Kohusetundlik mina vs kodutud

06.04.2023

Ma olen aru saanud sellest, et mida iganes sa ka ei teeks, kellelgi on alati midagi öelda.

Ma ei ole eriti sage taara viija. Meil on garaažis ruumi küllaga ja nii kipubki see meil täituma suurte prügikottidega, mis tühje pudeleid täis. Eile viisin näiteks taarat ja 30 eurot nagu maast leitud. Üks põhjusi, miks ma nii harva viin, on see, et ma vihkan taara viimist. Sel on kaks põhjust. Esiteks sellepärast, et mulle üldse ei meeldi järjekorras seista ja teiseks vihkan ma ka seda, kui keegi minu järel järjekorras seisab. Kui ma tean, et keegi ootab minu taga, siis hakkan ma alati rapsima, et kiirelt eest ära saada. Ja kui sa siis lähed sinna taarapunkti oma tohutu pudelisaagiga ning minut hiljem on su seljataga ootamas mõni ema, kes oma pisikese lapsega tuli koos oma viite pudelit ära tooma – no on ebamugav. Eriti kui pooled pudelid lömmis on, mis eeldavad, et sa pead korgi pealt ära keerama ja pudeli sirgeks puhuma, mis võtab omakorda ju viis korda rohkem aega, kui lihtsalt pudeli sisestamine.

Ka saan ma iga kord, kui ma enda pudelid Ringtee Selverisse viin, mingi jota käest sõimata. Mingi 40ndates jorss, kes iga kord räuskab, kui ma enda taaraga seal toimetan. Peamine etteheide on see, et miks ma ei võiks enda taarat lihtsalt talle anda, sest tal ei ole tööd ja mul ilmselgelt on. Teine põhjus, miks ma sõimata olen saanud, on see, kui ta end paaril korral sinna taararuumi pressinud on, kui ma pudelite tagastamisega ametis olen. See ruum ise on 2×3 meetrit ning jah me mahume sinna ära, kuid seal ruumis ei ole siis ainult mina ja tema, vaid mina, tema ja see hais, mida kolm nädalat pesematust ja pudeli kummutamist koos konide suitsetamisega endas ilmselgelt sisaldab. Igaks juhuks, et olla kindel – ma ei rääkinud siinkohal endast. Igaks juhuks. Kui ma siis ütlen, et ta võiks väljas oodata, siis on kohe kisa lahti, et vaat, kus härra välja tulnud. Et ei kõlba lihtrahvaga isegi ühes ruumis viibida. Ja pealegi võiks ma enda pudelid talle anda!

Olen märganud, et elu hammasrataste vahele sattunud inimesed jagunevad kaheks- ühed, kes hoiavad hästi madalat profiili ja ei soovi endale tähelepanu tõmmata ja teised, kes käituvad täpselt vastupidiselt – lärisevad igal võimalikul hetkel. Draama põhjustamine ei ole mingi probleem ja nad teavad seda, et teised inimesed püüavad draamat vältida ja tulemuse saamiseks tulebki hääletoon kohe nullilt sajale tõsta, et teine kohe kõigega nõustuks – peaasi, et ta vait jääks.

Teine asi, mida mulle üldse teha ei meeldi, on samuti keskkonnasõbralik – mulle ei meeldi pakendeid konteineritesse viia. Ma tean, et kodu juurde saab tellida ka neid kollaseid kotte, aga ma söön oma mütsi ära, kui ma kunagi mäletaks need õigel ajal välja panna. Seega kogun ma ka neid suurtesse mustadesse kottidesse ja kui garaaži enam ei mahu, siis olen sunnitud need ikka konteineritesse ära viima. Kuid ma satun sinna alati vaid kahel juhul – siis, kui konteiner on täitsa tühi või siis, kui need on nii täis, et ma ei suudaks isegi ühte pudelikorki sinna sisse pressida. Enamjaolt on see teine variant, sest mul on tunne, et kohalik rahvas lihtsalt luurab puude taga, mil pakendikonteiner tühjaks tehakse, et sellele kogu külaga tormijooks teha ning piimapakke ja eterniiti täis laduda. Mõned ei süvene ikka üldse, mida „pakendid“ tegelikult tähendab.

Ka saan ma seal aeg-ajalt sõimata ühe vanakese käest, kellele ei ole elu häid kaarte kätte mänginud. Selline kodutu olemisega ja surgib pika kepiga konteinerite luukides, otsides ei tea mida. See taat heidab mulle iga kord ette, et ma lihtsalt ei raatsivat kodus prügiveo eest maksta ja toon oma kräppi nüüd sinna konteineritesse. Ma ei hakka ju vailema mingi suvakaga, et pakendeid ei tohikski tavaprügisse visata ja püüan teda lihtsalt ignoreerida. Ja ta on nii armsa ilmega vanake, et enne, kui ta seal mulle etteheiteid tegema hakkas, mõtlesin ma, et oh, kui armas papi, ma teen talle üllatuse ja annan enne lahkumist talle 10 eurot. Hetk hiljem loopisin ma enda pakendeid konteinerisse kriiskava papi hädalduste saatel ja mitte ainult kadus mul soov talle kümmet eurot anda, vaid ma oleks tahtnud talt endalt 10 eurot ära võtta. Kui tal oleks. Aga tal ilmselgelt polnud. Igal juhul sõpru meist siiani saanud ei ole.

Ei meeldi inimestele minu püüded olla hea kodanik ning oma jalajälge vähendada. Parem võiks olla normaalne ning enda pakendid metsa alla poetada ja kõik pudelid neile tüüpidele jagada, kel poolikust paar eurot puudu jääb.