikuga. Ainus, mis tal veel puudu on, on Instagrami leht, mis vist peaks igal endast lugupidaval koeral ikka olemas olema. Krantsidele vist väga ei tehta. Samas pole Kusti tavaline Krants. Ta on meie silmadega/näoga krants, kelle nimi on Kusti (6T.. nagu KUUS (meid peres nüüd kuus) ja inglise t- ehk TI.. KUUSTI)! Tegelt on veel kõik puudu. Naabrinaine annetas meile küll puuri ja jalutusrihma, mis talle veel hetkel liiga suur on. Teine naabrinaine saatis imavaid linasid, mis tal oma koera kutsikaeast järele jäänud oli. Seega meil tuleb peagi leida vajalikku kraami- alustades rihmaga ja lõpetades toidu ja joogikaussidega. Kogu tulu läheb atribuutika soetamiseks! Põnev.

Seega meie pere on nüüd kuueliikmeline. Tahtsin teatamise postituse teha sellise, et Esileedi ajab kõhu ette ja meie terve perega puudutame tema kõhtu ja allkirjaks tulnuks- teretulemast meie perre liige number KUUS! Et kõigil jääks märkamatuks, et pildil jalgade juures on Kusti ning Esileedi kõht pole sellega kuidagi seotud. Aga kuna tal on see aeg kuus, kus ta enda üle naerda ei oska, siis jäi ära. FAIN!