Isa blogi: meie köögitoru oli järjekordselt umbe läinud

28.02.2018

Ma olin seda Esileediga kordamööda juba tund aega vaakumpumba, Fairy ja kuuma veega lahti üritanud saada. Kes iganes on vaakumpumpa kasutanud, teab, et sellega on õnnetused kerged juhtuma.

Need juhtuvad siis, kui pump avalt natuke kõrvale libiseb ja väike pilu katmata jääb. See on koht, kust pumbates vett taeva poole pritsib. Kuna mul polnud sel hetkel katlaruumis taevast võtta, lendas see umbes torus seisnud solgivesi mu pükstele, särgile ja takkaotsa veel näkku. Ma oleksin võinud selle kõik üle elada, kuid mu suu juhtus just sel hetkel avatud olema ning see solgivesi kattis hetkega kõik maitseretseptorid. Te võite ette kujutada õõvastust ja frustratsiooni, mida seal tunda võisin. Lisaks kasvatas see viha ja ma pumpasin agressiivsemalt kui kunagi varem. Kui kilomeetri raadiuses oleks olnud maapõues naftat, oleks see mu köögitorust pritsima hakanud.

Räpase, haisva, higise ja vihasena kuulsin järsku Noorsandi heledat häält: “Issi, sa pead tulema!” Mul oli ainult üks mõte – saada see toru lahti. “Räägi, mis on. Ma ei saa praegu tulla”. “Ei issi sa pead tulema”. See oleks eeldanud kummikute ära võtmist, mis ei olnud lihtne ülesanne, sest eeldasin, et pumpamine võtab kaks minutit nagu tavaliselt ja ma ei vaevunud sokke jalga panema. Higise jala ümber liibunud kummikut ei ole aga kerge kätte saada. “Issi, tuleeeee!” Hästi. Sikutasin kummikud jalast, sülitasin solgilompi ja loivasin tuppa, et näha seda nii tähtsat asja.

“Vaata, issi,” teatas Noorsand ja ronis mööda diivani seljatuge diivanile. “Mida ma vaatama pean?” olin ma mõnevõrra segaduses. Isegi Piiga vaatas mulle wtf-näoga otsa, nagu oleksin just aasta juhmardi auhinna võitnud. “Vaata, kuidas ma ronin. Ma olen juba nagu suur poiss!” uhkeldas Noorsand. Te kutsusite mind selleks, et ma vaataksin, kuidas ta paneb ühe jala üle diivani seljatoe ja siis üle ääre vajub? Kuid nähes ta uhket nägu, mõistsin ma, et see oli saavutus. Varem vedas ta alati diivani taha tooli, kui soovis end tagantkaudu diivanile vinnata, ja nüüd ta ulatas maast. “Vau! Sa oled tõesti nagu suur poiss juba.”

Sellised “Issi, palun tule ruttu vaatama” kutsed on muutunud nii igapäevaseks ja seaduspära on see, et need juhtuvad alati kõige ebasobivamal hetkel. Tavaliselt siis, kui olen tualetis, teen salauinakut, töötan või teen midagi muud, mida eelistaksin teha vahele segamata. Samas ei taha ma ka laste entusiasmi alla tõmmata, kui nad näevad enda arust midagi hästi põnevat või teevad midagi, mida nad kindlasti jagada tahavad.

“Issi, palun tule ruttu ülakorrusele!” Ma küll ei viitsi teisele korrusele minna, aga tahan siiski teada saada, mida nad mulle öelda soovivad. Kolmekesi juhivad nad mind vannitoa nurka. “Näe, Piiga pissis!” “Jaa, mina pissisin!” Ausõna, ma oleksin uskunud seda ka siis, kui nad oleksid mulle lihtsalt öelnud, et Piiga pissis potti, aga miskipärast tunnevad nad alati vajadust, et keegi tuleks ja oma silmaga need ilmaimed üle vaataks. Sellegipoolest plaksutasin käsi ja kiitsin Piigat, sest see, et kõik ta pissid potti maanduvad, on meil alles paar nädalat vana asi ja seni kuni need jäävadki sinna, olen nõus iga uue pissi üle juubeldama.

Kuid mis seal imestada, olen ise samasugune. Ma olen siiani vahel uhke ja on tung Esileedi vaatama kutsuda, kui iga tilk potis maandub, või kui tahan talle demonstreerida, kui tugev mu väike sõrm on, kui ma sellega 24-kilost sangpommi tõstan, või lasta tal vajutada garaažis lülitile, sest vahetasin lõpuks pirni ära. Siiski olen suutnud tema kutsumisest hoiduda. Kuid seetõttu oleme olukorras, kus ta ei tule selle pealegi, et mind puhta potiääre eest kiita, neil kordadel, kui see seda on. Võta heaks, Esileedi!

Ma ei tahaks olla see heietaja, kes halab, kui kiiresti lapsed üles kasvavad, aga olen siiski – see on hämmastav, millise püsivuse ja järjekindlusega need marakratid inimesteks saavad. Iga päev sunnivad nad mind Esileedilt üle küsima, kas see, mida ma just nägin/kuulsin, on ikka tõsi.

On. Ning me pole Esileediga ainsad, kes on uhked nende uute soorituste üle, vaid nad ise on ka. Sedavõrd uhked, et kui mind ei satu millegi juures olema, otsitakse mind kasvõi maapõuest välja, et kohale tuleksin ja seda ime oma silmaga näeksin.