Kaua võib ühes kohas passida?!

15.10.2020

Postituse valmimiseks kutsus meid külla Eesti Rahva Muuseum

Ma postitasin esmaspäeval Instagrami väite, et tõenäoliselt on meie pere viimane pere Eestis, kes pole veel Eesti Rahva Muuseumis (ERM) käinud ja ma pole vist kunagi ühelegi storyle nii palju vastuseid saanud, aga kümned ja kümned teist vastasid, et ei Henry, sina ei ole viimane. Nüüd olete tõesti teie, kes te kirjutasite, viimased, sest mina olen nüüd ERMis käinud.

Me plaanisime juba kevadel minna, kui avati muinasjututeemaline väljapanek, aga siis läks maailmas lahti uus olukord, millest kunagi ehk muinasjutuvestjad lugusid räägivad. Võttis aega, mis ta võttis, aga otsustasime nüüd siis ära käia. Otsustasin ka lapsi üllatada:

“Me läheme muuseumi!” Jee!”

“MIKS???!” küsisid kõik kolm kooris.

“Sest seal on väga vahva muinasjutunäitus ja muinasjutud ju teile meeldivad!”

“EIIIIIII! Tahame kodus olla!”

Me olime just Tallinnas naasnud ja eks ma oleks isegi soovinud äkki päevakese laisalt veeta, aga ma teadsin, et kui me jääme koju, siis veedavad lapsed hulga aega nutiseadmes ja päev saab lihtsalt raisatud. Saime siiski kõik riidesse ja mossis seltskonnaga me ERMi poole sõitu alustasimegi. Õnneks on Tartu väike ja kaksikud, kes autosõitu väga ei kannata, pidasid ilma probleemideta vastu… kuni ERMi parklani, kui mõlemad ustest välja öökima tormasid.

“Me ei saa minna, meil on paha olla. Lähme koju!”

“Lõpetage!” käratasin ma ja võtsin neil kätest kinni ja vedasin nad pool sunniviisiliselt kultuuri nautima. Olin suisa solvunud, sest olin neile korraldanud toreda päeva ja mitte keegi ei osanud seda hinnata. Aga kaua me seal ikka plaanime olla. Pool tundi maksimaalselt.

Meil kulus muuseumis neli ja pool tundi! Lapsed ei vaimustunud mitte näitusele jõudes, vaid juba siis, kui me ERMi sissepääsu lähedusse jõudsime, sest see hoone on tõepoolest tohutult võimas ja suursugune. Just selline üks Rahva Muuseum peabki olema.

Enne näitusele minekut otsustasime ka sealses restoranis keha kinnitada, sest lapsed jaurasid juba sinna jõudes kuivõrd tühjad nende kõhud on ja dramaatiline Noorsand valas õli tulle, kurtes, et me ei hoolitse tema eest üldse. Piiga, kes sööb kõike, saigi enda kõhu täis ja poisid, kes ei söö mitte midagi, ei söönudki mitte midagi. See tähendas, et meie muuseumi külastus jääbki lühikeseks, sest pole kohutavamat asja, kui näljane Noorsand. Ah jaa, las ma kiidan, et seljanka, mida ma restoranis sõin, oli vist üks parimaid, mida ma kunagi saanud olen. Maitseküllane ja rohke lihaga. Ainuüksi sellepärast oleks ma nõus tagasi minema.

Taldrik tühi, ootaski meid näitus “Elas kord…”, mille pärast me sel unisel pühapäeval ERMi üldse tulla otsustasime. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga ma ei oodanud absoluutselt seda. Ma ootasin, et me saaksime poole tunni pärast kodu poole asuda, aga me ei saanud, sest lapsed soovisid süveneda ABSOLUUTSELT igas ruumis, mis näitusel välja pandud oli. Kui tavaliselt on nemad need tüdinenud sellid, kes lunivad, et lähme edasi, siis sel korral olin mina see, kes ei suutnud ära ohkida, et kaua võib ühes kohas aega veeta… lähmeeeee! 

Õnneks/kahjuks ei kuulanud mind keegi ja lapsed said näitusest täieliku elamuse. See on ülesehitatud nii, et sa kõnnid mööda peegelseintega ala ja iga mingi aja tagant on uksed, mis sind erinevatesse ruumidesse viivad, millest igaüks on mingi muinasjutu temaatikale pühendatud. Igas ruumis on palju detaile ja ülestähendusi ja lapsed nõudsid, et kõik, mida igas ruumis räägiti ära kuulataks ja kõik, mida igas ruumis  eksponeeriti, neile ka ette loetaks. Ma päris kõike ei tahtnud lugeda, sest ma ei tea, mis psühhopaadid kunagi muinasjutte kirjutasid, aga kui tänapäeval samasuguseid kirjutataks, kandideeriks need õudukate kategooriasse pigem. Näiteks originaalis lõpeb  Punamütsikese muinasjutt selle koha peal, kui hunt ta ära sööb ja kogu seda verist protsessi on üksikasjalikult kirjutatud. Või Hansukese ja Gretekese muinasjutt, kus nõid Grete sõrme maha lõikab.

“Kas tal kasvab see ikka tagasi?” ole Noorsand mures.

“Eeee…ee.. jah?” ei teadnud ma, mida vastata.

Mul on hea meel, et me elame lumehelbekeste ajastul ja enamus muinasjuttudel on õnnelik lõpp. Muidugi välja arvatud juhul, kui sa oled hunt. Kui sa oled hunt, siis on tänapäevastatud muinasjutud sinu jaoks nagu lõputu õudus.

Ruumides sai lugeda, vaadata, katsuda, kuulata, ise mängida, joonistada ja ma küll arvasin, et kaksikud on ehk selle väljapaneku jaoks liiga väiksed, aga absoluutselt mitte. Nautisid seda esimesest hetkest kuni lõpuni välja. Isegi tõik, et poistel olid kõhud tühjad, ununes. Lemmikuks osutus üks ruum (väljapääs põrgust), mis oli täidetud tossu ja laserkiirtega ning siseneja pidi kiiri vältides ruumi teise otsa jõudma ning nupule vajutama. Poisid olekski võinud seda ruumi läbima jääda, aga õnneks oli ka teisi, kes sinna osavust proovile panema soovisid tulla.

Kui te pole käinud, siis julgustan minema. Minu käest küsisid mitmed, et kas 2-3 aastasel oleks seal midagi teha? Ma kardan, et mitte. Ma arvan, et see võiks põnev olla alates neljandast eluaastast ja kui ka teie olete lastele muinasjutte lugenud, on neil seal kindlasti palju äratundmisrõõmu. 

Kui me juba seal olime, käisime ka teised ERMi väljapanekud läbi ja ka see oli väga põnev. Eriti see raudse eesriide osa. Ma olin juba unustanud talongid ja disketid, Tupla kilekotid ja reformvoodid. Seda osa oleks ma soovinud ilma lasteta vaadata, sest kuigi ka nemad vaatasid põnevusega ringi, ei olnud mul võimalik igasse eksponaati süveneda. Ehk ma lähen kindlasti peagi tagasi. Esileediga kahekesi.

Koolivaheaeg on tulemas ja kui te pole käinud, siis minge käige ka. Lastele kindlasti meeldib. Vähemasti minu lapsed nautisid seda väga. Ja kui kasutate pileteid ostes koodi “a mida henry teeb?”, on need nätaki 20% soodsamad. Kood kehtib oktoobri lõpuni.

PS! Kui sa loed arvutis ja tahad galeriis olevaid pilte suuremalt näha, siis tuleb teha pildil parem hiireklõps ja valida, ava pilt uuel vahelehel.