Mida tähendab tegelikult kutsika võtmine

02.11.2024

Täna täitub kolm nädalat, kui meie tuppa astus neli pehmet käppa ja ära ei läinudki. Kolme nädalaga saab enam vähem aru, mida tähendab kutsika võtmine küll. Kuid meie jaoks oli oluline, et kui me koera võtame, siis kutsika, kes saaks koos lastega kasvada. Seaks piire hellalt ja õpiksime üksteist tundma. Ja Kusti on suurepärane õpetaja. Õpilasena ei ole ta olnud suurem asi.

Si*ub ikka kenasti tuppa ja ei häbene ka siia-sinna mõnd loiku poetada. Kuid, mis on hea, on see, et õpetajana on ta hea. Mustrid joonistuvad välja ja saame juba aru, millal on aeg see karvakera pihku haarata ja õue tormata. Sellega on ainult üks jama- krdi külm on. Ja märg on ka ning see ei meeldi ei meile, ega ka Kustile. Seega võin julgelt öelda, et 80% tuppa tehtavatest junnidest oleks ennetatavad, kui me reageeriks kiiremini ja tüübi õue toimetaks. Aga eks me areneme ja teeme aina paremini.

Rääkides teisest murest, mis kutsika võtjatel tavapärane on ja selleks on närimine. Pole harv vaatepilt mõnes interneti videos, kus koer on kättesaadud kingadega 1:0 teinud ja närib kõike muudki, mis kätte satub. Kusti on tohutu närija, kuid jumal tänatud eelistab tema närida mu ema toodud punast kummist kana ja erinevaid mänguasju, mis just tema jaoks närimiseks pannud oleme. Kingad ei tundu talle huvi pakkuvat ja enamus ajast on koridori uks nagunii kinni. Ka on paar korda ajanud lõuad ümber lauajala, kuid ka sellega on huvi kiirelt kadunud ja hetk hiljem maadleb ta mõne suure kaisukaga.

Üks teine koht, mida ta püüab närida, on meie käed. Saime varakult soovitusi, kuidas seda vältida, et koeral ei tekiks kommet mänguhoos käsi näksida ja kõik järgivad neid juhiseid… peale minu. Mis mõttes ei tohiks koeral lasta enda käsi hellalt pureda? Sellepärast ma selle koera võtsingi. Käte närimine ja näo lakkumine! Jääst südamega Esileedi ei lase koeral kumbagi teha ja ma ei saa isegi aru, miks ta sellest koerast nii vaimustuses on? Kui ma ei laseks tal end närida ega lakkuda… mulle piisaks siis ka naabrikoerast, kelle turja aeg-ajalt patsutamas käia.

Pole paremat äratust kui see, kui koer voodisse kargab ja püüab oma niiske nina ja märja keelega su näoni jõuda isegi siis, kui sa selle padja sisse peidad ning kui ei pääsegi, siis kõrvad on ju saadaval ja sobib enda koon ka sinna sisse pista. Selline  emotsionaalne igapäevane taaskohtumine on nii hinge kosutav ja alustab päeva kohe õige noodi pealt. Ma olen proovinud Esileedit mõnel hommikul koeraliku entusiasmiga äratada, aga mõni lihtsalt ei ole hommiku inimene. Mitte ainult ei suuda ma sära ja rõõmu oma postiivse säraga temasse tuua, vaid kui Esileedil oleks relvaluba… ma olen suht kindel, et ta kasutaks seda.

Nii nagu selle nädala Pealtnägijas, kus üks naaber teist tulistas. Hullumeelne olukord, kui sul selline naaber on ikka. Tahad rahulikult tümakat kuulata, naabreid muusikaga rõõmustada, aga ikka on üks tüüp külas, kellele miski ei istu. Igal juhul tuleks sellistel relvaluba ära võtta, sest see ei ole normaalne- käisid ju koolis, kus õpetati relvaga soetud teadmisi ja siis sa tuled ja tekitad laskudega sellised haavad, et tüüp  hüppab nagu vana sportlane muiste üle kõrge aia ja jalutab mööda tänavat nagu polekski midagi viga. Kui lased siis lase korralikult! Nii, et sellest kasu on! Tõsiselt rääkides, siis selline üle õue muusikat lastev naaber oleks minu õudusunenägu. Pole sitemat muusikat kui naabri muusika. Olenemata, mis see on. Mul on kunagi selline  naaber olnud ja olgem ausad- need mõtted, mis mul peast läbi käisid, olid kõik vägagi mõrvarlikud. Õnneks kolisime ära enne kui mulle Pealtnägija külla oleks tulnud.

Tulles tagasi Kusti juurde. Ta on suurepärane koer. Rõõmsameelne, lahke, uudishimulik. Armastab õues peenras istuda ja kõhusügamisi naudib täiel rinnal. Ulub kui keegi kõrgel häälel ulub või laulab ja sireenidega operatiivsõiduk satub mööda sõitma, ajab ka tema huuled torru ja undab kaasa. Lühemalt öeldes armastab ta laulda, aga üldse mitte ülemäära. Haugatab ehmunult kui peeglist mööda tatsab ja naudib tähelepanu, mida me talle viiekesi pakume. Eile sai paigaldatud ka kiip ja tehtud sai esimene vaktsineerimine. Oli väga vapper. Palju vapram kui mina. Õnneks oli kliinikurahvas mõistev ja turgutasid mind suhkruveega ja tegid käterätikuga tuult.

Hetkel tundub Kusti saamine suurepärane valik. Nüüd pean uurima, kas koeri kindlustatakse ka? Kui kallis see on ja mille vastu?