Miks ma läksin tagasi maailma kõige tüütuma ja stressirikkama tegevuse juurde?

18.12.2023

Postitus valmis koostöös riigimetsa kuusega

Aastaid tagasi leidis meie juurde tee kunstkuusk. Tundus kuidagi mõistlik valik, sest kui ma peaksin valima kõige stressirikkama ja tüütuma ettevõtmise, siis see on kuuse ülespanek. Sirgelt. Isegi, kui see on sirge, on see viltu. Seda näed sa aga alles siis, kui sa peale okkaliste okste all püherdamast püsti tõused ja kuusega tõtt vaatad. Heidad aga tagasi põrandale kuusejala roostes kruve keerama ja nahutad verbaalselt abilist, kes pidi veenduma, et kuusk sirge oleks. Kunstkuuse aga popsad karbist välja (mis pool keldriboksist aastaringselt enda alla võtab), saputad oksad veidi laiali ja hetke pärast on plastikust puu nurgas kenasti püsti.

Ja kuigi kunstkuuse ülespanek ja ehtimine oli käkitegu, siis aegapidi unustasin ma puu kuusejala sisse paigutamise horrori ja igatsus päris puu järele hiilis aasta-aastaga lähemale. Toas puudus kuuselõhn ja puul puudus igasugune omapära. Jah, sa võid seda küll ehetega luua, aga see puu on igal aastal ühesugune- lõhnatu, iseloomutu, ei torgi, ei aja okkaid ja on kogu aeg sirge! See oli steriilne jõulupuu ajakirja kaanelt. Sellel puudus hing. Kadedusega kuulasime teiste perede lugusid metsas käimisest, õige puu leidmisest ning kõik alati kiidavad just neid puid, mis on päris. Mitte kasvanduse, mitte kunst, vaid neid päris kuuski. Need nägid alati nii hõredad välja ja üldse mitte sellised nagu filmimaailm tahab, et me jõulukuuske näeksime- tiheda, täidlase, perfektsena. Ja ometi ma märkasin just päris metsakuuski, mis nägid välja sellised, nagu nad olid siis, kui mina veel väike olin.

Tegelikult oli see päris tükk eneseanalüüsi, et lahti lasta mõttest, et meie kuusk ei pea olema täiuslik. Et see saab olema omanäoline. Selline, mis kasvanduse müügiplatsil viimaseks jääks. Just sellist ma tahtsingi. Tegelikult ei olnudki puu tähtsaim asi, mis mul selle teemaga meeles mõlkus, vaid võimalus luua perega mälestusi. Sellised rutiinist välja tulemised, kus me teeme midagi erakordset, milleks kuuse metsast toomine kahtlemata on, jäävad lastele (ja ka vanematele) eluks ajaks meelde.

Kui sul endal metsa ei ole, siis päris igasse metsa mälestusi looma ei maksa minna, sest mälestusi sa lood igas metsas, aga kas need on need, mida sa endale soovid, on omaette küsimus. Riigimetsast on aga täiesti lubatud endale jõulukuusk koju tuua. Tuleks ainult võtta plaani, et ei võtaks sellist kuuske, millel on lootust suureks kasvada. Sihtida tuleks neid, mis ei saa suureks kasvada- tee ääres, kraavipervel, elektri liinide all, suurte puude varjus.

Lapsed prouaga autosse laaditud ja kaart riigimetsadega äpis avatud, olime me umbes 20 minutiga soovitud paigas. Kas te olete talvel metsas käinud? See totaalne vaikus ja idüll, mis meil hetkel metsades suure lumega valitseb, on üks parimaid stressimaandajaid, mida endale soovida võiks. Jäime kõik 30 sekundiks vait, et kuulata metsa. Mitte. Ühtki. Heli. Suvel on laululinnud selle vaikuse täitnud võimsa vidinaga. Talvel on totaalne vaikus. Isegi mööda lipsav orav seisatas, vaatas meie sunnas, justkui nuputades, kas me oleme ikka päris ja jäi samuti vaikust kuulama.

Peale mitme kuuse lumest puhtaks raputamist ja valiku tegemist, jäi sõelale kaks meelepärast. Üks kahe tipuga ja teine see, mis tee meie koju leidis. Umbes 2,8 meetrine kuusk ja maksmine on tehtud ülilihtsaks- tasulise telefonikõnega olimegi kuusepoisi ametlikud omanikud. Meie oma läks maksma 13 eurot. See on keskmiselt 6-10 korda soodsam hind, kui selle tihedad ja tüsedad vennad müügiplatsidel.

Kogu see ettevõtmine, kus laste ja abikaasaga sumbata talvises metsas, nautida karget ja mõnusat metsaõhku, ühine vaikuse kuulamine, sobivaima kuuse leidmine, täitis mu hinge ja südame selle õige jõulutundega. Ka see kuuselõhn ja selle ehtimine on lahutamatu osa jõuludest. Kõik see oli minu jaoks emotsionaalselt nii rahuldust pakkuv, et ma olin totaalselt unustanud, kui kuramuse jube töö on see kuuse ülespanek! Üles me selle saime. Sirgelt! Noh, peaaegu sirgelt.