Me saame trahvi alati siis kui selleks kõige halvem aeg on

28.01.2026

Ma olen täheldanud ühte huvitavat kokkusattumust meie peres. Alati kui finantsiliselt on kõige keerulisem ja väljakutsuvam aeg, saab keegi trahvi. Iga kord on nii olnud. Just teatas Esileedi, et ei taibanud, et on 30 alas ja sõitis tavapärase linnakiirusega ning seega 20 kilomeetrit üle ja „juhhei!“ 140 eurot leidis kohe uue omaniku. Pluss ma olen siin ja seal kuulnud, et hoiatused kui distsiplineerivad lähenemised, on politsei poolt kõrvale heidetud. Eelmine aasta oli ju mingi rekordiline aasta ja riik kogus 34 000 000 trahvidena. Vist ületas 11 miljoniga 2024.ndat aastat, mil püstitati eelmine rekord.

Ma isiklikult ei oska öelda, kas trahv distsiplineerib mind enam või mitte. Ma pigem ei usu, sest ükski me rikkumine ei ole olnud pahatahtlik ja piirekompav, vaid hooletusest ja tähelepanematusest. Ma sain eelmisel aastal ka ühe trahvi turvavööta sõidu eest. Asi, mille eest oleks ma kindlasti varasematel aastatel hoiatuse saanud, sest see ei juhtunud kusagil maanteel suure kiirusega, vaid tanklast poe parklasse oli mõnisada meetrit ja ma mäletan, et ma veel pidasin enda peas debatti, et kas visata vöö peale, aga samal ajal oli juba 80% teest läbitud, mis võttis mõnikümmend sekundit aega.

Ma ei õigusta kuidagi ühtegi rikkumist, sest ei olnud Esileedil tegelikult hiiglama kiire, vaid ta ei märganud, et kusagil oli kiirust piirav märk ja ka mul turvavöö peale panek ei võta tükki küljest, aga minu jaoks on rikkumisel ja rikkumisel vahe ning see, kuidas politseinik olukorra lahendab, tekitab minus kas tunde, et ta päriselt hoolib, et asi paremaks läheb, või ta on lihtsalt riigikassa käepikendus.

Kui ma selle vööta sõidu eest trahviotsuse sain ja nad vaatasid mu tausta ning kuna mul polnud all ühtegi rikkumist, siis ma tajusin, et ka nemad ei pidanud seda päris õiglaseks, aga ütlesid, et nad PEAVAD mulle trahvi siiski tegema ja minimaalne trahv on 80 eurot. Loomulikult  võtsin ma omaks ja ei hakanud vaidlema ega vaidlustama, sest mina õige eestlasena ei ole grammigi konfliktne ja olen nõus maksma, sest süüdi ma ju olin. Küll aga ei jäänud mulle kuidagi suhu head maitset kui korrakaitsjatest, kes meie igapäeva elu turvalisemaks teevad, vaid kui maksukogujatest, kes otsivad eksimusi, mille eest seaduslikult inimestelt raha kasseerida.

Natuke Robin Hoodi vaibi viskab suisa. Ma küll ei ole siin näites Robin Hood, pigem see paks munk, küll aga tajusin neid kui Nottinghami šerifi käsilasi, kelle ülesandeks on tuua maksuraha kuninga vennale, kuni päris kunn ristisõdades teisi viise otsis, kuidas riiki raha tuua.

Kuidas oleks ma aga reageerinud, kui ma oleksin saanud trahvi asemel hoiatuse? Minu enesetunne oleks täpselt sama kehva, aga mul oleks ka süümepiinad, sest ma ju tean, et ma ju tegelikult peaksin kandma turvavööd ja nüüd on siin toredad ühiskonna eest hoolitsevad politseinikud, kes näitavad hoolivust üles ja meenutavad, et reeglid on paika pandud põhjusega. Edaspidi oleksin ma hoolikam, et mitte kuritarvitada seda, et nad usaldasid mind piisavalt, et mind ainult hoiatusega minema lasta.

Seega ma ei ole kummagi sündmuse puhul tundnud, et lahendus oleks olnud õiglane ja politsei suunas austust kasvatav. Ütlen seda sellepärast, et aastate jooksul olen ma saanud ka hoiatusi ja ma ju tean, kuidas on need mind mõjutanud.

Seega, ma ei õigusta ühtegi rikkumist. Ma ei ütle, et need trahvid polnud õigustatud. Ma ütlen, et selline valimatu trahvimine ei tee minu silmis muud, kui muudab politsei funktsiooni minu silmis.

140 eurot me leiame. Me teame nüüd seal silmad lahti hoida, sest seal ei ole 50 ala nagu me seni tajusime (äkki on uus märk, sest autosid võeti järjest tee äärde), kuid oleksime teadnud ka siis kui oleks tulnud hoiatus, kuna tegemist ei olnud kihutamisega, vaid hoo mitte aeglustamisega. Aga eks politsei teebki tööd pigem seal, kus on teada, et rikkumisi on oodata. Polekski ju mõtet korda luua kohtades, kus on teada, et rikkumisi ei esine. See osa on loogiline.

Aga eks siin on ka vanasõna, mis paika peab- ükski heategu ei jää karistamata. Kui ta poleks külmetavat laste klassikaaslast koju viinud, oleks ta sõitnud mööda tavapärast teed ja kõik olnuks olemata. Aga noh, elad ja õpid. See ei tähenda, et enam teinekord ei vii kui keegi palub. Vastupidi, nii tore, et lapsed julgevad küsida kui on mure. Süüdi oleme me ju ikka puhtalt ise. See oleks nagu süüdistada naist, et sa endale uue GO3 paketi teed, sest tema ju palus sul poest leiba tuua… Ma ei süüdista sind Esileedi!

Nii et mina jään endale kindlaks, et teatud olukordades on sõnal kindlasti palju suurem kaal kui karistusel. Ka trahv on õigustatud kui on näha, et see on tulnud hoolimatusest või ohtlikust käitumisest. Vahel, kui meil keegi lastest midagi teeb, mille eest teine palub, et ma esimest karistaksin, siis mul tuleb ka otsuseid langetada ja arendav on leida viise, kuidas olukorda kasutades mõtte palju efektiivsemalt pärale viia kui lihtsalt karistus. Pluss on ka side hiljem sellevõrra parem.

( Kui te vaatasite mu tänaseid stoorisid, kus ma panin kaks stiilinäidet, kuidas me autoga maja ette sõidame, siis see, kes käsipidurit kasutas, olin siiski mina. Esileedi ei ole kunagi ühtegi korda isegi katsetanud. Kuigi ütles, et nii tahaks osata. Hoolimata sellest, et te kõik arvasite, et see driftija oli Esileedi. Ja kui te tahate toetada meie trahvifondi, siis võite vabalt uurida siinseid reklaame!)