Ma luban, et ma ise kusagile meediasse ei trügi!

08.01.2026

Paar päeva tagasi viskasin ma üles jaanuari eesmärgi. See oli siis füüsiliste pingutuste valdkonnas. Selline natuke pingutust ja järjepidevust nõudev eesmärk, mis ehk sunnib mind natuke vaeva nägema. Selleks oli siis:

• 60 000 sammu nädalas (mul on alati üks päev kusagil, kus ma ei suuda end sundida midagi tegema ja selle pärast ei olegi eesmärk 70 000. Eriti praegusel talvisel ajal, kus vitamiine vähe, päikest vähe ja uneaeg äratuskellaga piiratud).

• Kolm jõutrenni nädalas. Ma tegelt ju peaks ja võiks mõne spordiklubiga liituda, kus on kõik vajalik olemas, et võta lihtsalt raskused kätte ja toimetada, aga ma pole veel seda endale maha müünud. Mul on kodus mõned hantlid, kummilindid, sangpommid. Ma saan endale väga ok kava välja mõelda. Ainus miinus, et ma olen endale võimlemiskohaks teinud garaaži, kus miinuskraadidest eraldab õhukene ukseke. See tähendab, et ka seal on enamjaolt sigakülm. Nii lähedal, aga samas nii kaugel.

• Ja lubasin, et ma jagan iga jõutrenni algust ja lõppu enda stoorides. See hoiab mind natukene vastutavana, sest kui ma vastutan ainult enda ees, siis ma olen nii hea südamega ja ma suudan ennast kindlasti ümber rääkida ning vastuseks ütlen ma endale, et pole viga- küll sa homme ennast käsile võtad. Sel korral jagan ma teiega ja olge teie minu füürerid.

Kuid mu kaal on seisnud paigal juba nädalaid ja ma ka tean, miks see nii on ja selleks, et ka see muutuks, pean ma püstitama ka lisaks paar eesmärki toitumise vallas. Ja siin siis eesmärgid jaanuariks (mis siis, et pool on varsti juba möödas):

• Ei söö valget suhkrut. Mis teha. Alguses oli mu maolõikusega tulenevalt mul väga tugev keha reaktsioon kui ma midagi magusat sõin. Mitte ühe kommiga, aga kui paar tükki, siis võisin kindel olla, et asi nimega „dumping sündroom“, hakkab peagi täistuuridel tööle. See on erinevatel inimestel erinev, aga minul avaldus see suure nõrkustundega, tohutu väsimusega, südamepekslemisega ja selleks, et see vastik tunne üle elada, tuli mul tunnikeseks magama minna ja oodata, et see läbi saaks. Enam seda nii intensiivselt pole. Ja kuna ma olen aru saanud, et mul on suhkruga sõltuvussuhe- ma ei saa süüa järjepidevalt natukene, vaid mu kogused hakkavad kasvama, siis ma kardan, et mu valik peab olema kas kõik või mitte midagi. Ja mul oli üle poole aasta see mitte midagi ja ma ka absoluutselt ei igatsenud seda. Ma hakkasin seda ihaldama alles siis kui see tuli mu ellu tagasi. See loob lisaks ka sellise pideva „tahaks midagi“ tunde ja seega tuleb tagasi ka näksimine. Igal juhul ei näe ma selles enda jaoks mingit kasu ja ma lõikan südamerahuga enda elust maiustused välja. Jaanuariks. Ma ei tee pikki eesmärke. Väikeste sammudega.
  
  
• Mullijoogid. Ei joo neid enam. Isegi mullivett mitte. Võ tegelt äkki on mullivesi ok? Ma ei tea. Ma ei pea neid suureks probleemiks, aga mul on omad põhjused, miks ma seda teen. Ma kahtlustan, et need mõjuvad mulle teatud viisil ja ma tahan seda eksperimenti teha. Jaanuaris ei joo ma ühtegi gaseeritud jooki. Edaspidi vaatan, äkki tuleb mullivesi tagasi.

Need on siis kaks peamist eesmärki, mis ma endale sel kuul lisan. Õnneks ei ole need sellised suured eesmärgid, milleks ma pean iga päev muid tegevusi ohverdama, vaid need on pigem valikud. Elustiilivalikud. Ei ole nii, et Esileedi palub mul Piiga trennist ära tuua ja ma vastan, et ma hetkel ei saa, sest ma tegelen suhkru ja mullijoogi mitte tarbimisega.

Seepärast ma olen endale lisanud ka paar eesmärki, mis nõuavad natuke tegevust. Enda mugavustsoonist välja tulemist. Ma kirjutan neist juba järgmises postituses.

Esileedi loeb kindlasti ja hakkab kohe sõrme vibutama. Ta on veendunud, et ma olen see „kõik või mitte midagi“ tüüp. Et võtan korraga liiga palju ette ja siis põlen kiirelt läbi. Tõenäoliselt on tal õigus, aga sel korral ma ei võta. Ma ei muuda totaalselt enda elu, vaid ma teen korrektuure, et asjad, mida ma nagunii teen, oleks efektiivsemad.

Mul oli eelmine aasta paigaltammumine. Mitte miski ei arenenud. Ma tegin küll mitmeid julgeid otsuseid – maovähendusoperatsioon ja ATH diagnoosi saamine, mis tõstsid mu elukvaliteeti tuntavalt, aga kõik see nõudis nii palju kohanemist ja õppimist, et ma tunnen, et ma jäin ennast ise kõrvalt vaatama, et mis tüüp see nüüd siis on? Nüüd tuleb hakata tööd tegema. Ma saan paari kuu pärast 45 ja ma ei ole oma eluga üldse seal, kus ma kunagi arvasin, et ma olen. Ma arvan, et tänu neile otsustele olen ma saanud paremaks isaks ja meheks. Paremaks kodu eest hoolitsejaks. Avatumaks suhtlejaks ja enesekindlamaks. Aga nüüd tuleb kõiki neid eeldusi ka rakendama hakata.

Seega mu järgmised postitatud eesmärgid on seotud sellega, et saada paremaks selles, mida ma teen ja leida taas ennast üles.

Mis aga on selline 50/60, on see, et kuna ma ju kaalusin üle 200 kilo ja nüüd olen üle 60 kilo alla võtnud, siis nähakse selles ju sensatsiooni. Esiteks, et nii paks ja teiseks, et 10 kuuga selline tulemus. Seega kui te näete mind meedias ja kusagil, siis ma ausõna ise ei roni sinna sellest rääkima. Ma isegi ei taha väga sellest rääkida, sest ma ei taha olla tuntud ainult kui see tüüp, kes kaks tsentnerit kaalus. Küll aga julgustab nii Esileedi kui kõik teised, et ma seda teeks ja sellest räägiks kui keegi mind kusagile kutsub, sest kui palju häbi ja enesepettust on mul selle otsusega naha vahelt välja läinud, on hämmastav. See must masendus, mis selle teemaga mu pealt kadus (on kadumas), on tõesti elumuutev. See kogu asi on minu jaoks eelkõige psühholoogiline võit ja vabanemine kui et see, et nüüd läheb 6XL riiete asemel 3XL. Ja kui minu ehmatav lugu aitab kedagi teist, kes samamoodi nende deemonitega ning ise enda hukkamõistuga end lõksus kinni hoiab, on see seda väärt.

Olen juba saanud hulga kirju inimestelt, kes tänavad, et ma sellest räägin. Nagu ma ütlesin, et ma väga isegi ei taha, aga samas ma tahan, sest see on teraapiline nii mulle kui kellelegi, kes seda just sellele hetkel vajab kuulda. Järgmise nädala esimeses pooles siis ka Ringvaates klipp minust. Juba selle novembris eetris olnud Reporteri reportaaži peale tunnevad turul mõned mutikesed mind ära ja heidavad uudishimulikke pilke ja sosistavad. Mis nüüd selle saatega juhtuma hakkab, sest seda vaatab kordades enam inimesi, ei taha ma isegi teada mitte. Mulle piisab kui teile läheb korda, mida ma teen. Sellepärast ma ise kusagile meediasse väga ei kipu. Aga sel aastal olen ma avatud ja olen JAH mees. Isegi ilm ei ole mind heidutanud asju tegemast, mida ma muidu ei teeks.

Oh, üks asi tuli veel meelde. Minuni jõudis kusagilt universiumist üks mantra. Üks loosung, mis saab sel aastal minu mantraks. Juba on see teinud mulle palju positiivset. Ma pean seda endale lihtsalt meelde tuletama. Mul on see all korrusel suurelt tahvlile kirjutatud. Kui see mulle pähe jõudis, ütles Esileedi kohe, et ma selle üles kirjutaks, sest muidu läheb see kohe meelest. Ta meil selline tarkur siin peres. Kirjutasin. Muidu olekski meelest. Räägin sellest järgmises postituses.

Kohtume paari päeva pärast. Kui te näete siin lehel mõnd huvitavat reklaami, võite alati uurida.