Loll on ikka loll olla

08.12.2023

Paar kuud tagasi halasin ma teile sellest, kui loll ma olin, et ma enda teksti kunagi ära ei salvesta ja jäin mitmest postitusest täiesti ilma. Ei olnud kusagil taastavates failides ega kusagil. Mitu nutikat IT-meest käisid mu arvuti põhjalikult läbi ning ei leidnud samuti midagi. Õnneks ei uurinud nad ka mu interneti ajalugu, sest kui see peaks lekkima, siis peaksin ma ka siin mingit vabandusvideot vorpima ja pisar silmil kinnitama, et see oli kõik nooruses. Ka eile olin ma noorem kui praegu. Ka tund aega tagasi. Ja et ma ei läheks enam kunagi ühegi räpase saidi lähedalegi.

Igal juhul on sellised ehmatused tüütud ja kui sa ei kaota päris kogu elutööd ära, siis pole väga hull. Samuti hoiab see su meeled värskena, et uuesti päris sama reha osta ei astuks.

No ma siis astusin. Kus kurat on autosave? Miks ta ise ei salvesta? Kusagil sätetes see võimalus see linnuke kusagile panna on kindlasti olemas ja kuigi mu ema ning paar lähedast arvavad, et ma olen ilge arvutiguru, siis kõige edasijõudnum asi, mida ma arvutis teha oskan, on sirvimise ajalugu kustutada. Muud asjad käivad mul ikka üle pea. Seega kaks koostööpostitust ja kaks tavapostitust on nüüd meie seast lahkunud ja mäletaks ma siis, mida ja kuidas ma neis kirjutasin. Tuleb puhtalt lehelt end kätte võtta ja uuesti valmis treida.

Ja nagu märkate, siis viimasel ajal on koostöid tavapärasega võrreldes rohkem. See on see jõuluaeg. Aeg aastas, kus ettevõtted otsivad suuremaid platvorme, et enda toodetest rääkida, et äkki leiab seejärel mõni neist tee ka jõuluvana kingikotti. Minu jaoks on see samuti kiireim aeg aastas, sest see on blogija „rõõm“, kes pole soovinud enda lugejatele lugemist tasuliseks teha ja peab leidma ise teisi viise, kuidas seda rahastada. Seega aitäh, et te pole nurisenud, et „jälle reklaam!“. Ma annan endast ka parima, et reklaamid ei oleks lihtsalt kuivalt reklaamid, kuidas me toodetest räägime ja üllatunud näoga neist vaimustume. Ma püüan reklaampostitusi luua sarnaselt tavapostitustega- siduda neid meie igapäevaeluga, et igav lugeda poleks.

Kuid vaatame ka positiivset poolt- ma saan ka teile loosimiseks tavapärasest palju enam tooteid. Hetkel mul käimas Apollo loos. Ma tean, et mul tuleb selle aasta numbri sees veel kaks väga vinget loosi. Ühe väärtus on ligi 200 eurot ja teisel ligi 400. Kuidas ma ei võta siis selliseid pakkumisi vastu, sest parem olgu võidu üle rõõmus keegi teist, omadest, kui mingi suvaline. Las tema olla tõsine.

Muide, me magasime ühe sünnipäeva täiesti maha. Ilus ümmargune number, nagu ma isegi. Ma panen siia pildi endast Harry Potterina, sest …. sest miks mitte?! Kuid las see Potteri pilt olgu meie maagilisel numbril sümboolseks, sest novembris sai meie blogi 10-aastaseks! Kümme aastat tagasi kutsus mu sõber Eneli mind ühte salenemiseprojekti ja sellest samaaegselt blogi pidama. Davai, peale pisikest veenmist jäin ma nõusse ja enne kui ma arugi sain, oli mul täiesti kena 500-pealine fännikogu, kes mind meelelahutuslikel eesmärkidel lugema jäi. Peagi olin ma ka isa ja blogi transformeerus tervisliku elustiili- ja kaalulangetusblogist isa blogiks, sest keegi oli mind kiitnud Delfile ja nad arvasid, et ma võiks hakata Eesti esimeseks ja tol ajal ainsaks isablogijaks. Puksisin taas vastu, sest kes tahab lugeda mingi suvalise jorsi heietusi isaduse teemal? Aga räägiti nõusse ja tegime proovi ning enne kui ma mõistagi jõudsin, oli mul tuhandeid jälgijaid. Kuid tõeline buum tuli aasta hiljem, kui me teatasime, et meie perre lisanduvad kaksikud. Hirm, paanika, ärevus, mis mind hetkega valdas tõmbas lugejaid võlujõuna ning siis algas tõeline trall pihta.

Mul polnud ju kunagi mingit plaani täiskohaga blogijaks ega sisuloojaks hakata. Kõik läks täiesti orgaaniliselt. Esimesed paar aastat kirjutasin ma põhimõtteliselt tasuta. Delfi motiveeris mind paarikümne euroga nädalas. Kuid see oli ka kõik. Ma lihtsalt kirjutasin, sest ma taasavastasin selle kire kirjutada, mis mul vahepeal kümmekond aastat pausile jäänud oli. Nüüd ongi see aeg olnud kümme aastat ja aitäh teile, kes te olete siin olnud ja toetate mind siiani enda tähelepanuga, enda pöialdega, enda kommentaaridega. Ja sellepärast ei soovi ka mina enda tekste maksumüüri taha panna ja lükkan seda võimalust nii kaugele kui võimalik. Teie lihtsalt tulge, elage kaasa ja andke enda klõpsatustega, laikidega ning kommentaaridega teada, et olete olemas. Ja kuigi võiks arvata, et see salenemisprojekt oli luhtunud asi, siis ei- tänu sellele ma võitsin endale selle siin- ka sinu. Ei saaks tänulikum ollagi.

Ja rääkides raamatust, siis minu raamat peab valmima jaanuariks, sest ma just kirjutasin alla lepingule kirjastusega, et juuni lõpus valmib mul ka mu raamat koos nendega. Nii, et aitäh, et olete minuga kannatlikud ja mõistlikud. Ma muudkui tänan teid ja toon seda välja, aga tegelikult olen ma sellest alati teadlik olnud, et te minu inimesed olete.

PS! Ma kirjutasin selle postituse eile õhtul. Pakkuge, kas ma olin selle igaks juhuks ära salvestanud? Loll on ikka loll olla. Õnneks kõik alles.