Mis juhtus minuga kui ma esimest korda ATH ravimit proovisin?
11.07.2025
Ma osalesin sel kevadel ühel ettevõtluskoolitusel. Terve seltskond põnevaid ja toredaid inimesi ning umbes samal perioodil sain ma endale ka ametliku ATH diagnoosi. Just selle sama, mida paljud nimetavad moehaiguseks, mille iga soovija endale saab. Et varem ei olnud kellelgi ja nüüd on vaat et kõigil. Varem ei olnud seda pea kellelgi, sest seda ei osatud diagnoosida. Neid lapsi, kelle käitumist ja tegevust see mõjutas nimetati lihtsalt ühise nimetajaga – rahutud ja/või halvad lapsed. Tagantjärgi mõtlen, et kui mitmel mu vanal koolivennal oleks elu võinud minna hoopis teises suunas, kui toona oleks osatud sellele tähelepanu pöörata ning lahendusi leida.
Tulen tagasi koolituse juurde. Seal oli üks mees, kes teadis kõigest kõike. Väga tore ja tark tüüp, kuid ta vaidles absoluutselt kõigele vastu ja rääkis, kuidas asjad tegelikult on. Loomulikult oleks ma tahtnud mitmetele tema punktidele vastu vaielda, aga kuna minu jaoks ei olnud oluline enda mõtteid talle pähe panna, siis ma lihtsalt valisin kuulamise. Üks asi, millest ta rääkis, oli ATH, mille kohta ta samuti teadis kõike. Nagu kõike-kõike. Üks fakt, milles ta veendunud oli, oli see, et kui ATHkas võtab esimest korda talle välja kirjutatud rohtu, siis võib talle otsa vaadates aru saada, kas tal ikkagi on ATH või mitte. Pupillidest, või ilmest, või ma ei tea millest. No ma sattusin just olema koolitusel kui ma oma esimese kapsli sisse võtsin ja … ja mitte midagi. Ma ei tundnud mitte mingisugust mõju.

Ka järgmisel päeval peale rohu võtmist tundsin ma end täpselt samamoodi nagu enne rohu võtmist. Alustasin ma ju kõige lahjemast doosist, et vähendada kõrvalmõjusid. Umbes kuu aega hiljem tõsteti mu doosi ja alles siis ma saan öelda, kuidas see ravim mind mõjutab: ma ei tea! Ma ei oska öelda, kas ja kuidas see mõjutab. Küll aga ütleb Esileedi, et tema kõrvaltvaatajana tajub küll, et sellel rohul on mõju täiesti olemas. Nimelt olevat ma nüüd palju toimekam. Kuid kas see on mu paranenud tervise tõttu, kaalulangusest tingituna või on tõesti rohu tagajärjel, ei ole ma üldse kindel.
Kuid üks asi, kus Esileedi teeb järeldusi, et rohi aitab, on õhtud. Õhtuti kui eeldatavalt on rohu mõju üle minemas, olevat ma tagasi see kaootiline ja püsimatu Henry, kes ei suuda ära oodata, millal teine lause ära lõpetab, et küsida midagi täiesti teemavälist. Ma tahan siin kohal öelda, et ma ei ole selline. Ma olen ka õhtuti täiesti normaalne, aga vahel tahan ma lihtsalt kodustesse natuke elu ja elevust sisse süstida, et nad nii tõsised poleks. Vähemasti meeldib mulle nii mõelda, sest teine valik oleks see, et Esileedil on õigus ja ma ei taha, et ta oma nina liiga püsti ajab.
Aga elu peale diagnoosi on minu jaoks avanud silmad ning ma leian seletusi nii paljudele asjadele, mida ma lihtsalt enne paratamatuks pidasin. Tegutsemisblokk, mis mind sageli halvas, pidi olema ATH puhul väga normaalne nähe. Ma olen alati kadestanud neid sõpru, kes suudavad kodukontoris distsiplineeritult tööd teha. Minu jaoks oli kodukontor hävitav. Ma võisin istuda tunde arvuti taga ja võitlesin ise enda peaga, et teha kasvõi väiksem panus, et ma enda tööga sammukese edasi saaksin minna. Lihtsalt ei suutnud. Ok, kui ma nüüd mõtlen, siis ka tegutsemisblokki pole enam mul olnud peale rohu võtma hakkamist. Ma olen tõesti tunduvalt produktiivsemaks hakanud. Ma teen siin kirjutades reaalajas avastusi enda kohta! Ma tegutsen siin mitmel rindel- kirjutan raamatut (mis saab sel aastal valmis on mul hea meel teatada!), ajakirjale kolumni ja artikleid, loen raamatuid ja harin ennast mitmes vallas. Saaks ma selle lühivideote vaatamise haigusest ka lahti, mis nii palju aega raiskab, oleks ma päris heas kohas endaga.

Seega julgen nüüd öelda, et diagnoosi saamine võttis mu seljast suure murekoorma, sest ma arvan, et eelmisel aastal saadud üheksa narkoosi ei olnud ka mu ajule eriti kasulikud ning mul oli tunne, et see mõjutas minu keskendumisvõimet veelgi. Ma ei suutnud eelmise aasta teises pooles mitte kuidagi enda mõtteid koos hoida ja tänaseks on see nagu öö ja päev. Kas rohust? Ma ei tea. Loogiline oleks.
Ka mitmed teist, kes samuti ATH diagnoosiga, saadate mulle sageli selle teemalisi artikleid ja mõtteid. Ükskord saatis üks jälgija aga lingi ühele tootele, mis ta arvas, et võiks mulle täiega ära kuluda. Ta kirjutas mulle Instagrami: „Vaata, kui lahe asi ATH “lastele””ja lisas lingi, mis viis ühte käsitöömeistrite gruppi ja seal oli üks mees välja töötanud üliilusad puidust vidinad, mis on mõeldud just ATHkatele ja kaugeltki mitte ainult lastele. Kuna meie peres on sama diagnoosiga ka Noorsand, siis ma hakkasin neid uurima ja ühel hetkel saadetigi meile paar toodet ja öeldi, et kui meeldivad, siis äkki oleme nõus kogemust jagama.
See ei ole sponsoreeritud postitus ja ma tahan lihtsalt näidata kui ilusaid asju tehakse. Leheks oli ehepuit.ee ja sel lehel on erinevaid vidinaid, mis on rahustava toimega ja ma olen mitu tükki endale kasutusse võtnud. Minu enda isiklik lemmik on Krõbisev Ähmiketas, mida ma mudin tavaliselt siis kui ma raamatut loen. Selle rahustav ja nauditav tunnetus loob minus sellise lõõgastunud oleku. Saan justkui oma rahutu energia sellesse suunata. Ja teine, mida mulle meeldib näppida kui ma koolitusi läbi viin, on olnud Vurr Heksa. Seal on nii palju liikuvaid osi, mida saab keerutada ja liigutada ning samuti annab näppudele tegevust ja aitab paremini fookust hoida. Noorsand on Näpuvurri (spinner) keerutanud kui ta näiteks mõnda pikka filmi vaatab, sest nagu minagi, ei suuda ta pikalt rahulikult ühe koha peal olla. Keha vajab tegevust ning Näpuvurri keerutamine tundub teda paremini hetkes hoidvat.



Aga vaata ise üle ja kui sa tunned, et vajad keskendumiseks midagi, mille kaudu enda ärevust ja/või rahutust välja lasta, siis need siin on mitte ainult praktilised, vaid ka väga ilusa ja rahvusliku disainiga.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et ravimitega ma veel katsetan ja vaimse tervise õde, kes minuga tegeleb, on jube konservatiivne enda soovitustega. Tahab kõike maru rahulikult ja aeglaselt võtta. Ma oleks valmis kohe ja nüüd erinevaid toimeid proovima, aga ma pean vist ekspert-otsustaja positsiooni talle loovutama. Ja muutused rohuga ei ole sellised, et “wow, kõik on hoopis teisiti” tüüpi, vaid sellised õrnad muutused, millest osa avastasin ma alles nüüd seda postitust kirjutades.
ATH pole mingi moehaigus.Rohtudega on nii ja naa
Minu pojale psühhiaater ei kirjutanud rohtu.Ütles ,et võib võimendada sümptomeid.Võta siis kinni,kuidas õige on..Probleemid on Ath ga seinast seina….süvenemispuudulikkusest kuni. Rööprähklemiseni,mis põletab läbi.Arvan,et rohtu on vaja
Mul on niiiiii hea meel, et te selle diagnoosi saite! Kui ei midagi muud, siis see õpetab endaga hellem olema ja mingeid teistsuguseid lähenemisi katsetama. Mitte imestama ja vihastama, miks nö normiku strateegia “tee lihtsalt ära” sinu peal ei toimi.
Mu tütar on just ATH diagnoosimise rajal. Testid on tehtud, nädala pärast kohtumine psühhiaatriga. Eks näis, kuigi testid pidavat juba viitama küll. Ja ega diagnoos ei muuda inimest. See muudab ümbritsevate (ja enda) ootusi ja suhtumist. Lahedad olete ja väga kenasti olete siiamaani hakkama saanud!
P.s. need Ragnari trikatsid on meie kõigi suured lemmikud ja lõhnavad ka niiiiii hästi!
Aga kuidas Esileedi selle olukorra on lahendanud kõik need aastad, et sa ei suuda tema juttu kuulata? Mõte läheb rändama ja tahad rääkida enda täiesti asjassepuutumatut juttu?
Nimelt mul on mõned kuud värske suhe. Ja no sellel mehel on ATH kohe kindlasti. Diagnoosi pole aga no kõik sümptomid on olemas. See tema võimetus kuulata on kõige keerulisem. Kas jääb magama või ajab mingit täiesti suvalist juttu vahele, tihti tal pole aimugi mida ma rääkisin. Ta lihtsalt EI SUUDA keskenduda. Ja pidevalt sellega elada on mulle raske ja valus.
Väga hea küsimus. Ma lasen tal vastata täna 🙂