Esileedil on probleem ja see mõjutab tervet meie pere…

19.04.2023

Igal kevadel tuleb mulle mingi seletamatu hoog peale, kus ma unustan kõik möödunud aasta õudused ja lubadused endale, et mitte kunagi enam ning ma hakkan garaaži koristama. Ma ütlen garaaži, sest see näeb nõks garaaži moodi välja, aga tegelikult ei mahuks siia peale Mini või Smarti suurt midagi. Sa mahuks autoga sisse, aga edu sulle uksest välja pääsemisega. Seega see garaaži sarnane moodustis töötab meile hoiuruumina, kuhu me paneme kõik sellised asjad, mis vaja jalust ära saada. Umbes nagu korterinimesel kelder.

Meil on seal jooksvatest asjadest näiteks pakendid, mida ma kohe ära viia ei viitsi, kott, kuhu läheb panditaara, hoidised, kartulikott, autorehvid ja megakogus träni, millele ma mingit selgitust ei leia. Kuna asju lisandub kogu aeg juurde- ise ostame, kingitakse, tuuakse, siis loomulik progress oleks vanad ja jalgu jäävad asjad siis edasisele teekonnale saata.

Nii ma võtangi iga kevad ennast kokku ja kogun hunnikusse asjad, mida meil endil enam vaja ei lähe, et need siis kas jäätmejaama viia, või panna mõnda Facebooki gruppi üles, et keegi neile järgi tuleks. Lihtne! Oleks see siis vaid nii, sest iga kord, kui ma püüan garaažis korda luua, olen ma nagu muinasjutus, kus ma üritan lossist välja pääseda, aga selleks, et minema saada, tuleb enne võita võitlus lohega ning selle lohe nimi on Esileedi.

See kukkus küll kentsakalt välja- ma ei tahtnud öelda, et Esileedi on lohe… kuigi just seda ma ütlesingi… Ma tahan öelda, et selleks, et träni meie elamisest minema saada, tuleb mul mööda pääseda Esileedist… sest ta on hoarder. Kui Esileedi elaks üksinda, oleks ta naabrid talle ammu juba Taavi Libe külla kutsunud, kes üritaks koos mikrofoniga läbi pääseda elamisest, mis on maast laeni asju täis. Ja kõik need asjad on kas korralikud, või piisavalt korralikud, et mitte ära visata.

Nii ma siis annan iga kord Esileedile aru, et millest ma soovin lahti saada ja tema vastus on alati, et oota, ma küsin selle või selle sõbranna käest, äkki leegi neist tahab. Ja ta ei küsi mitte kunagi! Never! Me hoidsime siin ühele sõbranna lapsele puidust klotse, mida mul ei lubatud ära viia. Pakun, et sel lapsel on juba endal lapsed ning meie istume siin korralike asjade otsas, mida mingil juhul jäätmejaama viia ei tohi! Meil on umbes miljon püreepaki korki, mida Esileedi sõbranna palus alles hoida, et tore oleks nendega meisterdada ja me hoidsimegi. Viimase korgi panime sinna kotti vist aastal 2017.

Ja ma olen hästi kehv vanade asjade müüja. Meil on siin üks reisivoodi, mida me oleme vist Noorsandiga või kaksikutega kokku paar korda kasutanud, kuid sel on üks tõmblukk katki ja vajab parandamiseks natuke hoolt. Esileedi arvas, et me võiks sümboolse hinnaga müüki panna. EI! Ma ei soovi midagi müüa! Ma juba tean, kuidas see läheb:

„Palun voodi mõõte!“

„Kas saaks palun lisapilte?“

„Kas leidub mingeid defekte?“

„Ostsin teilt reisivoodi, aga me ikka ei soovi. Mis me teeme?“

Ma üldse ei taha selliste asjadega tegelda. Seepärast ma ei müügi pea kunagi enda vanu asju, vaid… peidan garaaži, et nendega mitte kunagi enam tegelda, kuni ma need uuesti välja kougin ja see on ikka sama korralik, mida ma müüa ei viitsi ja ära anda ka mitte. Siiski plaanin ma sel korral asju ära anda, sest siis ei pea ma mitte millegagi vastu tulema.

„Palun mõõte!“

„Tule ja mõõda ise!“

„Kas saaks palun lisapilte?“

„Tule võta ja pildista palju tahad!“

„Sain teilt reisivoodi, aga ma ikka ei soovi. Mis me teeme?“

„Ma ei tea, mis sina teed, aga mina vaatan „Põrsas Peppat“.

Kuid nüüd on aeg Esileedile see punane pall suhu panna (noh ,see sado-maso oma) ja lihtsalt süda külmaks teha ning nendest äkki-on-kunagi-vaja asjadest lahti saada. Meil ei ole lastele vaja üheksat kiivrit, me ei pea hoidma alles mänguasju, sest äkki tahavad lapsed kunagi nostalgitseda. Loomulikult ei saa me kõikidest mänguasjadest lahti saada (kuigi niiiiiii tahaks), sest neil on mõned, mis on olulisemad kui teised. Lapsed ongi selles mõttes totaalselt Esileedisse. Nende arust ei ole tegu vanade mänguasjadega, vaid tegemist on mälestustega.

„Tal on oma uus kiiver olemas. Miks me seda eelmist ära ei anna?“

„Sest sa tead teda- ta ei suuda mitte midagi kunagi leida. See oleks talle selleks puhuks varukiiver!“

„Aga miks sa selle kolmanda kiivri alles jätad?“

„Sest äkki ta ei leia oma varukiivrit ka!“

Ok, seda vestlust ei pruukinud meie vahel tegelikult juhtuda, aga ma tean, kuidas ta mõte töötab ning seega pean mina meist kahest olema see, kes raskeid otsuseid teeb.

Ok, et päris aus olla, on seal hunnik asju, mis ka minul on kogunenud ja millest ma loobuda ei raatsi. Näiteks oli mul periood umbes 10+ aastat tagasi, kui ma vaimustusin sangpommidest. Ma käisin iga päev osta.ee lehel ringi luusimas, et äkki keegi müüb kusagil mõnd normaalse hinnaga sangpommi, et ma endal komplekti täis saaks. 16, 24 ja 32 kiloseid ning kõike peaks olema kaks. Saingi täis, aga hasart jäi ning mul on nüüd neid rohkem kui komplekti jagu. Pluss oma vigase seljaga neid tõsta pole just parim mõte. Võiks ju edasi müüa (sest neid ma ei annaks niisama ära)…. aga äkki mu huvi tuleb tagasi… ja nii nad seisavad seal.

Kuid juba kolmas päev koristades ja ma olen umbes poole peal. Tõstan asju hunnikust hunnikusse ja loodan, et nii tehes jääb asju vähemaks. Ei jää. Tuleb vist ikka midagi elimineerima hakata. Ka oleme me vist Jyskist neid suuri plastkaste ladustamiseks ostnud ja need purunevad miskipärast nii kergelt. Pooled kastid tükkideks lagunenud. Ma muidugi olen seal alati hinda ostnud ka- kui on odav, siis võtan ligi. Elu on näidanud, et see pole just eriti hea strateegia. Pean vaatama, kes veel müüb ja äkki on mõni parem/tugevam variant olemas.

PS! Kui keegi tunneb korralikust reisivoodist puudust, millel see sissepääsulukk katki, või mõnest 3-5 aastase rattakiivrist, siis tule võta endale 🙂