Kuidas meil tegelikult läheb?

07.03.2021

Ma ikka püüan vähemalt paar korda nädalas ka pikemalt blogis meie tegemistest pajatada, aga alati ei õnnestu. Ma siis natuke räägin, mis on minu õigustuseks  mul välja tuua, miks ma pole umbes nädala ühtegi postitust blogisse teinud.

Poolteist nädalat tagasi otsustas Esileedi, et hea mõte oleks lasteaia juures auto kõrval kohmitsedes midagi maast võtta, kui äkki lõi tal silme eest mustaks ja suur valujutt käis läbi kogu terve selja. Ta tundis väikest naksatust seljas, kuid kuna varem pole kunagi seljaga otseselt suuremaid muresid olnud, ei osanud ta ka midagi karta. Istus autosse ja veel tee peal kamandas mind alla valvesse, et ma pean lapsed ise vastu võtma, sest ta seljaga juhtus midagi. Ma ei teadnud, et selline konkreetne käsutamine muutubki meie elamises normiks. Teate, mis ta täna ütles? „Henry sa pead hommikul mulle alt rinnahoidjad otsima, sest ma ei leia neid kusagilt.“ Ei mingit palvet, ega pinna sondeerimist, vaid konkreetselt käsk kätte ja tegutse!

Oligi seljaga pikali maas ja kas see oli äkki ülejärgmisel päeval, kui Esileedi, kes neelas kõige kangemaid käsimüügi valuvaigisteid ei saanud enam seljale üldse asu. Otsis voodis poosi, et leida minigigi leevendus, kuid ei midagi. Valu läks nii hulluks, et ta oli voodis ja lihtsalt karjus valust. Kutsusime välja kiirabi, kes paarikümne minutiga kohal oli ja talle mingit vinget asja sisse süstis. Esileedil silmad pahupidi ja oli näha suur kergendus ta näol. Kes oleks võinud arvata, et mitte valutamine kellelegi nii suure naudinguna tundub. Ka soovitas kiirabi järgmisel hommikul kohe perearstiga ühendust võtta ja kangemad ravimid välja kirjutada.

Uued valuvaigistid aitasid valu vähendada, kuid päris see ei kadunudki. Pidevalt tuikava valu käes ja aeg-ajalt suuremad valusööstud, kui ta natukenegi ennast liigutada julges. Paar päeva hiljem hüüdis käpukil Esileedi koridorist, et ta enam ei suuda ja kutsugu ma kiirabi. Selg oli taas nii halvas seisus, et miski ei pakkunud leevendust. Kanged valuvaigistid ei teinud suurt midagi. Kell oli öösel pool neli ja kutsusime välja kiirabi, kes tuli, uuris ja tegid otsuse, et Esileedi võetakse kaasa, et selga lähemalt uurida, kuna ühte jalga oli löönud tuimus ja ta tundis vaid kahte varvast. Jalg tallast sääreni oli surisemas justkui oleks see jala suremise tunne just üle minemas. Esileedi kamandas mind haiglakotti kokku panema. Umbes kell neli öösel olid nad läinud ja mul adrenaliin nii laes, et sellel ööl võis magamisest vaid und näha.

Järgmise päeva ennelõunal sai Esileedi koju tagasi ja retseptid eriti kangete narkootiliste valuvaigistite soetamiseks. Ta on nüüd nende ja teiste valuvaigistite mõju all olnud viimase nädala jooksul ja täna hommikul (esmaspäeval) on ta minemas neurokirurgi vastuvõtule, sest haiglas tehtud uuring näitas, et ta selgroog oli päris halvas seisus. Üks disk oli täitsa paigas ja mitu veel, mis ei olnud veel välja sopistunud, kuid sinna poole teel ja see väljasopistunud disk oli vajutamas närvijuurtele ja tekitaski seda põrguvalu.

Väga loodan, et mis iganes soovituse arst homme teeb, et see viib paranemisele sammukese lähemale… sest ma enam ei jõua! Mitte ainult igast asju Esileedile pidevalt voodisse tuua, vaid mu lapsed on maailma kõige nunnumad armastust täis tüübid, kes väsivad igal õhtul ära ja nullivad ära kõik need armsad hetked, mis nad päeva jooksul korraldanud on. Ma olen poolteist nädalat olnud täielikult üksikisa ja Esileedi hoolekandja. Ma olen kokk, koristaja, nõudepesija, pesupesija, lastekasvataja, autojuht, poeskäija, riiete organiseerija. Ma teen absoluutselt kõike ja mis kõige hullem – ma ei saa selle täiskohaga töö eest mitte sentigi raha. Isegi mitte tänu (Esileedi kiidab mind taevani), vaid pigem kirtsutatakse nina, kui ma püüan neile õhtusöögiks midagi valmistada, kus ükski vitamiini sees oleks. Üks asi, kus natuke tervislikku on, mida nad söövad ja selleks on kurk. Meil kulub mingi kilo kurke päevas. Ei tea, kas nende keha otsib hiliskevadel rohelist ja mahlast, aga igaüks neist võib kätte haarata selle pika kurgi ja lõpetada siis, kui kurk on söödud. Nad ei söö isegi jäätist sellise innuga.

Ka oleme Esileediga tegelemas tervislikkumasse kaalu tagasi jõudmisega ja mõlemil juba oma -10kg vöö vahelt kadunud ja see programm, mille me endale omaks oleme võtnud, eeldab, et me teeme kogu oma toidu ise nullist valmis. Ei oleks võinud valida hullemat aega, kui nüüd, et hakata ise igat toidukorda kokkama. Samas pole mu selg aastaid nii vastupidav ja heas korras olnud, energiat on palju rohkem ja saan siin üksikisana hakkama küll. Mind innustab teadmine, et küll see varsti läbi saab. Kuidas päris üksikvanemad sellega toime tulevad? Uhh, minu lõputu respekt kõigile, kel ilma ligimese toeta on lastekasvatamine ja kogu majapidamine endi õlul. Minu kangelased/kangelannad.

Seega Esileedi kapriiside ja nõudmistega tegelemine ning laste elus hoidmine pigistab mult kõik mahlad välja ja kui ma õhtul lapsi uinutan ja ise pea padjale panen, on mul Unemati kiiremini kohal lastel endil. Ei teagi, keda viimasel ajal tegelikult magama pannakse- mina neid, või nemad meid? Ja enne, kui te Esileedile kaasa tundma hakkate, siis teadke, et ta tundub tore ja vigane, aga tegelikult pole ta nõus mulle ühtegi tabletti enda narkovarust poetama. Saagu ma ise hakkama.

Väga tahaks kiita ja tänada mõlemat kiirabi brigaadi. Väga empaatilised ja toetavad. Mõistsid muret ja kui poleks koroonat, siis oleks nad ehk isegi kaastundest kallistanud. Ma ei tea, mis kogemus Esileedil nendega oli. Arvan, et ka positiivne. Suur tänu ka ühele lugejale, kes leab siinsamas lähedal ja on arst ning oli kogu aja nõuga abiks. Meditsiinipersonali poole pealt oli kõik maksimaalselt positiivne. Rohkem selliseid inimesi. Noorsand teatas, et tema soovib ka kiirabisse tööle asuda, sest lisaks Esileedile, kes kogu tähelepanu oli endale kahmanud, oli neil hetk aega, et ka Noorsandi küsimustele vastata. See oli ka talle nii oluline.