Käisime lastega uurimas, kust kõik alguse sai

14.09.2021

Postitus valmis tänu Eesti lastekirjanduse keskusele

Ma ei taha kõlada nüüd mingi vanamehepässina, aga ma vist pean – küll need lapsed kasvavad kiiresti. Öeldud. Aga nad ju kasvavad ja täna, kui mul Noorsandiga konflikt oli, oli tema see mõistlikum pool, kes probleemituuma lahti selgitas ja sellele jätkuolukorra välja pakkus. Kes sa oled üldse? Kus mu tatilõug jäi, kellel ma peput pühkima pidin? Mu lapsed on tunduvalt täiskasvanulikumad, kui ma ise tajun ja ma pean lihtalt vabamaks laskma.

Meid kutsuti külla Tallinnasse Põhjamaade lastekirjanduse näitusele „Raamatuuputus“ ning loomulikult arvasin ma, et mida ma seal küll oma lastega peale hakkan. Ei tea nad geograafiast suurt midagi, ega ka Põhjamaade kirjandusest. Kuid nagu öeldud, on mul kombeks neid alahinnata ja seadsime ühel päikeselisel sügispäeval sammud Eesti Lastekirjanduse Keskusesse, mis asub Tallinna vanalinnas Pikal tänaval.

Muuseumid ja näitused vajavad alati aega. Sa võid seda ka lihtsalt vaatama minna, kuid kui võtta aega ja väljapanekusse süveneda, saad sa aru, kui palju mõtteid ja sisu on sellesse pandud. Jõudsime Raamatuuputuse esimesse ruumi, mis oli pühendatud Põhjamaade mütoloogiale ja mul polnud aimugi, et miski nii vana, võib nii põnev olla. Seda mitte ainult lastele, vaid ka mulle Esileediga ning ma võin kindlalt väita, et me kõik õppisime seal midagi. Kui miski on hästi vana, siis kõik, mis tuleb peale seda, on sellest algupärasest mõjutatud ja hästi vinge oli näha neid seoseid tänapäevaste teadmistega ja nagu öeldakse, et kõik on uus on tegelikult unustatud vana. Meil oli õnne, et meile tegi tutvustava ringi ka keskuse programmijuht, kes viis meid mõtetega reisile läbi mütoloogilse Islandi ja sealt edasi maadesse, kuhu me Eestlastena tihedamini satume, nagu Norra, Taani, Rootsi, Soome. Lapsed istusid pika ussi seljas ja kuulasid suu ammuli Odini, Thori, Põhjakonna, Trollide ja teiste kohta ning oli silmaga näha, kuidas nad hakkasid pähe kuhjuvate küsimuste tõttu plahvatusohtlikuks muutuma. Kõikide nende tegelaste kohta saab külastaja lugeda väikestest raamatukestest, mis seal ruumis välja pandud on ja Põhjamaade kangelasi tutvustavad.

Trepist üles minnes vaatasin mina silmadega seinale pandud plakateid tuntumatest Põhjamaistest lasteraamatutest, kui järsku hakkas käekõrval olnud Piiga  ettevuristama kõikide raamatute nimesid, mis seinal rippusid. Kuidas ta neid kõiki teab? Ma oleks rahul olnud, kui ta oleks Pipi Pikksuka ära tundnud, aga tema tundis enam kui pooled seinal olnud tegelased ära.

Eks Piiga ole ka hästi visuaalne laps, kellele meeldib alati kõige kohta pilte joonistada. Kui ta kuuleb midagi uut, hakkavad tal käed sügelema, et see silme ees olnu kiiresti paberile panna. Täiesti oma stiiliga küll ja kuigi ma vajan vahepeal selgitust, et mis see seal paberi peal nüüd õigupoolest on, on tema alati valmis silmi pööritades rumalale isale selgeks tegema, et see on vares, mitte traktor!

Teises ruumis olimegi illustraatorite ruumis, sest nii nagu rallisõitjatel kaardilugeja, kelle nime keegi ei tea (va kui sa oled Järveoja), siis on kahjuks raamatu illustreerinud inimese nimi sageli kusagil sümboolselt kirjas, aga seda keegi ei tea. Ometi on ju pildid eriti lasteraamatute puhul ülitähtsal kohal. See on ka põhjus, miks lapsed tahavad alati ka ise lugemise ajal raamatute juures olla, sest äkki õnnestub mõnd pilti näha. Seal toas said lapsed ka enda kunstiande proovile panna, sest oli mitmeid joonistamise ülesandeid ja oli võimalus ka enda valmis tehtud pildid näitusele välja panna.

Siis sai ühes järjekordses ruumis vaadata ka lühikest multikat, mis rääkis raamatute olulisusest. Selles mõttes oli see veidi igav, et verd oli vähe (polnud) ja teist osa polnud. See viimane valmistas Noorsandile erilist tuska, sest kuidas saab olla, et nii lühikesel ja ootamatult lõppenud multikal järge pole?

Ülemisel korrusel oli suur ruum erinevate tegevustega, kus lapsed said taas oma fantaasiat rakendada ja erinevaid nurke uurida. Pole just igapäev, kui sul õnnestub nõiapada segada ja pikka madu värvida koos teiste lastega. Kui me poleks sattunud ajal, kui sinna oli saabumas laste kunstiring, siis oleks me seal kindlasti pool päeva veetma pidanud. Seega, jumal tänatud.

Igal juhul ma ei oleks üldse arvanud, et meil nii põnev saab olema, nagu tegelikult oli. Kui maja sai läbi, siis palusid lapsed, et me veel esimesse tuppa läheksime, kus oli fookus Põhjamaade mütoloogial ja loeksime iga mütoloogilise tegelase kohta veel lisaks ja silmist võis lugeda, et kogu see vastuvõetav info läks neil õigesse kohta. Või oli neil lihtsalt kõht tühi. Või mõlemat.

Minge ka “Raamatuuputust” uudistama ja võtke endale aega, et kõigega seal tutvuda Ja ärge alahinnake lapsi ja eeldage, et see asi teda ei huvita. Kui ma oleksin enda eelarvamust kuulanud, ei oleks me ka näitusel käinud ja ma ei teaks, kes on Hel või Muninn, Högrr või Ymir. Nad on osanud teema põnevalt haaratavaks teha ja kindlasti oli osa selles, et meil oli programmijuht giidina kaasas. Tema juhendamisel on võimalik näitust külastada näiteks 25. septembril, kui registreerida end keskuse perehommikule ja ma väga soovitan, sest mõnele inimesele on antud oskus lugusid rääkida ja tema oskus tekitada õhku see pinevus, mis mu lapsed toolile naelutas, oli nii hea, et ma pidin ka talle seda ütlema ja teda koha peal kiitma. Seega, kui 25.09 vaba, siis broneerige end sinna. Kuid olen kindel, et ka omal käel, on see vahva külastuspäev ja avastate endale nii mõndagi põnevat.