Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

26.11.2024

Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on üks neist, mis enesehinnangu alla viib ja sellepärast olen mina kõige vähem konfliktne inimene maailmas. Kui ma satun inimesega vastasseisu, on ju lihtne öelda paks, pekinägu või ükskõik, mis muu kehakaalule viitav. Sellepärast olen ma terve elu üritanud selliseid situatsioone vältida, et keegi sellele osutama ei peaks. Seda teevadki peamiselt need, kes tahavad halvasti öelda ja väikesed lapsed, kellel pole mingit negatiivset plaani ja nad lihtsalt osutavad millelegi, mida nende silmad näevad.

„Näe ,emme, paks onu!“ Ma varem alati kartsin selliseid olukordi ja vältisin teadlikult, et ma sellisesse olukorda ei satuks. Ma ei tea, kas see on mingi kaitseinstinkt, aga kui see on miski, mille tagajärjel sa ennast vähem armastad ja endast vähem lugu pead ning keegi selle välja toob, on see nagu noa torge südamesse. Kuid see ei ole ju teistsugusem vaatluse tulemus, kui „Näe, emme, kollane pudel“ või „Näe, emme, vihma sajab“. Kui laps ei ole harjunud kollaste pudelitega ja vihmase ilmaga ning see erineb tema ootustest, siis ta märkab seda ja ta soovib seda ka teistegagi jagada. Aga paksuna hirmutasid mind sellised olukorrad alati.

Mul on ka palju olukordi elus olnud, kus ma nüüd tagantjärgi mõtlen ja ma oleksin käitunud hoopis teistmoodi, kui ma ei oleks kartnud esile astuda. Oleksin kaitsnud sõpru rohkem, kui kiusajad neid ahistasid. Oleksin välja astunud nii mitmeteski olukordades, kus ma nägin ilmselget ebaõiglust, aga ma ei saanud, sest ma olen lihtne sihtmärk. Ma teadsin, kuidas nad mind kohtleks ja see sundis mind paigale. Mitte sekkuma.

Olin täna Tartus ühes Coopis, kui minu ees oli jokkis tüüp, kes müüja palve peale korrata enda soovi, tõstis ärritunult häält ja lõpetas lausega „Krt, sa pese oma kõrvu korralikult, kui sa sittagi ei kuule!“ . Joobes inimesega ei ole mõtet konflikti minna, sest seal ei ole kainest mõtlemisest haisugi.

„Kas sa püüaksid palun inimesega viisakalt rääkida?“ võtsin ma end kokku ja siiski sekkusin, sest müüja tundis end agressiivse tüübi tõttu ilmselgelt ebamugavalt.

„Mis see sinu asi on?“ räuskas ta minu suunas.
Otseselt ei olegi. Aga see müüja on kellegi tütar ja kellegi ema. Kellegi, kes kindlasti kaitseks teda, kui ta teaks, kuidas see ennast täis vindine vend temaga käitub. Kahjuks ei olnud neid siin.

„On ikka küll minu asi ka. Inimene teeb tööd ja sina karjud tema peale.“
Tüüp ei oodanud vist sekkumist. Ju oli olukord selline, millega ta polnud arvestanud. Kinnitas, et ta ei karju, vaid pidi häält tõstma, et müüja kuuleks. Kuid seda kõike siiski agressiivse hääletooniga ja ilmselgelt ärritunult. „Ma ei karju!“ karjus ta vihaselt karjudes.

„Ja sina paks jää vait, muidu taon lambid kinni. Olen varemgi sinusuguseid pekinägusid pikali pannud ja teen sinuga ka, mida tahan. Tule välja ja vaatame kui kõva mees sa oled.“

Ma teadsin tegelikult enne sekkumistki, et ta tuleb sinna kaalu teemal mölisema. Et see on ainus asi, mille külge tal hakata on, püüdes mulle sitasti öelda. Kuid see kõik mõjus mulle hoopis koomiliselt. Ma nägin teda väikese lapsena, kes osutab ilmselgele. Sest mis seal salata- ma tõesti olen paks. Kuidas see puutub asjasse, et sina käitud nagu tõbras ja mina püüan süüta inimese eest seista? See oli kõik nii kummaline ja veidi koomiline, sest ilmselgelt ma ei pidanud muretsema enda heaolu pärast. Kui tal nuga taskus pole, siis ainus, mida ta mulle oleks teha saanud, oleks soengu sassi ajada ja ka seda vaevalt, sest ta oli minust peajagu lühem ja üldse selline niru.

„Hästi, ma tulen kohe välja. Maksan ära ja tulen“ teatasin ma rahulikul häälel. Keerasin talle selja ja tegelesin enda ostudega. Samal ajal ärples ta selja taga, karjus midagi, kutsus paksuks. Vaatasin tema suunas, naeratasin ja ütlesin, et kohe tulen.

Mida vähem mul kaupa ostulindile jäi ja mida enam täitus poekott, seda kiirem mehikesel hakkas ja ühel hetkel oligi ta poest kadunud. Eks ma arvasingi, et nii läheb, sest väikesed koerad sageli hauguvad distantsilt, aga ei hammusta. Hakkasin poest välja minema, kui järsku oli mees ukse peal lärmamas ja ähvardavaid liigutusi tegemas. Haarasin tal jope hõlmast kinni ja talutasin rabeleva ja põtkiva mehe poest välja. Oi ta rabeles ja üritas lahti saada ja olgem ausad, ma olin ka ise üllatunud, et mul nii palju jõudu oli, et ta ei suutnud isegi ühte sõrme lahti väänata. Võiks arvata, et mitte mina pole sedavõrd tugev, vaid tema erakordselt nõrk. Lõpeta!

Õues olles oli tal aga nüüd mure, et mis õigusega mina teda puutun ja astus käed rusikas mulle lähemale. Minu jaoks täiesti uudne olukord. Mul pole füüsilist konflikti olnud juba oma 25 aastat. Kuid hoolimata tema kisast, ähvardustest ja tõmblemisest ei tekkinud mul kordagi ohutunnet. Vastupidi, ma mõtlesin, et ta võiks püüda mind kuidagi lüüa, et ma saaks talle lihtsalt ühe rahustava kõrvakiilu anda. Sirutasin käe välja ja ütlesin, et hoidku distantsi ja kui ta tuleb lähemale, pean ma kasutama enesekaitset. Mees oli küll auru all, aga siiski mingi ohutunnetus tal oli. Lihtsalt ülimalt ärritunud oli. Vaatas autonumbrit, luges kõva häälega ette ja teatas, et nüüd on mul asjad per*ses. Ütlesin, et tore ja istusin autosse. Viimases hädas jooksis ta eemalt auto kõrvale ja ilastas suure läraka küljeklaasile ja pani kiirel sammul minema. Jätsin auto seisma, tulin välja, sest oli väike lootus, et ta on end nüüd nii üles keeranud, et tuleb lähemale, et ma saaks ta peast võtta mütsi ja klaasi ära puhastada. Kuid ta vist teadis, et ta oli sellega keretäie ära teeninud ja ainult kisendas kauguses, et tulgu ma poe taha, kus kaameraid pole. Ei ole ükski võõras seda väärt, et ma kusagil poe taga enda elu ohtu seaks. Pealegi on ilastamine üks alatumaid ja meeleheitlikemaid viise teist inimest alandatuna tundma panna. Tagurdasin ja sõitsin minema.

Terve kodutee süda peksis ja sees oli mõnus adrenaliinivärin. Ma ei tundnud end kordagi solvatuna, ma olin uhke, et ma julgesin end haavatavaks teha, et seista vastu ebaõiglusele ja veel uhkem, et ma suutsin kogu situatsiooni totaalselt kontrollida ja jääda täiesti rahulikuks. Mina, kes ma hoian alati madalat profiili, et jääda märkamatuks. Et inimestel poleks põhjust minust rääkida, sest mida muud peale ülekaalu nad minu juures ikka näevad. Ja nüüd seda välja öeldes, on see nii naeruväärne, sest tegelikult ma ju olengi paks. Ma tean seda! Selle välja toomine ei muuda seda teadmist mitte kuidagi. See lihtsalt näitab teise inimese halba lastetuba. Antud loo kangelase puhul soovi halvasti öelda. Nii nagu narkomaanile ei meeldi, kui teda narkariks kutsutakse, alkoholikule joodik, ei meeldi ka paksule, et teda paksuks kutsutakse. Nad kõik teavad enda probleemi ja ei ole selle üle uhked ning selle välja toomine tekitab neist lihtsalt ebameeldivust. Kuid ilmselgelt on probleem on teisel inimesel, mitte minul. Minul on kõik nii hästi, et võin kerge vaevaga perutava tüübi poest lihtsalt välja visata. Pluss olid poisid kodus nii uhked, et ma müüja kaitsele asusin ja Noorsand veel muheles, et sellel mehel polnud vist aimugi, kui osav poksija sa oled. Ma olen ikka tõesti nende iidol 😀