Esileedi häbematu küsimus

20.11.2024

Esimene lumi ei lasknudki end pikalt oodata. Eile lubati ja täna toimetati kohale. Võtsin end eile veel kokku ja koristasin aiast kõik asjad, mida ohustas lume alla uppumine. Pesakiigu võtsin ka maha, sest ühel aastal oli see ühel hetkel nii märga ja rasket lund täis, et põhi ähvardas alt ära tulla. Kiigul siis. Ka jalgrattad said luku taha pandud ja ainus, mis veel õue jäi, on korvpallikorvi konstruktsioon. Selle põhi on vett täis, et see raske oleks ja kui see peaks ära jäätuma, siis arvatavasti lõhub jää plastiku ja korvpalli mäng jääb uuel hooajal katki.

Kuidas ma üldse teada sain, et lumi maas on? Kusti saabumisest saadik on Esileedi igal hommikul kusagil seitsme ja poole kaheksa ajal endale äratuse pannud, et koeraga aias väike tiir teha. Kuid ta ei arvestanud sellega, et kui ta koera nii varajase ärkamisega ära harjutab, siis ei saa ta ka vabadel päevadel mõelda, et oh, täna on teki all eriti mõnus olla ja äkki täna ei läheks õue. Nõup! Kargud alla ja õue koera jalutama! Täna aga ta pani Kusti voodisse mu näo juurde, kes mu põhjalikult puhtaks lakkus ja küsis mesimagusa häälega, et ega mina ei sooviks täna teda pissitama viia. Ta teab, et ma ei oska „ei“ öelda ja jumal tänatud, et õhurõhu muutus mu tervisele nii ilmselgelt mõjub ja ma ärkasin tuumapeavaluga. Ma vist lihtsalt häälitsesin arusaamatult, mida Esileedi võttis kui „ei“-d, haaras vihaselt koera kaenlasse ja marssis minema.

Varajase ärkamise on aga avastanud ka lapsed, kes samuti end hommikuse äratuskella helina peale hetkega voodist püsti ajavad. Kui nad voodi korda teevad, hambad ära pesevad, päevariided selga ajavad ja hommikusöögi ära söövad, siis see tähendab, et neil jääb veel ligi tund aega enne kui neid kooli tuleb viia ja seega saavad ligi tund aega veel nutiseadmes olla. Ainus, kellele uni magusam on, on Vennas, kes nagu minagi, põõnab viimase hetkeni, et siis kõik pool jooksujalu ära teha, et mitte hiljaks jääda. Õigemini tema seda ei tee. Tema ikka uimab, aga nüüd ta uimab karjete saatel, et ta kiiremini teeks, kui ta kooli hiljaks ei taha jääda.

Eile kurtis Vennas kurguvalu ja jäi koju ning ka täna sai ta Esileedilt loa mitte kooli minna. Kuid eilse ja tänase vahel oli suur vahe- eile ei olnud lund ja täna oli. Nii kui kaks tüüpi kooli viidi, oli Vennas hops õues ja veeratas lumememme kokku. Küsimuse peale, et miks ta kooli ei läinud, kui ta saab ilma mureta õues lumega mängida, ajas ta oma silmad kurvaks, köhatas vaevaliselt ja teatas, et igaks juhuks, sest ta ei soovi haiguseid kooli viia. Ma ei ütle, et on simulant. Ma usun, et tal on päriselt kurk nõks valus, vaid ma arvan, et ta teab täpselt, kui suurena ta seda probleemi Esileedile esitlema peab, et ta saaks koju jääda.

Teised kaks aga läksid kooli suurima heameelega. Mõlemal on täna tähtis päev. Piiga esineb luulekonkursil, kus ta peab minema elus esimest korda üksinda lavale luuletust lugema. See on hämmastav, kuidas tema aju infot haarab ja talletab. Talle jäävad nii luuletused kui laulud sõna-sõnalt meelde peale juba 1-2 kuulamist. Lihtsalt jääb meelde. Noorsandil on aga kolmapäeviti programmeerimisring, mida ta südamepõhjani fännab. Kui ta varem ei jõudnud ära oodata, et tulla koju ja mängida, siis nüüd veedab ta selle aja programmeerides pilte ja mänge. Selliseid hästi algelisi ja ka need koodid saab ta kusagilt internetis, aga ta juba mõistab, mida mingi kood tähendab ning ning teab, mida muuta, et tulemus oleks miski muu. Ja luuletused ei püsi tal üldse meeles.

Oh, ma plaanisin selle normaalsel ajal postitada, aga siis tuli päev vahele ja nüüd on kell õhtul veerand üksteist. Ma plaanin, et ma kirjutan terve nädala ja iga päev ning ma seepärast postitan ka täna. Küll hilja, aga asi seegi.

Äkki on teil mingeid küsimusi või miski, mis teile huvi pakub. Pakkuge välja ja kasutan inspiratsiooniks. Kui te küsite, kus on see lubatud haigla teekonna postitus, siis see saab olema üks postitus selle seitsme päeva jooksul. Ja aitäh, et olemas olete ja homme jälle. Küsige siis küsimusi ja/või soovitage, mis teid huvitab.