Ma vist ei ole ikka lasteks valmis…

25.04.2023

Ma arutlesin eile endamisi ja ma jõudsin järeldusele… et ma ei ole ikka laste saamiseks valmis. Liiga keeruline. Mitte raske, aga just keeruline. Need kaks sõna ei ole minu arust päris sünonüümid.  Keeruline on selline, mis vajab rohkem leidlikkust. Minu arust. Ma pole samas filoloog ka. Ma olen lihtne eesti mees, kes vist ikka ei soovi lapsi. Kuid siis jõudis mulle pärale, et ma olen hiljaks jäänud enda plaaniga, sest istusin tardunult diivanil nagu Forrest Gump pingi peal ja kuulasin, kuidas Noorsand südamepõhjast karjub, kuidas ta mind vihkab ja et ma kodust ära läheks, kuidas Vennas kargleb palja noksiga mööda elamist ringi ja kuidas Piiga tahab tähelepanu, sest ta on veendunud, et ta oskab Kung Fud ning soovib, et ma lõikelauda käes hoiaks, kui ta selle pooleks lööb.

Õnneks sellised pööraseid olukordi, kus ma ei tea, kas naerda või nutta, sest kõik lapsed on justkui ära keeranud, ei juhtu tihti. Vaid umbes kaheksa korda päevas. Võiks olla hullem! Võiks olla üheksa korda! Igas asjas tuleb midagi positiivset leida. Aga jah, kui kõik kolm korraga kodus on, siis on see müratase ja hullumine totaalselt teisel tasemel. Kui ükskõik kes kolmest vahel satub kodust ära olema, siis allesjäänud kaks käituvad nagu inglid. Nii, kui punt on jälle koos, tuleb vitriinkappides kristalli kallistama minna, et see vibratsiooniga põrandale ei pudeneks. Me vahel räägime Esileediga, et kuidas me saaks sellistega korteris elada? Kõik vihkaks meid.

Noorsand on tegelikult kõige sõbralikum ja rõõmsameelsem laps, keda ma tean. Kuid siis läheb tal kõht tühjaks ja ta oleks nagu kurjast vaimust vaevatud. Mis kõige hullem- ta ei tea isegi seda, et tal kõht tühi on. Meie peame ise jälgima, et ta sööks iga mingi aja tagant ja kui me avastame ühel hetkel, et ta karjub kapisoleva tampooni peale, siis me vaatame Esileediga üksteisele otsa ja taipame hetkega, et fank- lapsed söötmata.

„Mis sa süüa soovid?“

„MITTE MIDAGI!“

„Sa oled ilmselgelt näljane. Kas sa sooviksid omletti?“

„VÄKK! RÕVE!“
„Söö siis vähemalt üks banaangi!“

„MA VIHKAN BANAANE!“

„Kui sa ühte banaani ära ei söö, siis Robloxi nädal aega minna ei tohi! (arvutimäng)“

„HEA KÜLL! MA SÖÖN SELLE RÕVEDA BANAANI ÄRA!“

Juba teise ampsu juures on näha, kuidas äng ja viha maailma vastu lahtub. Kuidas naeratus näkku naaseb. Kuidas ta silmad maas minu juurde tuleb, käed laiali ajab ja vaikselt „Palun vabandust!“ ütleb. Ma nüüd ei teagi, kas tegelikult peaks hoopis mina vabandama, et tal kõhu nii tühjaks lasin, või on ta juba üheksa-aastasena piisavalt vana, et peaks suutma ise oma emotsioone paremini kontrollida. Emotsioonide kontrollimine on samas tal alati olnud selline nõrgem külg. Ta näitab välja kõik enda tunded. Alates kõige rõõmsamatest, kuni kõige tumedamateni, kus ta tahab mulle otsa peale teha, sest kahvel ei jõudnud õigel ajal suuni.

Ka Vennasel keskmiselt korra päevas meltdown. Tavaliselt ilmneb see siis, kui kusagile on kella peale minek. Kogu see sagimine ja tagant kiirustamine toob temas välja hoopis vastupidise efekti, kus ta ühtäkki lihtsalt kõigele vastu haugub, näitab keelt ja otsib sõnu, millega nii halvasti öelda, et ühelt poolt oleks need natuke ebameeldivad sõnad, aga teiselt poolt mitte liiga üle piiri minna, et pärast vabandama ei peaks. 90% ajast, kui Vennas põrandal väänleb ja möiraahvi kombel endale tähelepanu püüab, küsib Esileedi minult, et kas ta midagi on täna söönud ja minu vastus, et ma arvasin, et tema annab lastele süüa, toob meid hetkega tõeni. Siis pole muud, kui kasvõi paar ampsu temasse toimetada ja nii nagu vennagi puhul, on ta pehmenemine näha palja silmaga. 10%, kui teismelise käitumine ei ole näljaga seotud, on see lihtsalt mäss, kui tema soovidest üle sõidetakse. Kui ei lubata teha asju omas tempos, panna katkiseid dressipükse teatrisse, sunnitakse hambaid pesema ENNE magamaminekut.

Ainuke, kellel ei ole emotsionaalseid hullumisi ja näljaviha, on Piiga. Tema ennast nälga ei jäta, sest erinevalt poistest, sööb tema palju laiemat spektrit toitu. Poistel ei pea mitte ainult olema harjumuspärane toit, vaid see peab olema täpselt see bränd, mida nad alati söövad ja valmistatud kogu aeg kõik täpselt ühtemoodi. Piiga on kulinaariamaailmas palju avatum ja julgeb kõike proovida. Kuna eelmisest suvest tekkis talle ka mõni lisakilo, mis talle naha vahele puges ja ära ei soovinudki minna, siis me oleme laiendanud ka toiduvalikut, et ta saaks paremaid valikuid enda jaoks teha. Tüdruk fännab salatit.. ja Kung Fud. Loomulikult pole tal aimugi Kung Fust, aga ükskord ma kiitsin teda, kui ta palus vaadata, kuidas ta üht seinale toetatud matti nüpeldas ja ma süstisin teda kiites tahtmatult temasse usu, et ta on meie pere ainus, kes päriselt Kung Fud oskab. Nüüd ta siis püüab aina uusi trikke välja mõelda ja kuulutab igale uuele sõbrale, et tema huvideks on joonistamine ja Kung Fu.

Ei ole lihtne olla lapsevanem. Eriti rahumeelne. Ma olen vastupidi selline veidi pöörane. Esileedi ei suuda sageli vaadatagi, kui mina lastega müran ja piire kompan, et mis hetkest muutub mäng täiemahuliseks sõjaks. Kuid ma kirjutasin nüüd selle postituse lõpuni ja mis vist ikka tahan lapsi. Piiga teeb maailma parimaid kallisid. Vennas vaatab mulle nii alt üles ja tahab minuga koos kõike teha ning Noorsand naerab mu naljade peale ja kiidab neid pidevalt. Eile näiteks palusin tal ilma häält tegemata mängida süüa otsivat karu, kes arvab, et ta on tegelikult konn. Ta arvas, et see on väga naljakas ülesanne ja tal tuli see hüppav karu suurepäraselt välja!