Odraiva. Ehk kuidas ma napilt otsad oleks andnud

28.02.2024

Ma saan nüüd öelda, et ma olen teispoolsuses ära käinud ja tagasi tulnud. Teispoolsuseks pean ma siis seda, et mul oli silm valus. Mõni teist tahaks kindlasti vahele hüüda, et see küll teispoolsuses käimine pole. On Ikka küll! Nii valus oli! Valu pole äkki õige sõna. Täpsemalt väljendudes oli see piinarikkalt ebamugav.

Kui varem keegi rääkis, et tal on odraiva (miks selline nimi?), siis ma mõtlesin, et vau, sul on silm veits paistes ja sa esitled seda justkui oleks maailmalõpp, siis nüüd ma mõistan, mida sa tundsid. Ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui piinav see oli. Kujuta ette sul on räigelt ebamugav ja nüüd korruta see kümnega. Vot just nii tundsin ma. Otsisin abi ja lähedust, hale oli endast. Mitu nädalat päikeseprillidega käimist. Ma pole ikka üldse prilli inimene

Kuid nüüd on selle algusest möödas juba üle kolme nädala ja võiks arvata, et kõik on korras. Tutkit brat (kunagi oli selline väljand, kui tahtsid midagi, aga läks hoopis teisiti). Silmal on ikka miski punn ja see silm näeb veidi uduselt. Ma siiralt loodan, et see udune nägemine on sellepärast, et silm pole täielikult korda veel saanud, sest muidu oleks ikka eriti nõme. Ma olen olnud nii uhke enda kotkapilgu üle ja nüüd peaks ma järsku prillid endale muretsema. Kogu internet kinnitas mulle ka, et odraiva on rohkem esteetiline küsimus ja mingeid silmarikkeid põhjustada ei tohiks. Ma veel käega ei löö(loe: arsti juurde ei lähe) ja loodan, et kõik taastub.

Igal juhul oli see jube kogemus ja mitte ei tahaks seda uuesti kogeda. Suur aitäh ka kõigile teile, kes te enda kogemusi jagasite ja soovitusi avalikult ja privaatselt saatsite. Ja ma mõtlesingi neist teha väikese koondpostituse, et kui kellelgi peaks see jama tekkima, siis saate seda postitust ka edaspidi kasutada, et odraivaga tegelda.

Nii, et sul on odraiva? Siin on sulle lahendused:

Kuldsõrmusega hõõrumine

See oli soovitus number üks! Kõige levinum ja enim soovitatud viis odraivast lahti saamiseks. Mind panevad sellised soovitused alati mõtlema, et huvitav, kuidas see avastati? Kas hõõruti iga päev eri asjaga ja kui lehmasõnnik, süsi, vietnami salv ja maitsevõi oli proovitud ning kõik pead langetanud, käis kellelgi veel idee peast läbi- aga prooviks kuldsõrmust!? Ja Heureka – See toimis! Mitte mul. Soovitati sõrmust eelnevalt ka villaga hõõruda, et see soojaks läheks. Tundsin end küll pisut tobedalt, aga kui äkki tõesti aitab? Mida ei olnud ma aga arvesse võtnud, oli see, et mu silmalaug oli nii kuramuse valus, et selle hõõrumine tekitas tunde nagu ma libistaksin sellel roostes žiletiga. Üks teist tundis mulle kaasa ja ütles, et see on tõesti väga valus, aga temal aitas see, et teda hoiti lapsena füüsiliselt kinni samal ajal kui silma hõõruti.  Toimis. Kõrvalnäht oli see, et ta elab nüüd Tartus Raja tänava hullaris (ma võiks kirjutada psühhiaatriakliinikus, aga see on nii pikk sõna), aga noh, odraiva vähemasti enam pole.

Kompress

Sooja veega marlilapp silmale, või kummeliteega, või mitmeid teisi erinevaid vedelikke, mida kompressiga silma panna. Kusjuures ka googeldades on kõige populaarsem soovitus see, et sooja veega kompress, et sealt odraivast mäda välja meelitada. Aga kas te teate, kes seda ei soovita – SILMAARSTID! Esimene asi, mis mult küsiti, kui ma seda silmaarsti juurde näitamas käisin, et kas te tegite kompressi ka? See olevat tegevus, mis asja ainult palju hullemaks teeb. Ometi soovitasid seda nii paljud ja google number üks soovitus oli see samuti.

Toit

Riivitud kartul silmale. Keedetud sibul ja mis iganes muid toite soovitati mul ka silmale panna. Nende katsetamiseni ma ei jõudnudki. Ma armastan hirmsasti kartulipannkooke, aga ma ei tee neid pea kunagi. Heal juhul korra aastas. Sest ma vihkan kartuli riivimist. Kõik see vedelik ja need tärkliseplekid riietel hiljem. Isegi, kui ma neid omast arust peale ei aja, näen ma hiljem välja nagu spermapanga töötaja peale maavärinat. Kõik on valgeid pritsmeid täis.

Sülg

Ei, Mitte enda sülg. See oleks liiga lihtne. See soovitus tuli mulle ka mitmelt inimeselt, aga privaatselt posti, sest kardeti, et muidu muutuvad naerualuseks, aga olevat tõesti toimiv viis ja nende lähedastel kenasti aidanud. Üks ütles, et neil aitas, kui nende ema neile silma sülitas ja teine soovitas, et lase seda ämmal teha. Kujutasin juba ette, kuidas ma seisan ämma näo ette ja teatan oma paistes silmaga: “Sülita! Ei, mitte näkku! Silma! Teise silma! See, mis paistes on, kurat võtaks!” Kuid jäi ka see rahakotisõbralik nipp kasutamata.

Retseptiravim

Arsti juures käidud ja silm näidatud, kirjutati mulle välja üks antibiootiline salv. Selline paks salv pisikesest tuubist, mis tuli panna alumise silmalau ja silmamuna vahele. Mu silmad on hästi tundlikud igast esemete suhtes. Kunagi väiksena kukkus mulle sirkel silmanurka (pikk jutt) ja sellest ajast saadik on mul tohutu foobia kõikide teravate ja jäikade esemete suhtes, mis mu silmadele natukenegi lähedal on. Näiteks hambaarsti juures käimine on mul korralik väljakutse, et ma ei saa kätt silmade juures hoida, kui nad seal oma terariistadega katsetavad, et näha, kui palju piina ma välja suudan kanantada. Ja nüüd panna see tuubi ots silma vastu silmamuna põhimõtteliselt… uhh, praegugi seda kirjutades käivad minus läbi ebamugavuslained. Ma ei suudaks näiteks mitte kunagi endale läätsesid panna. Kui suudaks, siis ära võtta kindlasti mitte. Tulles tagasi selle retseptiravimi juurde, siis seda tuli silmamunale kanda iga päev kolm korda päevas ja see tekitas silmale sellise paksu salvikihi, et sa ei näinud sellest silmast mitte midagi. Nägid ainult valgust ja kontuure. Ma tellisin endale isegi valge kepi ära, aga isegi sellest polnud kasu- ikka ei näinud. Kas sellest salvist oli abi? Mina ei tundnud seitse päeva mitte mingit muutust. Ja ka kaheksandal päeval mitte. Ehk siis, sellest ei olnud mulle samuti mitte mingit abi.

See, mis lõpuks aitas

See, mis lõpuks aitas, oli miski, mida paar inimest mulle soovitasid. Õigemini te ei soovitanud, vaid jagasite enda lugu, sest see oli ainus, millest abi oli. See tundus mulle eriti ekstreemne, aga häda ajas härja kaevu… Odraiva läks iga päevaga aina intensiivsemaks- silm oli valus, kogu aeg ärritunud. See ei lasknud mul olla, magada, tööd teha, mitte midagi. Olin lastega ärritunud, kui nemad vaid seltsi ja tähelepanu otsisid. Kannatus oli korralik ja siis ma mõtlesin- fank it! Teeme ära. Äkki aitab!? Kui ma rääkisin enne, et mul oli salvituubi silma juurde raske panna, siis nüüd ma olin nii meeleheitel, et ma palusin Esileedit, et ta võtaks steriilse nõela ja teeks sinna silmalaul ülbitsevale paistetusse augu. See oli minu viimane lootus.

Mida ma teadsin, et mida ei tohi teha, on pigistada, sest see punn võib katki minna lau teiselt poolt ja võib sinna silmamuna juurde tektiada sellise põletiku, et kohe on. Seega ma istusin värisedes toolil, kui Esileedi stoilise rahuga mulle nõela sisse torkas ja paistetusest hakkas mäda tehtud august välja immitsema. Veresegune jamps. Kas see oli valus? OOO JAAA! Igasugune silmalau puudutamine oli tulivalus ja nüüd sellesse nõela sisseajamine- see oli nagu sünnitus ja 37,2 kraadine palavik korraga. Mehel. Aga juba tunniga oli mul palju parem olla ja hommikuks oli küll paistetus kenasti alles, aga olla oli niiiiii palju parem. Päevadega hakkas ka paistetus järgi andma ja mõne päevaga oli juba päris hea.

Kokkuvõte

Seega, ma ei soovita mitte ühtegi lähenemist. Ka seda, mis minul toimis, sest igal ühel pole kodus Esileedit, kes teab steriliseerimisest ja meeste piinamisest, et ühtegi jälgi ei jääks ja keegi ei usuks, kõike. Sinu abiline võib olla hull, kes ütleb, et see puhta nõela asi on nii üle tähtsustatud ja selle vikatiga, mis seal kööginurgas vedeleb, saab ka. Juba see, et tal on kööginurgas vikat, peaks sind valvsaks tegema! Ok, seda ämma sülitamist võiksid siiski proovida. Võta video peale ja jaga minuga ka. Arsti juurde soovitan ka pöörduda. Nemad on seda asja koolis õppinud ja teavad millest nad räägivad ja äkki kirjutavad sulle veits parema asja välja ja aitab. Aga tee selles järjekorras- kõige pealt katseta süljelärakat ja alles siis arst.