Mis mind ära päästis?

31.05.2024

Kes on elanud kivi all, siis viimased kuu aega olen ma veetnud Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglas uroloogia osakonnas. Jäin ootamatult hästi ägedasse (mitte lahedasse) haigusesse, mis mind pilve piirile meelitas ja kuuldes nüüd prognoose, mida arstid tol hetkel tegid, siis minu pääsemine oli liigagi napp.

Enne, kui ma räägin teile, mis mul siis täpselt juhtus, räägin ma teile, mis mind päästis. Loomulikult TÜKi meditsiiniperekond oleks selle loogiline vastus ja see on ka õige. Aga ma räägingi eelkõige vaimselt- mis mul selle keerulise aja aitas üle elada. Ka siin oleks õige vastus, et arstid, õed ja hooldajad, kelle puhul ma tundsin vaid hoolivust ja professionaalsust, aga kui rääkida väljaspool haigla personali.

Minu esimene ja suurim päästja oli Esileedi. Ta oli totaalselt hämmastav. Ta käis minuga rääkimas veel juba siis, kui ma veel koomas olin. Iga päev istus ta mu kõrval, hoidis tunde kätt, kui minu suust erinevad torud välja turritasid ja ma sügavas unes olin. Ta käis mind haiglas olles absoluutselt iga päev vaatamas. Sageli ka mitu korda päevas. Silitas, masseeris, nuttis, julgustas. Ma tundsin ennast nii hoituna. Me ei ole just liiga lähedane ja lähedust otsiv paar, aga sel hetkel ma vajasin seda ja ta oli kogu aeg olemas. Ok meelest läks – lisaks ta pesi mind ja aitas suisa tagumiku pühkimisega, kui me koos esimest korda tualetti suutsime komberdada. Mina olen uhke mees ja mu naine ei peaks kunagi midagi sellist tegema. Aga olles ise nii haavatavas seisundis ja tema kinnitas, et see ei ole talle absoluutselt vastik- kuidas ma oleks saanud paluda endale paremat tuge? Ma olin koomast välja tulles unesegaselt lubanud temaga uuesti abielluda. Nähes kui rõõmsaks see ta tegi, tuleb vist ära teha.

Teie. Te kirjutasite mulle kümnete kaupa, kuidas ainus mees, kelle pärast te nii südant valutanud ja nutnud olete, on olnud teie mees ja nüüd lisandus talle veel üks. Teie tuhanded tervisesoovid ja kirjad, kus te minusse positiivsust süstisite ja muret väljendasite. Mul ei olnud tõesti aimugi, kus ma teie südametes paiknen. Selgub, et väga paljudel seal päris tähtsa koha peal.

Ka kirjutasid kümned, et kas te saaksite meid rahaliselt toetada, kuna ei saa lihtsalt käed rüpes olla. Saaksime ehk lastelegi miskit, maksud makstud ja et ma ei peaks sel ajal rahale mõtlema. Et igale mitte eraldi vastata, sest olin rohtudest veel suht sooda, panin kontonumbri Facebooki postitusele juurde (muide, Terje nõudmisel. FB kasutajatele ta huumorisoon kindlasti märkamata jäänud pole). Ma ei ole ise kordagi raha küsinud, vaid see oli neile, kes tahtsid ise miskit saata ja tõepoolest oli neid, kes tahtsid panustada 50 sendiga ja neid, kes soovisid saata 100 eurot. Mõni on saatnud ka eile ja üleeile.

Pluss olid mures samamoodi ka mu lähedased, kes läksid päris hulluks ja soovisid olla abis kõiges. Eriti mu õde, kellega mu suhted selle haiguse ajal taas üles soojenesid, mis on ehk üks suurimaid võite kogu selles asjas. Ma polnud temaga rääkinud üle aasta. Rasked ajad toovad inimesed kokku. Tema rahaline panus aitas korda teha meie suitseva auto, mis iga päev erinevaid veateateid ette viskas. Ja see ei olnud raha, mis meie suhted taastas, vaid hool, mure ja mõistmine, et mõned asjad on nii hävitavad, millest ei ole mõtet kinni hoida.

Kas ma oleks ilma teie toeta hakkama saanud? Oleks. Teie muutsite selle aga palju kergemaks ja võtsite ühe suure muremõtte maha ja tegite seda nii, et ma ennast halvasti tundma ei peaks- pakkudes ise. Loomulikult on meil ka vanemad, kes meid toetaks, aga te ei saa ehk ise aru, kui palju abi ja tuge pakub sellistel hetkedel inimeste endi initsiatiiv olla toeks. Sellel hetkel, kui ma FB seinale selle pangakontakti panin, oli mu diagnoos ja prognoos sellised, et kui veab, siis saan jõuludeks välja. Mul läks õnneks, et mu haiguse kulg võttis teise suuna ja nüüd on siht välja pääseda enne jaanipäeva.

Ja ma olengi tänulik iga euro, iga südamest tulnud soovi, iga saiakese eest, mida keegi soovis meie perega jagada. Keegi oli sarkastiline, et iga saiakese toojat ka nüüd tänama ei peaks. Ma olen tänulik iga väikseimagi panuse eest, mida te meie jaoks teinud olete. Ma tunnen end teie keskel armastatu ja hoituna. Siiani tunnevad inimesed muret, sest uus kuu on tulemas, uued maksud ja mina passin ikka haiglas. Kummardus kõigile maani. Olete suureks abiks, et sellest täbarast olukorrast üle saada ja muutsite selle hirmutava olukorra seisuks, mis on täis tänulikkust ja mõistmist, et me teeme tõepoolest midagi õigesti, et saada nii palju headust vastu. Ja nähes kui kurb oli Esileedi, siis ka tema kaelalt laskus suur kivi ja ta sai ühe murega vähem tegelda.

Minu koostööpartnerid. LIDL, BOSCH, UPTODATE, WOLT, ELISA, GOGO NANO, RÄTT, ANNAMI. Need on ettevõtted, kellega mind seob pikaajaline või natuke vähem pikaajaline koostöö. Kõigiga suhtlusest väljendus, et kõige tähtsam on tervis ja kõik muu võib oodata. On ju meil lepingud, ootused ja kohustused, aga inimlikkus ning nendepoolne tugi leevendas mured ja ma teadsin, et kõik saab korda. Me käisime vahetult enne haigust ka Tartu Spordi ja Olümpiamuuseumis, kus me veetsime väga lahedad lõunatunnid. Ka nemad kinnitasid, et saa terveks ja räägi enda kogemusest siis. Kui ma tahan endale koostööpartenerid, siis just selliseid.

Meie sõbrad ja sugulased. Mu ema, Esileedi vanemad ja õed ning nende peikad on kõik elanud meie elu. Nad on olnud abis kõiges- laste transportimisel ja hoidmisel, aiatöödel, koristuses, söögivalmistamisel ja remondis. Jah, samal ajal kui mina pikutan, teevad nemad seal kodus pikalt planeeritud remonti, sest minust pole veel mõnda aega asja. Peamiselt värvitöid, mille koostöö Tikkurilaga oli meil kokkulepitud juba aasta tagasi. Mul pole aimugi milline mu kodu nüüd välja näeb. Ma tean, et on kadunud see suur tumepunane ja sünge trepikoja sein ja ka muid värve värskendati. Tahan tulemust koju jõudes oma silmaga näha. Pool Esileedi suguvõsa tuli kokku ja haarasid pintslid ja kruvikeerajad kätte. Loomulikult ei tohi unustada ka naabreid, kes on omal initsiatiivil abis käinud ja erinevaid toimetusi teinud- alates niitmisest lõpetades tapeedi seinast eemaldamisega. Kas me oleks ilma kõigi nende inimeste abita toime tulnud? Ikka oleks. Aga Esileedi limpsiks juba ammu garaažiust ja kisendaks mööda lendavate hanede peale ning lapsed oleks Fortnites ja Robloxis 24/7 vahtimas.

Vaarikad. Oh te ei kujuta ette, kui head olid vaarikad, kui ma koomast üles ärkasin. Haigla toit tundus kohutav- mõte, et ma pean seda sööma, ajas mul südame pahaks. Oli kolmepäevane periood, kus kõik ajaski südame pahaks. Isegi tablette ei suutnud neelata. Kõik tuli välja. Ainus, mis alla läks, olid vaarikad. Need värsked hapud vaarikad. Silmad kinni ja nautisin seda haput mahla, mis keelele nirises. Siis tõi Esileedi sõbrannalt (aitäh Karin!) sügavkülmutatud vaarikaid ja need olid veel paremad! Külmad ja imemaitsvad. Järgmisel päeval tekkis ka isu ja haiglatoit, mis päev enne suus ringi käis, transofmeerus täiesti korralikuks kokasoorituseks.

Minu sisemine arusaamine. Ma olen selle haiguse ajal nii palju asju oma elus ümber hinnanud. Eriti just sellel hirmutaval ajal, kui tervisekõver veel allasuunas oli ja teadmatus mind palvetama sundis. Ma saan aru, miks inimesed jumalat usuvad. Sellistel hetkedel annab see lohutust ja kindlust, et sa ei ole üksi. Mõistmine, et ma pean enda elus nii paljud asjad 180 kraadi ümber seadma. Ümberdefineerima enda jaoks, mida tähendab elamine. Kuidas peaks end tundma üks 43-aastane nooruk. Kuidas elada nii, et inimesed ümber sinu oleks õnnelikumad. See on olnud mul aastate pikkune endasse tõmbumine, kus ma arvasin, et ma tahangi olla üksi. Alles haigus avas mu silmad, mida tähendab perekond ja mida tähendab kogukond. See inspireerib mind siit välja pääsema ja ma olen juba elevil kõikide muutuste pärast, mis mind ees ootavad. Ja kui ma peakski Esileediga abielluma, siis ma tahaks, et ka teie kõik sellest osa võtaks. Kõik. Vist läheks keeruliseks. Aga ma nii tahaks.Teekski spontaanse peo, kus kõik midagi kaasa võtavad, leiame koha ja tähistame elu. Asi, mida mõelda 🙂

Ma jään ellu. Armilisemana. Mul jäi totaalselt vahele 2024 aasta mai. Aga mul avanesid silmad nii enda kui ümbritseva suhtes. Aitäh, et olemas olete ja mind paremasse maailma tagasi tõite! Loodan, et mu tänulikkus kiirgub läbi sõnade välja, sest nii ma end tõepoolest tunnen.

Kommentaarid