Vihkan talvist liiklemist!

22.02.2023

Kõige stressirohkem osa minu tööst, on talvine sõit Tallinnasse. Kohutav. Kuna minu väljasõit on sedavõrd varajane, et jõuda varakult kohale, siis ärkan ma alati enne sahameest. Pakun, et sel pühapäeval kuulis ka tema raadios üleskutset, et soovitatakse rooli mitte minna ja mõnules voodis edasi.

Algas igal juhul sellest, et kell pool kuus uksest välja minnes, oli lumi põlvini. Kuna Tallinnas koolitust läbi viies, on talvesaapad viimane asi, mida ma tahan enda jalas hoida, siis sellesse sügavasse lumme tuli astuda tavaliste suvekatega, mis kohe mõnusalt lumega täitusid. Mõni elunäinud lugeja võiks nüüd pakkuda välja idee, et võta vahetusjalatsid kaasa! Ma mõtlesin, et vastan siia midagi sarkastilist sellele soovitusele, aga kurat päris hea mõte. Järgmine kord võtan ka. Kuigi järgmist korda loodetavasti ei tule, sest mu järgmine seminar on 12. märts ja ma väga loodan, et siis on hanged palju tagasihoidlikumad.

Seega kell pool kuus tuli lumelabidas kätte võtta ja ise majaesine puhtaks lükata. Just viis minutit tagasi duši alt saabunud niiske kehaga ja nüüd lumest märgade sokkidega ma selle majaesise ka puhtaks sain ja ma olin totaalselt valmis selleks, et nüüd Tallinnasse jõudes mul küll häält pole, aga võta näpust. Selle liigse rasva kaasas kandmine tasub vahel ikka ära ka – kunagi pole külm. On, aga siis, kui tavainimene hambaid lagistab ja alajahtumas on, teen tavaliselt mina otsuse, et võiks varbavahekad mõne kergema tossu vastu vahetada.

Ja fank- see Tallinna tee. Terve tee sadas laia lund ja asfalti näha polnud. Sahad olid käinud, aga vist tunde tagasi. Ma olin terve tee nii pinges ja lubasin, et enam ma talvel Tallinnasse ei sõida. Õnneks tagasisõit saab toimuma alles kella 17 ajal ja selleks ajaks on vast teed kõik puhtaks lükatud. Ikkagi Eesti tähtsaim maantee.

Ei pidanud pettuma. Väljas oli mõnus -1 kraadi ja teed olid kõik lumest pühaks lükatud. Mis nii viga koju sõita.

Ma ei ole kunagi nii kohutavate tee tingimustega vist sõitma pidanud! Ok, lund ei olnud, aga teele polnud pandud mitte grammikestki soola ja mõni uisuhall oleks uhke, kui ta oma jää sama libedaks saaks, kui maantee pühapäeva õhtul oli. Uued naelrehvid ei aidanud isegi mitte grammivõrdki. Sõitsin 70-80 vahel ja vahepeal katsetasin pidureid neid blokki pannes, et näha, kuidas pidamine on. Olematu. Pidin isegi püsikiirusehoidja maha võtma, sest vahel, kui auto mootor gaasi andis, käis kets all ringi ka lihtsalt niisama maanteel kulgedes. Mitmes olukorras viskas tööle veojõukontrolli, sest auto ei sõitnud, vaid konkreetselt libises mööda teed.

Mis kõige sürrim- minust sõitis mööda oma 30 autot. Kas neil siis polegi libe? Kohati ma hakkasingi kahtlema, et äkki on mul ja autol midagi viga, et kõik minust niimoodi mööda vuhisevad, aga kraavides olevad autod, mis mõlemas suunas teeääri kaunistasid, andis mulle ikka lootust, et äkki pole asi meis. Võib-olla olen ma ka keskmisest natuke ettevaatlikum sõitja, sest ma oskan ohtu karta, sest paarkümmend aastat tagasi olen mitmel korral libedusega teelt välja sõitnud. Need kiirustajad tõenäoliselt ei ole.

Kui ma lõpuks mingil imekombel koju jõudsin (Mäoni oli ülilibe ja sealt alates, oli tee soolatatud ja sõita lust), oli mul tunne nagu ma oleks peksa saanud. Ma olin terve kodutee nii pinges ja keskendunud auto tunnetamisele, et ma oleks soovinud koju jõudes, et keegi oleks mu trepist üles voodisse lohistanud. Kõik oli läbi. Õnneks oli see viimane kord sel aastal talvekuul Tallinnasse minna. Vähemalt ma arvasin nii. Nüüd selgus, et juba sel nädalal me seal tagasi, sest lastega tarvis teatrisse kultuuri nautima minna.

Ja vähemasti said inimesed nikotiinilõksust välja. Millekski pidi see pingutus ju vajalik olema.

Kuidas teil talviste teedega läheb? Jagage mõnd enda karmi kogemust ka eriti kehvade teeoludega.