Kui suur osa mu postitustest on väljamõeldis?

19.11.2021

Mulle öeldi eile kommentaaris, et minu näol on tegemist paandnud naljade väljamõtlejaga. Ma võtsin seda ootamatult hinge ja hakkasin vaagima, et mis inimene on naljade välja mõtleja? Tegemist peaks olema siis koomiku või kirjanikuga, kes siis nalju välja mõtleb. Kuid kuidas nalju välja mõeldakse? Sa ei saa ju kodus istuda ja rääkida, mida sa puu otsas istudes kogesid, kui sa ei ole kunagi puu otsa roninud. Selleks, et enda kogemust jagada, pead sa puu otsa ronima ja kogema seda ning siis sa saad ka selle najal nalja tegema hakata. Kas sa oled siis nalja väljamõtleja, või sa jagad lihtsalt enda kogemust keskendudes meelelahutuslikule poolele?

Mõte, mis ma tahan teieni tuua, on see, et minu lood ei ole kunagi välja mõeldud. Kõik, mida ma teile jagan blogis, Facebookis või kus iganes platvormis, on minuga juhtunud ning küsimused, et „päriselt v?“ või „kas sa räägid praegu tõsiselt?“ ei ole üldse vajalikud, sest blogijana ei kirjuta ma ju ilukirjandust, vaid ma jagan enda mõtteid ja kogemusi.

Aga kuidas see on võimalik, et sinuga kogu aeg sellised naljakad asjad juhtuvad? Ei juhtugi. Minuga juhtub sama palju kui iga teise inimesega. Arvatavasti isegi vähem, sest ma olen enamjaolt kodus nelja seina vahel kinni. Kuid võib tunduda, et juhtub, sest esiteks ma jagan neid juhtumisi teiega. Ma rääkisin naljaka loo, kuidas memm mind turul pikalt saatis, aga ma ei rääkinud sõnagi sellest, mida turulettidelt näha võis, kuidas ma autole talverehvid alla panin ja tagumised piduriklotsid ja kettad välja vahetasin. Mina ei vahetanud. Mina käisin remondimehe juures, kes seda tegi. Minuga juhtub terve päev argiasju, mis juhtub ka kõigi teiega ja ma ei jaga seda. Kuigi peaks. Minu Instagrami pealehakkamine puudub täiesti. Ma ei suuda telefoni kätte võtta ja rääkida, et ma nüüd lähen turule. Ma olen nüüd rehvitöökojas! Ma olen poes ja ma ei tea, mida osta! Ma tean, et ma peaks, aga fakk… keeruline. Pole mu tähelepanuvajadus nii kõrgelt arenenud.

Seega seda, mida ma teiega jagan, ei ole minu igapäevased toimetused ja mõtted, vaid ma jagan sinuga hetki, mis on oma traagikas alati naljakad. Meie kõigiga juhtub naljakaid asju, aga sageli oleme me seda kogedes hoopis õnnetud või vihased ja ei mõista, et kõik asjad, mis sind närvi ajavad, on tegelikult naljakas ja inimestele huvipakkuv. Mis oleks lugejale põnevam, kas see, et sa käisid arsti juures, või see, et sa käisid arsti juures ja su planeeritud veerand tundi venis kahe tunni peale ning sa laod kõik letti, mis seal sinu silmis valesti on. Kumb postitus saab populaarsemaks? Kui sul lööb keset kaubanduskeskust kõhu lahti ja sa tormad tualetti otsima, võib see olla väga hirmutav ja traumeeriv kogemus, või see võib olla juhtum, mis lugejad kõhud kõveras naerma paneb. Seega sinu valik, kuidas sa seda kogemust kirjeldad ja kui sa valid humoorika viisi, kuidas sa tunned, et ringi joostes su sfinkter sosistab sulle „lase lõdvaks poja, lase lõdvaks“, siis tegelikult ju seda ei juhtunud. Sfinkterlihas ei oska rääkida tegelikult. Aga sinu kirjelduses ta võib seda teha ja kõik mõistavad sind. Kas sa siis mõtled nalja välja, või sa räägid sellest lihtsalt, mida sa kogesid?

Minu väga vaevaliselt kulgev raamat ongi keskendunud ju minu kogemustele, mida ma toona kogesin traagiliselt ja kindlasti mitte naljakalt. Ma põdesin osasid asju pikalt ja need traumaatilised sündmused määrasid mingis osas ka minu saatuse. Kuid tagant järgi neid kogemusi kirja pannes, on enamus neist nii naljakad ning rõhutan – ma ei mõtle neid juhtumisi ja nalju välja. Kõik, mis raamatusse tuleb, on minuga juhtunud päriselt. Mõnda asja ma äkki natuke võimendan. Mõne asja puhul on segamini ajajoon ja ma mäletan valesti. Aga kõik, mis ma kirja panen, on mälestused ja päriselt juhtunud hetked. Minu valik on lihtsalt neid kirja pannes keskenduda sellele, et mis neis õpetlikes hetkedes naljakat oli.

Aga küsimus kindlasti, millal raamat valmis saab? Ma lubasin, et sel aastal ja see saab valmis sel aastal. Kuid kui ma tahaksin seda ka müüki sel aastal panna, siis ma peaks istuma hetkeks ajamasinasse ning kuu aega ajas tagasi rändama ning siis trükki andma. Raamat saab valmis, aga selliseks, et sa selle endale kätte võtta saaks, see juhtub ajavahemikus veebruar-märts. Kui ma saaks kusagile nädalaks kõrvale tõmbuda ja keskenduda lihtsalt raamatule, ma usun, et ma saaks selle nädalaga väga palju tehtud. Või veel parem, kui ma saaks Esileedi nädalaks lastega kusagile saata, siis oleks kaks ühes – neil lõbus ja minul vaikne ja kirjutamist soosiv keskkond. Kui kellelgi on mindagi pakkuda, kuhu ma pere saaksin mõneks päevaks pakku saata, siis andke märku. Oleme liiga palju toas istunud ja igasugune keskkonnavahetus oleks ka lastele suureks vahelduseks.

Ja käsil on ka mu jaoks vihatuim aeg, sest see hallus ja värvide puudumine on nii masendav. Ma ei saa ühtegi normaalset pilti. Kõik on lihtsalt hall. Ma pole nädal aega Instagrami midagi postitanud ja see on kuritegu, sest sealne jälgijaskond on mulle sama oluline, kui Facebookis või blogis, aga kuna see on nii visuaalile keskendunud ja heade piltide saamine on hetkel pea võimatu, siis on seal tühjus. Aga ei. Täna, reedel, pildistan ma midagi ja postitan selle sinna ka. Mine siis vaata ka, mis ma sinna panen ja ära unusta laikida, eks! 🙂

PS! Märka, et mu postitusele lisatud fotosid saab peale klikkides nüüd ka suuremalt vaadata ja siis noolega järgmise juurde liikuda. Tänased pidlid on suvaliselt lisatud. Ma teen selle halluse tõttu nii vähe pilte, et teemakohast on keeruline leida. Loodan, et need annavad ka väikese ülevaate meie toimetamistest. Ja sel nädalal ma saadan oma kõige esimese uudiskirja. Kui sa ei ole veel liitunud, siis tee seda kohe siinsamas lehel.