35kg maas ja see kõik ainult põskedest!

28.05.2025

Ma plaanin jupp aega siia kirjutama jõuda, aga kuidagi on nii, et kõik on liikunud sotsiaalmeedia poole, kus saab stooridega mingi info edasi antud ja ma ei ole isegi kindel, kas blogimaailm veel on elus. Kui skandaalseid teemasid ei kajasta, siis kas inimesed ikka loevad? Ma tean, et mina loen.

Kuid soovisin jagada enda kaaluteekonda. Kuidas mul läheb ja mõned plussid ning miinused. Seda on mu lugejad isegi kirjutanud, et kaaluvad ka väga maovähendusopile minekut, aga kas ma võiksin natukene rohkem rääkida enda teekonnast ja rääkida ka pahupoolest. Mis seal salata, on ka asju, mis ei meeldi. Ma olen aru saanud, et kogu värk on hästi individuaalne ja kellelgi teisel ei pruugi üldse sellist kogemust olla.

Tänaseks on opist möödas juba kolm kuud ning minu kaalukadu on selle ajaga olnud 35 kilo. Hämmastav! Eriti seepärast, et ise ma peeglisse vaadates mingit vahet ei näe. Minu käest on küsitud, et millal ma siis lõpuks ka terve kehaga kaadrisse tulen. Siis kui ma peeglisse vaadates ise näen, et ma olen tervislikumasse kaalu jõudnud. Ma reaalselt ise mingit vahet ei näe. Näost loomulikult näen. Pakun, et see 35 kilo ongi peamiselt põskedest maha tulnud.

Kuigi silmaga ei näe, siis riideid selga pannes, on vahe märgatav. Olen ühe iksi enda riidenumbrilt samuti vähemaks võtnud. On riided, mis mul mõni kuu tagasi olid liibuvalt ümber, kuid nüüd oleks ma justkui öösärgi selga tõmmanud. Panengi suureks jäänud riideid kõrvale. Ütlesin Esileedile, et tõstan need kapi tagumisse nurka, et kui kunagi peaks taas vaja minema, siis hea võtta. Te oleks pidanud ta ilmet nägema. Ma siiski väga loodan, et neid riideid ei lähe kunagi enam vaja.

Kuid lootusest üksi ei piisa, vaid tuleb ka elustiilimuutusi sisse viia. 35 kilo kergemana on ka see minu jaoks olnud üllatavalt lihtne. Varem oli mu kellale seatud eesmärk, et ma peaksin päevas kõndima 5000 sammu. See ei tulnud pea kunagi täis. Minu tavapärane päevaste sammude hulk jäi sinna 2000 ja 3000 vahele. Kui ma kõndisin päevas üle 4000, oli õhtuks mu selg täiesti läbi ning kõik liigesed ja lihased valusad. Eile kõndisin ma üle 10 000 sammu. Jah, õhtuks olin väsinud, sest ma ei kõndinud niisama, vaid vedasin ka mullakotte, laotasin sõnnikut, tegelesin aiatöödega, tegin jõutrenni ja sõudsin ergomeetriga. Tõstsingi enda igapäevast eesmärki ja nüüd on mul eesmärgiks läbida päevas 8000 sammu ning see saab täis justkui ei peagi selleks mingit ekstra suurt pingutust tegema, sest ma lihtsalt ise liigun sedavõrd palju rohkem. Väike pingutus ikka. Kusti ka rõõmus, et saab iga päev kilomeetreid teiste koerte tagumikke ja kustud aiaposte nuusutada.

Energiat on seega kamaluga ja ka söök, mida ma endasse nõus panema olen, on totaalselt muutunud. Ma ei ole välja lülitanud täielikult poolfabrikaate, aga 90% toitudest teen ma siiski nullist valmis. Maovähendus opi läbinuna on toitumisnõustaja poolt seatud eesmärgiks süüa igal toidukorral nii, et pool toidust oleks valk. See sobib mulle suurepäraselt, sest ei hakka mina protestima selle vastu, et kala ja liha süüa. Krevetid ja kodujuust on ka mu suured lemmikud. Kui on huvi, andke teada. Näitan, mida ma söön igapäevaselt, et see valgu osakaal ikka oleks selline. Aga nagu öeldud, siis ma söön enemajaolt hästi, kuid kui kiire, siis ma nii väga näppu järjel ei hoia. Tean, et kui kiire läbi saab, saan taas oma head kanawrapi või läätsehautist. Oh, peaks läätsehautist tegema.

Kaalukirurgia kliinikust helistas mulle ka sealne toitumisnõustaja ja vaatasime mu menüü läbi ja ta jäi väga rahule. Ma ise ka. Eks mul ikka lipsab siit sealt sisse toite, mida ma ei peaks sööma ja samal nõul on ka mu keha, mistõttu näiteks kui söön midagi väga suhkrust nagu näiteks šokolaad, siis järgmised tunnid jooksen ma vetsuvahet. Lihtsam on sellest kõrvale hoida. Ükskord võtsin laual olnud Merci komme paar tükki ja pärast viiendat korda tualetti jooksmist palusin ma, et Esileedi annaks mulle kõrvakiilu kui taas selline geniaalne mõte tuleb. Ka oli mul videokõne kaalukliiniku eratreeneriga, kellega mingid liikumise eesmärgid paika panime. Mind hämmastab nende individuaalne lähenemine. Algul esimestel nädalatel helsitas mulle mind lõiganud kirurg, siis toitumisnõustaja, siis  treener. Täispakett ikka.

Ka nahk on jäänud kõikjal lõdvemaks ning eks ma juba olen arvestanud, et ega ma selle nahalõikusopita kusagile ei pääse. Aga see on miski, mida ma teadsin juba enne opi konsultatsioonile minekutki. Oli ju mul oma 90 kilo ülekaalu, millest soovisin lahti saada ja loota, et see 90 kilo lõtva liha, mis seda nahka seal pinges hoidis, midagi ei mõjuta, oleks ikka väga naiivne.

Kuid rääkides natuke ka miinuspoolest (lisaks lõtvuvale nahale). Üks asi, mida ma ei osanud üldse karta ka on number kaks. Kaalukliinikus hoiatati, et peale operatsiooni võib kõht kinni olla. Mul on kõht käinud esimest päevast nagu kellavärk. Igal hommikul ja siis tund aega umbes hiljem veel. Kui see jääb tegemata, siis…. see ei jää tegemata. Ja probleem selle number kahe hädaga on see, et kui see tuleb, siis hoia piip ja prillid. Ma pean KOHE tualetti saama. KOHE! Vahel, kui see ei käi nagu kellavärk ja häda ei ole peal, siis olen mõelnud, et käin kusagil ära ja küll siis tagasi tulen ning asjatan ära. Pole harv juhus, kus ma olen poodi sisse minemas ja järsku taban ära, et ma ei käinud kodus WCs ja vaata, et sa nüüd poodi ei sisene, vaid istu kiirelt autosse ning pane gaas põhja! Tavaliselt ma isegi tee peal helistan koju ja kamandan kõik tualetist kaugemale ning telekasse musakanal, et keegi ei kuuleks, kuidas ma seal potti pooleks laskmas olen.

Teine jama on samamoodi selle va number kahega. Mu number kaks haiseb esiteks hoopis teistmoodi. Peer sealhulgas. Enam ei saa kusagil salapeeru lasta ja ringi vahtida, et keegi ei näeks, vaid salapeer võib nüüd küll hääletult tulla, aga see lõhnab nagu oleks keegi kapinurgast mädanema läinud muna leidnud. See on aegapidi paremaks läinud. Ma loodan, et kui ma lõpetan nende sapikivide ennetamiseks mõeldud tablettide võtmise, et äkki need kuidagi mõjutavad seda ja siis kaob see hais ära… aga noh, see on väike miinus, millega elada. Külas ei saa lihtsalt tualetis käia ja poe riiulivahedes pussu lasta. Või lihtsalt hoiatada, et peale mind tuleb kehtestada tualetti pooletunnine sisenemiskeeld.

Mul on veel mõtteid, mida rääkida, aga see postitus ei lõppegi muidu ära. Jätke ise enda küsimusi ja ma vastan neile järgmises postituses. Kui teil on opiga, kaaluga või muu taolisega seoses küsimus, siis vastan meeleldi. Aga nagu öeldud, saan ma rääkida ainult enda kogemusest.