Mida arvata inimestest minevikust, kes endast märku annavad?

12.11.2025

Ma olen nüüd enam-vähem terve. Kui mul poleks üks kõrv totaalselt lukus, siis ma ütlekski, et ma olen terve. Ja mida see üks lukus kõrv ikka elus väga muudab? Teine ju töötab. Aga hämmastav on see, kuidas selline asi võib elu häirida. Isegi mitte see pidev kohin ja pinin seal kõrvas, mida ma tegelikult ei märkagi ja märkan vaid siis kui ise sellele teadlikult mõtlen, vaid see, et üks asi kehas ei tööta. Ma oleks nagu halvatud. Rääkimata halvast tujust, mida selline segaja tekitab. Ja siis see laste komme ISSI!!!tada elamise teisest otsast. Jah, ma kuulen seda nii õrnalt, et võiks ignoreerida vabalt, aga nad ei lõpeta ju enne kui vastuse saavad. Tulge siis ise minu juurde kui midagi soovite- unistada ju võib.

Aga sain selle kurtuse, jah, koroonatüsistusena ja perearst diagnoosis väliskõrvapõletiku. Kirjutas välja antibiotsikuuri ja viis päeva võtsin neid megasuuri tablette õhtul ja hommikul. Kuid muutus ainult see, et tabletid said otsa. Kuulmine oli ikka jama. Pöördusin siis kõrvaarsti poole, kes diagnoosis mul samuti väliskõrvapõletiku, kuid kirjutas välja tilgad, mida ma kõrva pean nädalakese kaks korda päevas tilgutama, sest tabletiravi antud põletikule eriti suurt mõju ei avaldavat. Ehk kui teil on kunagi kõrvapõletik, siis minu kogemust kasutades, ei pruugi tablettidest mingit tolku olla. Loodetavasti selle nädala jooksul laheneb ja saan oma stereokuulmise tagasi.

Aga kuigi ma olen siin suhteliselt halvatud, siis haigusest taastununa on mul taas väga palju energiat ja võtsin ennast kokku ja sorteerisin ära vanad fotod, mis olid mitu nädalat mööda garderoobi põrandat laiali olnud. Kõige intensiivsema haiguse ajal otsustas kass Kenji garderoobi ülemisi riiuleid korrastada ja kukutas kõik plastikust kastid alla, milles olid peamiselt laste vanad joonistused ja vanad fotod erinevatest kollektsioonidest. Need saab peamiselt lahterdada- minu lapsepõlve omad, Esileedi omad, meie ühised ja suur hunnik mu isapoolse vanaema pilte, mille ema kunagi mulle poetas, et vaadaku ma üle, kas ma tahan midagi alles hoida. Ja nii need on siis seal kapi otsas vedelenud ja oodanud, et keegi need ära sorteeriks. Ju siis on Kenjil oma viisid motiveerida. Oleks võinud kuidagi õrnem olla, sest plastikkast täiesti ribadeks ja tuleb taas Jyski rahakotti tuulutama minna, sest on ju mingid putukad, mis paberit hävitavad? On ju? Need niiskusputukad vms. Panin Kusti seniks kaste valvama, et Kenji oma hävitustööd ei jätkaks

Kuid neid vanu pilte vaadata oli täiega põnev. Kuna tänapäeval fotosid enam keegi suurt välja ei prindi ja kõik vanad videod ja klipid on mööda mälupulki, mälupankasid ja pilvi laiali (ma luban vähemalt viimased viis aastat, et ma sorteerin enda pildid ära ja panen kuidagi loogilisse järjekorda), siis palju me neid vanu aegu vaatame? Vahel viskab Google photos mingi mälestuse ette ja vaatad, meenub mingi hetk, aga mis juhtus enne ja peale seda hetke, pole aimugi. Enne nutimaailma armastasin ma väga enda ja vanemate vanu pildialbumeid vaadata, mida nüüd ei juhtu peaaegu mitte kunagi. Me ei võta üldse enam aega maha, et hinnata möödunut. Isegi see postitus on nii pikk juba praegu, et pooled teist peavad sellesse nelja minutisse pausi tegema, et vaadata, kes Messengeri kirjutas või jätate akna lahti, et hiljem äkki on aega selle aeglase asjaga tegelda, sest praegu tuleb kiirelt 14 reeli ära vaadata.

Ega ma samasugune. Ma pean endale ise hommikul eesmärgiks seadma, et ma ei jää võõraste inimeste sisu kusagile sotsiaalmeediasse vaatama. Vaatan ära kiirelt need, kes on minu maailmas (kelle sisu olen endale tellinud), aga sotsiaalmeedia keskkond ei taha, et sa vaataks ainult seda, mida sina tahad, vaid et sa oleksid seal nii kaua kui vähegi võimalik ning söödab sulle ette viraalset sisu, mis hetkeks su dopamiini sensoreid kõditavad. Vaatadki kellegi 35 stoorit ära lihtsalt sellepärast, et need olid seal. Ja kuhu see aeg kaob? 😀

Ja neid pilte vaadates tuli tohutu mälestuste tulv peale. Mul oli teismelisena terve hulk tüdrukutest kirjasõpru või neid kellega telefonis sai lobisetud, kelle pildid mul seal allakukutatud kasti alles on jäänud. Isegi nimed tulid meelde. Isegi sellised inimesed meenusid, kellega ma olen hilisemas elus suhelnud ja mul polnud absoluutselt meeles, et me kunagi lapsepõlves tihedas kontaktis olime. Olin lihtsalt kogu aeg mõelnud, et kust kurat ma seda inimest tean?

Googeldasin paari nime, kelle pildid avastasin ja nad on täiesti  elus ja olemas ning hämmastaval kombel eluga edasi läinud. Ilma minuta! Tundusid täitsa rõõmsad ja toimekad. Mõtlesin korraks, et kirjutaks neile sõnumi, et hei mina siin, kuidas läheb? Aga mida sellised inimesed sellisest kontaktist arvaksid? Kas keegi tõesti mõtleks, et oh, lahe, pole 30 aastat suhelnud ja nii tore, et ta mu ellu tagasi sähvatas? Pigem oleks ju reaktsioon, et mida tal nüüd vaja on? Kindlasti küsib võlgu või üritab kusagile võrkturundusse kaasata.

Mina ei tahaks, et keegi minuga selliselt ühendust võtaks lihtsalt sellepärast, et kui ma vaatan enda postitusi, mida Facebook meenutab vahel isegi 5-10 aasta tagusest ajast, siis on alati nii ebamugav tunne sees, et kuidas ometi sain ma nii mage ja veider olla. Mida siis arvata Henryst 25-30 aastat tagasi. Cringe nagu selleks tabavaim sõna võiks olla.

Ja teised pildid olid vanaema kogust mulle jõudnud- mul on terve kastitäis pilte, millest 10% on tehtud kusagil peolauas viina võttes, 5% stuudiofotograafi juures ja 85% on pildistatud erinevatel matustel, millest pooled on tehtud selliselt, et kindlasti kadunukese nägu ka suurelt peale jääks. Ma saan aru, et siis ei tehtudki pilte enda hommikusöögist ega tagumikust joogapükstes (aitäh vanaema!), sest nutitelefonidega oli kitsas käes ja fotorullil vaid 24 kaadrit, aga mis häda on surnutest lähikaadreid teha? Ju oli selline komme.

Kas tahate, et ma jagaks teiega ka põnevamaid leide ja kommenteeriks natuke juurde? Või arutleks koos teiega, kui ma ise ei oska mõnele võttele mingit selgitust leida. Ka tuleks kriitiliselt Esileedi kogu üle vaadata, sest ma küll tean, et ta on tulnud Mammaste laante ja metsade vahelt, aga ma ei teadnud, et olukord nii hull on ( iga paari pildi juurde käis tal kommentaar „Oh see oli hull pidu“, „Mul oli siin kõige hullem pohmakas maailmas“, „See oli lege aftekas“. Ok, ta ei kasutanud väljendit „lege aftekas“. Ma tahtsin ta lihtsalt coolimaks teha.