Lutipudelid ja rinnad läbi Esileedi silmade
01.03.2016
Mind inspireeris seda postitust tegema üks kommentaar tänasele Henry blogipostitusele LINK. Tegime ülevaate Medela piimapudelist ja Calma seadmest. Mille peale tuli üks kommentaar, et nii kahju, et selline postitus tehti:
“Väga kahju, et selline postitus siin on. Ka parim lutipudel võib võõrutada lapse rinnast, sest rinnapiima suhtes kehtib nõudmise-pakkumise tasakaal. Kui laps sööb kõhu täis lutipudelist, siis selle võrra vähem stimuleerib ta ema rinda ning rinnapiima hulk väheneb. Mul on hea meel, et kaksikuid on õnnestunud toita peamiselt rinnast (kuna neid on kaks, siis rinnapiima taastootmine on paremini tagatud) ning harv (ükskõik millise) lutipudeli kasutus ei avalda enamasti imetamisele mõju. Antud postitus aga teenib reklaami eesmärke, mitte ei ole emade ja laste huvides. Eesti reklaamiseadus on selles osas tagasihoidlik, keelustades ainult imiku piimasegu reklaami. Laste õiguste kaitseks on loodud rahvusvaheline koodeks, mida toetavad WHA otsused ja ülevaadet saab näiteks siit: https://ibfan.org/code-monitoring , ning see hõlmab ka pudeleid ja lutte, samuti kehtestab tingimused, mida eetilise turunduse juures järgima peab (kaasa arvatud hoiatus, et laps võib loobuda rinnast). Tervitustega, Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühing.”
Olen ise tulihingeline rinnapiimapooldaja ja varasemalt olin ka täielik RPA/pudeli vastane ja seega puudutas see kommentaar mind väga ja tunnen, et tahan oma arvamusest pikemalt kirjutada.
Olen 100% nõus, et imikule on parim toit rinnapiim ja veelgi parem, kui laps imeb seda ema rinnast. Olen nõus, et ka parim lutipudel võib viia beebi rinnast võõrdumisele. Olen nõus, et ema peaks andma endast parima, et oma lapsele rinnapiima pakkuda. Millega ma aga nõus pole, on see, et Eestis on minu arvates kogu vastutus jäetud ema kanda. Mida ma sellega mõtlen – selgitan edaspidi lähemalt. Lisaks – üks asi on ilus teooria, teine on tegelik elu. Elu on pannud mind nägema, et kõik ei ole must ja valge – on olukordi/hetki, kus ema ei saa oma lapsele rinda anda. Ja sellisel juhul oleks mõistlik see, et ema oleks informeeritud erinevatest abivahenditest, millega oleks lapse rinnast võõrdumise risk võimalikult väike.
Aga kõigepealt natuke minu taustast – olen õppinud Tartu Ülikoolis proviisoriks. Olen 3 lapse ema. Kõik, kes mind lähemalt tunnevad, teavad, et olen lapsest saati olnud suur meditsiinihuviline ja et minu eriliseks huviks on sünnitamine, rasedus ja kõik sellesse puutuv. Seega olen end aegade jooksul võimalikult palju kurssi viinud ja seda sealhulgas ka imetamise kohta. Seega päris kuu pealt kukkunud ma selles teemas ei ole.
Oma esimest last oodates ja ka tema sünni järgselt uurisin imetamise kohta väga palju – käisin imetamise loengul perekoolis, lugesin arvukalt artikleid imetamise kohta, vaatasin videosid, rääkisin emadega, kohtusin imetamisnõustajaga jne. Ja jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tundsin oma lapse sünni järgselt, et mina olen suht ainuke, kes tahab, et ta saaks rinnapiima ja seda veel minu rinnast. Pidin võitlema arstide, õdede ja ka mõnede ämmaemandatega selle nimel, et minu laps saaks selgeks rinnast imemise ja seega ka rinnapiima. Ja kahjuks ei ole minu kogemus ainuke – olen aru saanud, et paljud emad on tundnud ja kogenud seda sama mis mina.
Mis siis täpsemalt juhtus – juba sünnitusmajas hakati mulle tugevalt survet avaldama, et annaksin oma lapsele imiku piimasegu (nn rinnapiimaasendajat e RPA) ja seda lutipudelist. Nägin suurt vaeva imetamise, pumpamise ja väljapumbatud piima söötmisega lapsele. Mingit tuge ma selles osas personalilt ei saanud. Kui ütlesin, et lapse imemisvõte väga kehv ja et ei taha lutipudelit talle anda, vaid soovin selleks süstalt, siis sõna otseses mõttes pööritati silmi ja sooviti irooniliselt edu. Keegi ei juhendanud ega aidanud mind süstlaga söötmisel. Sain oma äsja emaks saanud õelt nõu (mille talle oli andnud üks endine ämmaemand), et tuleb väikse sõrm lapsele suhu pista ja siis selle kõrvalt vaikselt süstlaga piima suhu lasta. Laps sõi nii edukalt ja samas saime paralleelselt muudkui õppida imemist. Ainuke asi, mida sünnitusmajas olevad ämmaemandad tegid, oli see, et nad tulid vaatasid, ütlesid, et imemisvõte täiesti ok ja kõik. Aga miks mu laps siis ikkagi ei söö, miks ma pean nii tohutut vaeva nägema. Ainult survestati RPA-d andma ja et mis ma selle süstlaga jaman. Kuna meie poeg sattus kollasuses tõttu intensiivi lampide alla, siis anti seal lapsele lutti (ilma minul küsimata). Selle peale ma reageerisin ja keelasin kategooriliselt lapsele vähemalt lutipudelit anda. Mida see kõik tegi – see tekitas suurt segadust minu peas ja samas täielikku masendust. Olles väsinud ja emotsionaalne sünnitusest ja esmakordselt emaks saamisest, tundsin, et olen täiesti üksi ja mind ei toetata. Et kuigi osakonnas olid seintel tekstid rinnapiimaga toitmisest ja et lutti ega lutipudelit ei tohiks lapsele anda (vähemalt mitte enne, kui laps on imemisvõtte selgeks saanud), siis nähti suurt vaeva, et ma just annaks oma lapsele RPA-d. Tundsin, et olen emana juba läbi kukkunud. Imetamisnõustajat mulle ei soovitatud. Ajasin ise kontaktid välja ja sain ühe imetamisnõustajaga kokku, kes julgustas mind last ikka muudkui toitma ja pudelit mitte kasutama.
Siis sattusime lastehaiglasse vastsündinute osakonda – seal oli vähemalt see super, et esimese inimesena tuli meid vaatama imetamisnõustaja, kes tõesti pühendus meile ja tema abiga saime lõpuks ka lapse ilusti imema ja rinnale. Arvan, et ilma temata oleksin arstide survele alla andnud ja mu laps polekski rinnast söömist selgeks õppinud.
Samasugune surve oma last RPA-ga toita jätkus perearsti juures. Kui laps polnud iga kuu vähemalt 600g juurde võtnud, oli kohe jama lahti ja et ikka võiks RPA peale mõelda ja ka lisatoidu jutt tuli väga vara (peale 4. elukuud), kuigi ei saa mina aru, kuidas peaks arsti arvates väikese koguse köögiviljapüree söömine tõstma lapse kaalu. Ei mingit juttu sellest, et oleme mures lapse kaaluiibe pärast, et kas te imetamisnõustaja juurde ei tahaks minna. Õnneks olin mina ennast nii korralikult kurssi viinud, et ma jätkasin oma lapse imetamist ja ei andnud arstide survele järgi, sest olin oma teadmistes kindel. Aga kui paljud emad seda ei ole. Usun, et enamus inimesi siiski usaldab arste/õdesid/ämmaemandaid – et nemad on ju targad ja teavad, sest töötavad igapäevaselt imikutega. Ja kui arst survestab ema last RPA-ga toitma, sest nii on lapsele parim ja paneb ema tundma, et vastasel juhul teeb ta oma lapsele korvamatut kahju, siis usun, et paljud emad nn murduvad, sest nad usaldavad enda arvates spetsialiste.
Kaksikuid oodates viisin end spetsiifilisemalt kurssi just kaksikute imetamisega. Võtsin juba sünnitusmajja kaasa imetamispadja, igaks juhuks kaasa kohe ka Medela pudelid ja Medela Calma lutid (olin selleks ajaks lõpuks nendest teadlikuks saanud ). Ei tundnud keegi (peale minu fantastilise ämmaemanda) erilist huvi, et kuidas kaksikud rinnal on, et kas ja kuidas saame imetatud. Kui küsisin imetamisnõustaja kohta (nüüd on TÜ Kliinikumis osakonnas kohe imetamisnõustaja olemas), siis öeldi, et nädalavahetusel teda osakonnas ei ole. Kuna meie saime pühapäeval juba koju, siis ma imetamisnõustajat ei näinudki. Ja eraldi imetamisnõustaja vastuvõtule minemine osutus liiga keeruliseks – ise väsinud sünnitusest/titadega tegelemisest, titadel polnud mingisugust graafikut, mille alusel panna kinni sobiv aeg jne. Seega pusisin ise. Olin stressis ja masenduses. Tundsin, et olen läbi kukkunud, et ei suuda mõlemale lapsele piisavalt piima toota, et miks küll mu armas tütreke rinnast üldse piima kätte ei saa, et miks olen öösel nii väsinud, et ei jaksa lihtsalt neid mõlemaid enda rinna otsas enam hoida. Pidin tegema endaga suurt tööd, et sellel kõigel minna lasta. Et tunda rahu, et peaasi, et minu lapsed on toidetud, hoitud, armastatud ja terved. Muu pole oluline. Kui on vaja pudelit anda, siis annan. Kui on vaja RPA-d anda siis annan. Sundisin ennast mõistma, et ka mina olen inimene, kellel on oma vajadused. Ma ei pea end oma laste nimel lõpmatuseni ohverdama ega pea end seejuures süüdi tundma. Usun, et lapsele on oluline, et ema oleks tema jaoks olemas ja oleks temaga õrn ning armastav ja et pigem olgu puhanud ja rõõmus ema (seejuures saagu laps mõnikord pudelist süüa), kui see, et ema on kurnatud ja masenduses, peaasi, et laps saaks ainult rinda.
Mis on minu pika jutu mõte – minu arvates on Eestis hetkel olukord natuke tasakaalust väljas. Hästi tore on see, et tehakse suurt tööd, et emad oleksid üha rohkem informeeritud rinnapiimaga toitmise kasulikkusest ja propageeritakse rinnaga toitmist. Aga millegi pärast ei ole paljud arstid/õed/ämmaemandad sellest teadlikud või ei toeta seda. Ja nii on tekkinud olukord, et emad on jäetud üksi vastutama – kui emal tekib imetamisega raskusi, siis soovitatakse (lausa survestatakse kasutama) väga kergekäeliselt RPA-d. Lutipudelite kohta mingit infot ei jagata. Imetamisnõustajate juurde ei suunata. Survestatakse varakult alustama lisatoiduga. Ei viitsita süveneda probleemi. Aetakse näpuga järge mingites tabelites, mis ütleb, kui palju laps peab juurde võtma. Ja samas, suhtutakse üldsuses vägagi kriitiliselt emadesse, kes oma lapsele RPA-d annavad, süvenemata põhjustesse, miks nii läks. Ja tekitatakse emades suuri süümepiinu, et ta ei andnud oma lapsele parimat. Tekitades tunde, et ollakse emana läbi kukkunud.
Minu mõte läbi minu ja teiste kogemuste on see, et ehk oleks aeg tõsiselt oma tähelepanu emadelt suunata hoopiski tervishoiutöötajatele, kes rasedate/vastsündinute/imikute emadega vahetult kokku puutuvad. Et spetsialistid, keda emad usaldavad, muudaksid oma suhtumist ja et tekiks ka reaalselt (mitte ainult teoorias) töötav mudel ja et Eesti emad tõesti tunneksid, et neid toetatakse ja mõistetakse selles osas.
Mis puutub veel tänasesse postitusse – Medela pudeli ja luti ülevaatesse ning kasutamisõpetusse – ma arvan, et sellist postitust oli vaja. Kurb on see, et hirmust midagi reklaamida/soodustada rinnast võõrdumist, jäetakse inimesed üldse ilma infota. Et pole eetiline lutipudelit reklaamida. Tegelik elu näitab, et lutipudeleid kasutatakse, seega minu arvates võiks siis lutipudeli valik olla väga teadlik ja tehtud adekvaatse info põhjal. Olin ise ülimalt tänulik, kui info Medela toodete kohta lõpuks leidsin ja seega tahtsime seda ka teiega jagada.
Loading ...
väga hea postitus
Ma tänan 🙂
Olles ise 6 kuuse beebi imetav ema, mäletan veel algust väga hästi. See oli nii raske. Mind küll õpetas üks ämmaemand veidi kuidas jne aga laps ei tahtnud õppida. Ja siis tuli teine ämmaemand, kes tahtis lapsele kohe pudelist RPAd anda, sest lapsel nälg. Ka mina andsin algul surve all alla, sest ma olin väsinud, esimese lapsega ja ma tahtsin ju talle parimat. See oli aga viga, mida pidin veel kuid kahetsema. Koju minnes ei andnud lapsele pudelit vaid proovisin ja proovisin endal pisarad silmas sest lapsel oli juba lutipudelist vale imemisvõte. Niisiis oli mul valus iga kord kui ta sõi ja ta ei saanud ka kõhtu korralikult täis. Nii mitu korda tahtsin lihtsalt loobuda, sest kõik see oli nii raske ja kurnav ja ka perearst oli mures lapse kaaluiive pärast. Aga ma ei andnud alla ja laps saab siiani rinda. Ma pole kunagi vist enda üle uhkem olnud. Au ja kiitus, et oled suutnud seda kahe lapsega korraga teha. Imetlen sind väga ja pea vastu, aga tõepoolest peab ema ka vahel iseendale mõtlema! ?
Aitäh! 🙂 Nii kurb on kuulda, sellistest kogemustest ja kahjuks on neid nii palju. Sa peadki enda üle uhke olema! 😉 Loodan, et minu postitus aitab emadel näha seda, et nad pole üksi ja isegi, kui rinnaga toitmine ei õnnestunud, siis on kõik ok.
Olen ise ka kolme lapse ema ja su postitus on niiiii niii õige. Ei ole keegi kunagi huvi tundnud kuidas ja kas minu lapsed rinnast piima kätte saavad. Kolmanda lapse sündides olin kindel, et imetan hambad ristis (seda enam, et mu kaks esimest last kogenematuse tõttu said väga vähe aega rinda), aga kui sain nädal peale sündi haiglas teada, et laps on 10% sünnikaalust alla võtnud ja kollane, siis mis esimene asi oli, mida arst ütles – andke ruttu RPA-d. Mitte ei uuritud, miks piisavalt piima ei tule ja kas lapsel õige imemisvõte või mitte. Mina krokodillipisaraid valades ja tundes, et olen maailma halvim ema ja last näljas hoidnud (kuigi terve see aeg oli laps istunud rinna otsas) sõitsin esimese asjana poodi piimasegu ostma. Ja nii mu kolmas hetkel juba viiekuune pojake saabki rinnapiimaasendajat. Nii nagu ka minu kaks esimest poega said. Olen tundnud end läbikukkujana imetamise teemal, aga et keegi oleks suunanud nõustanud, seda ei ole. Pööritatakse vaid silmi, et “mismõttes ei saa imetatud, kõik naised saavad”. Tunnen süümepiinu iga päev, et olen halb ema ja ei ole suutnud imetada edukalt.
Nii mõistan Sinu tundeid! Nüüd aga viska need süümepiinad minema, korda endale iga päev: “Ma olen suurepärane ema! Ma valin uskuda, et olen suurepärane ema!” Loomulikult lööb see jalad alt, kui selgub, et miski nii loomulik nagu imetamine, ei õnnestu. Tegelikult on imetamine üks paras teadus. Aga üldsusele on loodud mulje, et see midagi nii lihtsalt ja tavalist ja imelist ja ilusat, et kui see seda ei ole, siis tunnedki end täiesti läbikukkununa. Edu Sulle ja usu, et Sa oled suurepärane ema ka ilma imetamata!
Olen selle blogi avastamisest saati (seda u ajast , kui te kaksikuid ootasite alles) imestanud, kui tore ja vapper naine on Esileedi. Ootan ise oma kolmandat last ja loodan väga, et saan talle rinda anda..kui aga mingil põhjusel ei saa (nagu 2 eelneva lapsega oma kogenematusest), siis luban et ennast süüdistama ei hakka ja annangi pudelit. St kahe eelnevaga said nad väljapumbatult piima, sest lihtsalt ei saanud rinnale. Mõtlen, et mul on veel 2 last, kes vajavad mind ja kui pudelipiim (olgu see rp või rpa) on antud olukorras päästjaks, siil olgu nii!
Edu teile!
Aitäh! 🙂
Tean mida tunned. Omalgi kolm last. Kõigiga olis suur entusiast et jah, toidan rinnaga. Kuid mis välja tuli? Ei saanudki. Oligi nii et esimesega ei tundnud keegi huvi, kas ja kuidas see toimuma peaks. Ei olnud mul õpetajat ega kedagi muud. Koolitustel käia ei saanud kuna need suurtes linnades ja polnud võimalik käia, ja lõppude lõpuks, koolitus annab aint mingi põhja, tegelikkuseks see 100%ette ei valmista. Vähesed teavad, et esimesega oli imetamisvõte vale, juba sünnitusmajas ei saanud ma hakkama, laps nuttis tihti, õeldi – sul ongi rahutu laps, mõni nutab tihti. Rinna otsas olles nagu oleks midagi tulnud kuid vähe. Koju jõudes olime mehega vaheldumisi lapse juures..kussutasime igal ajal, arst ei teinud väljagi et kaal langeb. Pidi normaalne olema. Ruttu olin väsimusest nõrk kui ükshetk käis läbi plõks mis ütles et asi pole normaalne, ostsin rinnapumba, ja ma sain kahe rinna peale vaevu 15 ml kokku. Helistasin perearstile ja òelsi et osta rpa . Ostsin, ükski ei sobinud, tekkis tugev lööve üle keha. Läksime haiglasse, seal öeldi, kus sa varem olid???? Ma ju püüdsin, igat pidi. Magamatta ja väsinud. Haiglas sai laps aptamil allergy care peale, lööve kadus, ta oli viimaks rahul, ja 20ne päecasena sain temalt ta esimese naeratuse…viimaks saime mõlemad puhata, ja kõik läks paremaks. Teiste lastega olin targem, ostsin varakult jallima rinnapumba, hakkasin kohe haiglas sellega mässama, pudelilapsed olid kaks viimast, kuna arstide lohakuse tõttu sattusin kahel viimasel korral intensiivi, ja lapsele oli sunnitud pudelit andma. Aga kuskil 6 kuud mässasin pumbaga, kuna imetamisvõtet enam selgeks ei saanudki, kuid 90% rinnapiima peal olid.
Niiet võite oelda et rinnaga toitmine on parim, kuid te ei tea tegelikku elu, koike voib juhtuda, alati…
Aamen.
🙂
Olen ääretult õnnelik et keegi lõpuks ütles välja seda mida olen mõelnud ammu juba. Olen nõus sellega et tuleb teavitada, mitte maha vaikida ja survestada. Hea teada et ei ole ainus kes niimoodi arvab. Soovin vaid jõudu ja jaksu nende tuuleveskitega võitlemiseks.
Aitäh! 🙂
Tubli, Esileedi!
Nii tore, et vastu hakkasid!
Mul on 4 last ja ainult kaks viimast said korralikult ja ainult rinnapiima. Esimese lapse sünni aegu kehtis veel nõukaaegne teadmine, et laps peab magama kolm tundi ja alles siis tohib süüa anda. Juba sünnitusmajas anti neile pudelit ja kui siis suure käruga pambud kohale veeretati, magasid kõik. Kümne minuti pärast viidi ära ja toodi jälle kolme tunni pärast. Koju jõudes ärkas laps kahe tunni möödudes ja tahtis süüa… Olin paanikas. Öeldi, et mul ei jätku piima ja kõik. Läksingi üle RPAle, kuigi süda valutas. Teine laps sündis viis aastat hiljem ja siis oli suhtumine juba teine. Koridoris oli isegi elektriline pump olemas! Aasta siis oli 1995.
Siiski ei jätkunud mul piima. Õnneks ei andnud ma alla ja piinlesin koos lapsega täpselt neli kuud. Tüdruk sai ainult rinnapiima, kuigi see tähendas mulle lõputult istumist koos lapsega. Siis lõpuks andsin alla ja tõin pudelid välja. Tagantjärele targana tean, et olin sünnitusjärgses depressioonis ja ka kodused suhted olid olematud,seega sain isegi hästi hakkama.
Oma kahe viimase lapsega( 2003 ja 2007) nautisin emadust ja rinnaga toitmist täiega. Siiski on ikka olukordi, kus emal tuleb ka kuskile minna, kuhu last kaasa võtta ei saa. Minu pesamuna sai päris sageli pudelit, käisin mitmetel koolitustel. Lõppkokkuvõttes sai tibu kolm aastat rinda.
Tahan ka kokkuvõttes öelda, et vahel on vaja rinnapiima välja lüpsta ja ema äraolekul pudelist anda ja selleks puhuks peab olema igal emal teada, milliseid pudeleid-lutte on olemas ja missugust eelistada.
Näiteks saab niimoodi emale ärkamisvaba öö lubada! 🙂
Kaksikute puhul muidugi suhteliselt võimatu missioon? 🙂
Edu teile kõigile! Elan edaspidigi kaasa!
Aitäh! 🙂
Ärkamisvaba ööd mul pole jah 😀 aga vähemasti võimaldab pudel seda, et ma pean öösel mõnel toidukorral tegelema ainult ühe lapse, mitte kahega 🙂
Ma tavaliselt ei ole suur kommenteerija, aga Sinu postitus kohe pani kahte kätt püsti tõstma – ma olen täiesti nõus. Ka minu laps sattus kollasusega intensiivi ja talle anti kohe lutt ja lutipudelist RPA-d. Mina sain pumbates rinnast kätte vaid paar tilka piima. Keegi ei aidanud ega andnud adekvaatset nõu. Intensiivi õed ja ämmaemandad, kes sind vaatamas käivad räägivad täiesti risti vastupidist juttu. Imetamisnõustajat ei pakutud mulle kordagi. Ka seda sain ma alles viimasel päeva teada, et tegelikult oleks ta võinud oma päevitamisaparaadiga ka minu juures palatis olla. Mu laps on praegu 8 kuune, aga ma pean ütlema, et väga hea rinna imeja ei ole ta kunagi olnud. Me siiamaani üritame, on paremaid ja halvemaid aegu. Praegu tal tulevad hambad ja ta on nõus imema ainult öösiti läbi une. Minul isiklikult on väga hea meel, et sain uue teadmise sellisest lutipudelist. On suur tõenäosus, et mu järgmine laps võib ka kollasusega intensiivi sattuda ja kui tõesti on vaja teda pudelist toita, siis on mul järgmine kord teada, milline pudel ise kaasa võtta.
Mina võitlesin selle nimel, et lambid minu juurde palatisse toodaks. Õnneks õhtuks need sinna ka toodi.
Kuna teadsin ette, et on suur tõenäosus, et kaksikud võivad kollaseks minna, siis olin enda jaoks selgeks mõelnud, et kui piim tuleb ka seekord aeglaselt, siis annan kaksikutele RPA-d, et kollasuse tekkimise tõenäosust vähendada, et saaksime võimalikult ruttu koju poja juurde. Võtsin selleks kaasa Medela pudelid ja Calmad. Loomulikult andsin iga kord ikka lastele rinda ja alles siis pudelit.
Mina olen nüüd see, kes ka kirjutas sellele samale kommentaarile pika vastuse ja keda ka see kommentaar nii südamepõhjani solvas. Kui Esileedi kirjatükki lugesin, tõusid seljakarvad püsti, sest mulle tundus, nagu ma oleks ise kirjutanud, selle vahega, et mul pole kaksikuid vaid kaks suurema vahega last, 10 ja 6 ning mina polnud laste saamise ajal nii tugev ja teadlik, et vastu hakata. Kui ma poja (10) sünnitasin, siis ma PIDIN andma RPA-d, sest mulle tehti haiglas ruttu selgeks, et muidu välja ei saagi, sest laps nii väike ja kõhna ja mulle jäi mulje, et muidu jään tast ilma (ta kaalus 3190g). Lõppes see sellise stressiga, et rinda sai poiss kokku ainult neli kuud, siis andsin alla ja hakkasin edasi andma ainult RPA-d, sest piima ta enam kuigi palju kätte ei saanud. Enne tütre sündi olin trotsi nii täis ja emotsionaalselt valmistunud mässuks, aga nad suutsid mu seal peale sünnitust jällegi ilusti maha teha ja kordus täpselt sama stsenaarium. Mõlemad lapsed olid lisaks kõigele ka intensiivi lapsed ja see tegi asja ilmselt hullemaks ja tänu sellele olin ilmselt rohkem mõjutatav. Mäletan, et mässasin nende pumpadega mõlema ajal ikka korralikult, nii et teisel päeval tuli rindadest juba 50 ml kokku, aga pidin seda neile pudeliga andma ja veel juurde toppima RPA-d, sest muidu laps näljas ja välja ei saa… Samas olen aru saanud, et ega esimestel päevadel ei peakski eriti midagi tulema sealt ja mingi kaalukadu peaks olema täiesti normaalne, aga minu lapsed PIDID juba järgmine päev kaalus juurde võtma. Kui palusin imetamisel abi, vaadati mind veidralt ja tõmmati mu nibu lapsele ise suhu ja öeldi, et sööb ju, et mis asja ma räägin. Palusin, et mind õpetataks ka nii tegema ja kedagi ei huvitanud. Nii ma selle murega üksi maadlesingi neli kuud mõlema lapsega ja siis andsin lihtsalt alla. Siiamaani hing valutab, et äkki oleks ma midagi rohkemat saanud oma laste heaks teha… Muidugi on mu mõlemad lapsed nüüdseks juba suured ja rõõmsad, aga need kogemused toovad siiamaani külmavärinad peale…
Mingi kaalukadu on täiesti ok tõesti. Nii kurb lugeda Sinu kogemusest, aga ära unusta, et Sa andsid endast tollel hetkel parima ja see on peamine!
Aamen! Mina andsin alla ja mind ka keegi ei aidanud, kuna minu meelest oli lapse imemisvõte vale, haiglas arvati vastupidi. See oli kohutavalt masendav aeg, olin nii pettunud enda suutmatuses lapsele parimat anda. Rinnad oli katki ja veritsesid, iga kord last toites pidin valust püksi tegema. Ja ei saanudki ma seda võtet lapsel õigeks.
Lõpuks oli piima juba väga vähe ja hakkasin asendajat andma, lihtsalt, et mitte depressiooni langeda, olin ikka üliõnnetu.
Müts maha kõigi ees, kes hambad ristis ikka lõpuks lapse rinnale saavad korralikult.
Ja imetamisnõustaja visiit äsjasünnitanu juurde peaks olema sünnitusmajas lausa kohustuslik!
Olen Sinuga nõus, et see oleks suurepärane, kui imetamisnõustaja käiks iga sünnitanu juures sünnitusmajas. See pettumuse, abituse ja masenduse tunne on tõesti nii kohutav ja halvav. Ma ei suutnud nt isegi oma emaga normaalselt telefonis suhelda. Tegelesin ainult oma beebiga ja mitte hulluks minemisega.
Jagan Esileedi arvamust 😀 Ka mina toitsin algul oma pisikest süstla abil. Laps oli kollasuse ja muude probleemise tõttu intensiivis a õnneks võimaldati lapse toitmine süstlast
Tänan 🙂
Just selliste tulihingeliste nõustajate teene on see, miks kaksikuid vaid rinnas toites lõpuks emad närvipuntrad on. Tgant järgi vaadates oleks ma enda ja kogu pere palju lihtsmaks saanud, kui oleksin pudelid appi võtnud
Olen nõus. Üks asi on teooria ja teine asi on reaalne elu. Minu õde aitas mind palju, kui korrutas mulle kõrval, et Sa ei pea ennast ribadeks tõmbama – on ok anda kaksikutele ka pudelit – kas siis rinnapiimaga või RPA-ga. Aga mullegi on mulje jäänud, et osad imetamisnõustajad on nii oma õpitud tarkustes kinni ega arvesta tegeliku eluga. Imetamisnõustaja võikski anda nõu, kuidas laps rinnale saada, aga samas suutma ka mõista ja toetama olukorda, kui pole võimalik rinnapiima anda. Kurb on see emades süümepiinade tekitamine.
Monica kommentaar on veidi arusaamatu – elu ei peagi ju iga hinna eest lihtne olema. Kui on lapsed, tuleb nende heaolu nimel ka veidi vaeva näha – on raske ja pole aega jne ja stress… Samal ajal on aega küll, et nt blogi pidada või FB-s chattida. Sünnitus on ka raske, kas teeme siis kõigile keisrilõike et lihtsam oleks?
Ma küll ei tea imetamisnõustajaid kes süümepiinu tekitaks, olen ITK-s mitmetega kohtunud ja kõik nad soovitavad vajadusel ka segu anda kui asi kriitiline. Samas tehakse seda nõustaja järelevalve all ja nii palju kui hädasti vaja ja sageli koos nõustajaga saab lapse ikkagi rinnale, ise pusides emad last sageli probleemide korral rinnale ei saa.
Sooviksin täpsustada, et piimasegu ei asenda siiski rinnapiima, seega oleks korrektne nimetada asju õigete nimedega 🙂
Kasutasin nimelt enamus tekstis RPA väljendit, sest rahva seas on imikute piimasegu just nii tuntud ja ka arstid kasutavad seda väljendit. Olen ise vägagi teadlik, et rinnapiimaasendajat pole tegelikult olemas
Loen ja ei saa muud kui nõustuda. Eriti tuttav tuli ette kirjeldus vastsündinute intensiivist, kus ka minu päevitavale beebile minu nõusolekuta pudelist rpa-d anti. Eriti irooniline on see, et mina olin samal ajal peretoas ja pumpasin, sest piima tuli nii palju, et rinnad olid justkui lõhkemas. Ka lapse enne ja pärast imetamist kaalumine näitas, et ta saab piima ilusti kätte. Siiamaani ma ei mõista, miks nad mulle ei öelnud, et laps on üleval ja tahab süüa. Igatahes tundus asi ebaõiglane minu ja lapse suhtes. Hiljem ühe FB beebigrupiga liitudes selgus, et lutipudelitega survestamine TÜ sünnitusjärgses osakonnas on justkui reeglipärane tegevus ja imetamine ning beebi kaaluiive värskete emade esimeste krokodillipisarate põhjus.
Kahjuks tundub tõesti, et paljudel emadel on kurvad kogemused. Ja seda salaja söötmist intensiivis, olen ka mina kuulnud. Meie lapsele anti intensiivis rahustamiseks glükoosilahust süstlast suhu ja samas imestati, et miks laps üldse süüa ei taha 🙁
Vau! Esiteks ma olen sellest postitusest väga vaimustuses – ilus vastus sellele kommentaarile.
Teiseks tahan ka kurta, sest mina sain vastupidise hoiaku osaliseks.
Nimelt sünnitasin ITK sünnitusosakonnas. Kõik oli kena, hakkasin imetama. Laps oli väga huvitatud imetamisest ja oli usin. Õhtu jõudis kätte, laps muudkui imes, aga muutus aina rahutumaks. Käisin nõu küsimas. Pigistati mu rinda, piima tuleb, ära muretse. Selge. Mul juba imetamise ajal jalad krampis ja pisarad voolasid, sest nii valus oli. Käisin jälle nõu küsimas. Endiselt sama – piima tuleb, anna aga edasi. Nii me seal siis olime, mina nutan, laps nutab, piima tuleb, aga laps vist ei saanud kõhtu täis.
Teise päeva õhtuks olin nii läbi, et palusin, et äkki võiks või peaks midagi lisaks andma. Sain unise ämmaemanda poolt pilgu, mis võinuks tappa. Aga suure tüli saatel anti mulle siiski süstlas 5ml toitu. Ja mu laps magas! Milline üllas tunne see oli!
Ja ka järgmisel päeval, kui palusin lapse imemisvõtte üle vaadata, öeldi aina, et sööb ju, ilusti ju, piima ju tuleb, aga mina va nannipunn nutan valust imetamise ajal. Lõpuks saime läbi suure häda koju, laps hirmus kollane, bilirubiin napilt normi piires, kakanud polnud ja adjöö, minge aga rahus. Läksime. Ämmaemandast sõbranna jagas nippe, kodus tekkis kohe piim rinda, laps sai kõhu täis, ma toitsin käpuli, et nibud ära paraneks.. aga hakkama saime. Ja terve aja tundsin end ka nagu oleks läbikukkunud emana..
Ühesõnaga olen nõus, maailm pole nii must ja valge, et ongi vaid kaks äärmust, mõnikord on vaja neid asju kombineerida.
Aitäh! 🙂
Täiesti nõus iga sõnaga! Ma ise pooldan kah rinnaga toitmist, kuid kahjuks ei ole see alati nii lihtne. Kui mu poeg sündis siis olin sunnitud talle RPA-d andma, kuna endal piima ei jagunud ja lapsel tekkis sellest kollasus. Nägin suurt vaeva, et laspsele võimalikult kaua rinnapiima võimaldada. Suur abi oli ka imetamisnõustajast, kellega me TÜ lastehaiglas kohtusime. Kahjuks ma siiski sellel ajal Medela pudelitest kuskilt infot ei saanud, kuid oleksin kindlasti neid proovinud. Selliseid toodete arvustusi võiks rohkem olla, et inimesed saaks teha parimad valikud neil tekkinud olukorras. Lähi päevadel sünnib meil teine laps ja kindlasti üritan teda rinnaga toita, kuid kui peaks tekkima olukord, et vajame pudeli abi siis olen tänulik, et lugesin teie postitust!
Tore, et saime aidata! Loodan siiski, et seekord sujub kõik ladusalt ja imeliselt!
Olen Sinuga täiesti nõus. Ka meid survestati kliinikumis beebile rpa-d andma. Selle asemel et julgustada ja õpetada mind kui esmasünnitajat, tekitati minus üsna kohe tunne, et olen ebaõnnestunud. Sellest oli kahju.
Samas on kindlasti neid (nagu Sinagi kaksikutega), kelle jaoks on lisatoit või lutipudelid hädavajalikud. Oleks sünnitusmaja personalil ja teistel vaid rohkem empaatiat ja oskust olukordi paremini hinnata.
Tänan! 🙂
Enamvähem sama elasin mina ka sünnitusmajas läbi. Esmaemadele võiks sünnitusmajades rohkem tähelepanu pöörata, sest ega ma ei osanud alguses isegi mitte küsida abi. JA kui sünnitusest toibununa julgesin midagi küsida siis nähvati…..et jah, arvasin tõesti, et need inimesed seal tahavad oma tööd teha. Oli ka toredaid töötajaid. Paraku paar pahatujuga tädi rikkusid kogu olemise ära. Kui nüüd teist last tahaksin siis oleks mul suurem hirm mitte sünnituse ees vaid sünnitusmaja töötajate ees. Kurb, et asjalood nii on.
Tänud jagamast! Halva suhtumisega töötajad jätavad äsjasünnitanule ikka kibeda maitse suhu küll. Eriti, kui peaks justkui väga ilus aeg olema 🙂
Aplodeerin. Tõeliselt õige, selge ja argumenteeritud postitus. Esileedi, sa oled tugev naine ja ma soovin sulle jõudu ja jaksu!
Ma tänan! 🙂
Braavo! Enam paremini kirjeldada ei saaks. Seda teemat mõistavad vaid emad, aitäh selle postituse eest ja eelmise ka!
Aitäh! 🙂
Mul on õnneks hea kogemus Pelgulinna Sünnitusmajaga. Esimene laps on sama vana kui Noorsand ja läks ka nii, et oli kollasusega intensiivis. Kord oli selline, et käisin iga 3h tagant talle rinda andmas, kontrolliti imetamisvõtet ja näidati, kuidas süstlaga puuduolevad milliliitrid juurde anda. Imetamisnõustaja visiit vastse ema juurde on ka seal rutiiniks. Ämmaemand seletas kohe ära, miks on parem süstlaga anda, mitte lutipudelist jne. Öeldi, et ära muretse, varsti tuleb piim rinda ka. Ja nii läkski. Valus oli, väsinud olin, aga tundsin, et sain abi. Kurb, kui teisel nii hästi ei läinud. Esileedi sõnavõtt on muidugi super ja igati asjakohane. Mina sain selle toote kohta õnneks infot sõbrannalt, aga kõikidel kahjuks pole selliseid asjatundlikke ja kogemustega lähedasi.
Ja no muidugi: te olete ikka uskumatult tublid. Kaksikud lisaks väiksele rüblikule. Ma ei mõista kuidas on võimalik hakkama saada, aga tundub, et te olete väga head ja tublid vanemad!
Aitäh! 🙂
Tore on vahelduseks lugeda ka positiivsest kogemusest 😉
Kerstin, oled ääretult tubli!
Kui nägin lutipudeli postitust, mõtlesin, et kus selline postitus 2a6k tagasi oli, kui ma selle pudeli oma lapsele ostsin ja ilmselgelt kasutasin valesti hetkel, kui seisin ka imetamisega suurte raskuste ees (jumal tänatud, et saime probleemist üle).
Olen nõus sinu postituse sisuga ja eriti viimase osaga- mina ei usalda väga meie perearsti jne, nad ei ole toetavad, vaid suruvad peale oma visioone ja ajavad näpuga tabelites järge!
Loodan, et see postitus on millegi suurema algus!
Ma tänan! 🙂 Ja ausalt ise loodan ka, et see on millegi suurema algus!
Ka mina noore emana tegin palju vigu, esiklaps võttis peale sündi palju alla, püüdsin imetada, aga kuna laps sündis keisriga ei saabunud piima mitu päeva…siis aitas sünnitusmajas süstal ja rpa. Koju minnes piima oli aga laps ei osanud imeda, mina ei osanud anda…röökis ööde kaupa, tekkis piimapais, 39 palavik…kuu ajaselt ei olnud poja veel sünnikaalus tagasi. Käisin ka nõustaja juures, kui lapsele seal rinda näitasin, pistis ta röökima…nõustaja mõistis…soovitas süstla pudeli vastu vahetada 🙁 Nüüdseks on poeg 2,4 aastane, terve, tugev, kenasti arenenud laps, süütunne vaevab mind aga siiani…mitte sellepärast, et pudeliga toitma hakkasin, vaid sellepärast, et oma kõige kallimal nii kaua piinelda lasin…kahetsen südamest.
Nii kurb on seda lugeda! Aitäh jagamast!
Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu kommentaar on lihtsalt justkui raamatutekst. Paraku on päris elu tihtipeale hoopis midagi muud kui nö raamatutekst. See ei arvesta varianti “aga mis siis kui..” Ja neid “aga mis siis kui..-sid” võib olla nii palju nagu ka eelnevatest kommentaaridest saab lugeda. Olen ka ise kahe lapse ema ja kahjuks ebaõnnestunud imetaja. Mõlema lapsega on lugu üsna sarnane. Lapsed on mõlemad väga kehvad imejad olnud, esimest last ma ei saanudki õigesti rinnale, kuna ämmaemand tuli minu juurde nibukaitsmega öeldes, et mul on halvad nibud ja et sellepärast ei võta laps rinda. Samuti anti liigse kaalukaotuse tõttu lapsele pudelipiima, mis ilmselt samuti imetamise õppimisele kaasa ei aidanud. Nibukaitsmega imetamine aga polnud minu jaoks jätkusuutlik, kuna ilmselt olid need vale suurusega ja lõpuks enam ei suutnud valule vastu pidada. Perearstile kurtes ei osanud temagi mind aidata ja ma ise ei teadnud samuti imetamisnõustajatest midagi. Laps sai rinda kuskil kuu aega. Aasta oli siis 2013. Eelmise aasta lõpus sündis mul teine laps ning ma olin kindel, et nüüd olen ma ju targem ja saan hakkama. Mässasin esimesed kaks ööpäeva, et teda rinnale saada, mis lõpuks isegi õnnestus. Olin nii õnnelik! Nii õnnelik, et lasin lapsel tund aega rinnal olla ja süüa. Siis aga tekkis mul hirmus piimapais ning laps ei saanud jälle korralikult rinda kätte. Sai haiglas samuti pudelist lisapiima juurde, kuna polnud piisavalt juurde võtnud. See ilmselt rikkus kõik ära, sest pärast seda laps enam rinda ei võtnud, isegi imetamisnõustaja juures ei õnnestunud rinnale saada. Samuti ei aidanud nibukaitse, kuna see suurus, mis minu rinnale sobis, oli lapsele liiga suur ja ta seda ei tahtnud ka imeda. Ja nii see läks. Laps sai rinnapiima 2 nädalat. Muidugi oleksin saanud pumpamise teel rinnapiima kauem anda, aga ilmselt pole ma öiste pumpamiste osas kuigi vastupidav. Mõtlesin ka oma 2aastasele lapsele ja mehele, kelle jaoks tahtsin olemas olla.
Ühesõnaga olen ma sinuga täiesti nõus, rinnaga toitmisel peaks olema rohkem abiks juba sünnitusmajas, mitte kohe anda pudelist pulbripiima, kuna emad väsimusest on sellega ka nõus ja see teeb karuteene edasisele imetamisele. Ometi tahavad ju kõik, et emad imetaks, aga samal ajal aetakse näpuga raamatust järge ning kui numbrid ei klapi, on see kohe unustatud.
Samuti ei ole mõtet probleeme eitada, me ei ela ideaalmaailmas, kus kõik on ühe liistu järgi. Just on vaja teada, mida erinevate probleemide tekkimisel teha. Et ei oleks selliseid olukordi nagu sünnitusmajas, kus kurdad ämmaemandale, et laps on rahutu ja ei saa rinnale, mille peale ämmaemand sind tülpinud näoga vaatab ja ütleb, et lapsel on mähe vahetamata, sellepärast ning läheb ära. Kõik muudkui nõuavad, aga abi ei ole. Mina samamoodi ei näinud haiglas olles imetamisnõustajat. Käisin tema juures alles hiljem, aga selle aja peale oli juba kahju suurem.
Ja kui ära unustada probleemid siis – miks ei võiks üks imetav ema vahepeal anda pudelist rinnapiima? Kui on tarvis ära käia, saaks ennast korrakski kas või üksinda poes käimisega tuulutada või öösel ühe ärkamise võrra rohkem magada. Sellisel juhul on just hea, kui on ka õige pudel. Aga ei, seda vist ilmselt ei tohi keegi teada.
Väga pettumustvalmistav on Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu kommentaar. Ometigi peaksid sealsed inimesed olema kursis antud teemaga ja võimalike probleemidega. Või siis ollakse nii raamatutarkuses kinni, et võõrdutakse päris elust. Ja nii langevad noored emad depressiooni, kui öeldakse ainult, mida peab tegema, aga abi pole kuskilt loota, kuidas seda päriselt teha.
Aitäh Sinu pika kommentaari eest! Olen Sinuga täiesti nõus!
Minul sisuliselt sama kogemus haigla, ämmaemandate ja intensiivosakonnaga. Täiesti nõus kõigega!
Tõsiselt kurb kuulda veel ühest sellisest kogemusest. Aitäh jagamast.
Kaksikute emana…kümnega nõus
🙂
Minu arvates tehakse haiglapersonalile siin (ja kommentaarides) tiba liiga. Olin Tü sünnitusmajas 2012. Piima normaalselt hakkas tulema alles koju jõudes (5 päev). Kolmanda päevani ei saanud laps rinnast tilkagi aga ka mitte muud lisa. Hakkasin ise muretsema ja küsisin, et kas ma peaks midagi andma juurde. Ja sedagi kohe ei tahetud anda, pidin enne ja pärast imetamist last kaaluma (minu suureks õuduseks oli ta pärast pooletunnist imemist 2g kergem). Siis anti ka rpa ja pudel aga ka väike topsike, mida mina siis kasutasin.
Ma ise arvan, et keegi ei sündinud mulle mingit rpa-d, sest lapse imemistehnika oli esimesest hetkest super ja isu ka. Küsiti vaid, et kas piima tuleb? Mina mõtlesin, et vast ikka tuleb, sest ta aktiivselt imes pool tundi järjest ja pea iga kahe tunni järel. Aga ma ei heidaks personalile midagi ette. Mõni töötaja oli ninnu nännum ja mõni otsekohesem.
Kõige selle tulemusena sai tegelikult “probleemiks”, et mu laps ei õppinudki lutipudelist joomist ära, rääkimata luti kasutamise mõttest. Imes rinnapiima 2a ja 4k (kui oleks minu teha olnud, oleks ma ta võõrutanud juba aastaselt aga jätsin otsustamise temale).
Minu kogemus näitab ka, et rinnapiim ei kao nii kergelt. Käisin lapse juurest ära 3 nädalat, perioodil kus ta vaid korra päevas võttis rinda). Tagasi tulles olin kindel, et piim on otsas ja laps ei mäletagi. Aga kuigi esimestel päevadel oli vist piima vähem kui lapsele oleks meeldinud siis tekitas ta kiirelt endale vajaliku koguse.
Kuna ma kogu selle kahe aasta jooksul lasin lapsel söögiaegu diktreerida, siis ei tea ma mis on piimapais vm imetamisega seotud mured.
Jõudu kõigile ja ilusat beebiaega!
Tore on kuulda positiivsest kogemusest! Aitäh jagamast!
Maru tuttavad lood?Mina võiksin oma sünnitusjärgsetest päevadest lausa raamatu kirjutada.5 päeva,mis ealeski meelest ei lähe. Nüüd tagasi mõeldes ei tundu asi enam nii hull olevat, kuid toona oli ikka päris kole. Kui parasjagu ei imetanud või olematut piima välja ei pumbanud siis lahistasin nutta, et miks mina olen läbikukkunud. Igal hommikul külastavad sind erinevad ämmaemandad, kes on erineval ajal või eri õppeasutustes väljaõppe saanud ja annavad sulle erinevat infot uue ilmakodanikuga hakkama saamise sh imetàmise kohta. Leppigu siis vähemalt asutuse siseselt kokku ja ärgu lahmigu teineteise antud õppetusi maha. Mõnda huvitas ķäekäik rohkem, mõnda vähem. Iseenesest on kurb tõdeda,et sellisel ametil sellist ükskõiksust võis kohata. Ma ei väidagi,et kõik oleks halb olnud. Neljandal päeval üks vanem proua tundis huvi,miks laps on üle 10 % kehakaalust kaotanud ja siiani ei ole midagi ette võetud. Saatis koheselt ka nõustaja juurde ja andis erinevaid soovitusi ja tutvustas valikuid. Poleks teda olnud siis arvan, et oleks ka minu tirts 6ndal päeval lõpuks lambi all lõpetanud.Teisega oleksin kindlasti ise palju targem ja kogenum.
Aitäh jagamast! Ka minu jaoks oli häriv see, et ühe asutuse siseselt võis nii palju vastuolulisi nõuandeid saada.
Väga hea postitus. Aitähh. Mina sünnitasin Belgias. Mäletan ise seda hirmu kui lapsele teisel päeval pärast sündi pudelit kästi hakata andma, kuna tal tekkis kõrge palavik ja mingit viga ei leitud siis otsustati, et kuna on tegemist väga suure lapsega (4,5kg), et järelikult on tal nälg ja vaja lisapiima anda. Ja mingist süstlast ei teinud keegi juttu, ikka pudelist. Mul oli suur hirm, et äkki ta ei hakkagi rinda enam võtma, kuid enne haiglast koju saamist (Belgias hoitakse haiglas pärast sünnitust 5 päeva), oli beebi rinna otsas tagasi, aega võttis, aga asja sai. Koju jõudnuna tuvastasin üsna pea, et mida rohkem täis ta kõhu enne magamajäämist sõi, seda kauem ta magas. Hâda oli aga selles, et laps sõi väga aeglaselt ja kippus rinna otsas magama jääma. Pumpasin siis piima välja ja andsin talle igal õhtul hea pudelitäie enne magamajäämist. Laps magas nagu kulda ja sai rinda rahulikult kuni 10,5 kuuni. ei võõrutanud see pudeli andmine teda midagi ja piim ka otsa ei saanud. Mitte, et ma propageeriks lutipudeli kasutamist, aga leian, et sellega hirmutatakse liialt. Ja liiatigi, kui peaks mingil põhjusel olema vajalik paar söögikorda lapsest eemal olla, siis in ju hea teada, et ta vähemalt alternatiiviga nõus on.
Aitäh Sulle! 🙂
Meile toodi ka esimese nutu peale lutipudel RPA-ga. Andsin ka. öeldi,et suur laps tahab palju süüa. Imetamisnõustaja küll käis sünnitusmajas aga temale tuli aeg ette kirja panna,seda ma ei teadnud muidugi. Imelik on see,et imetamist peetakse nii loomulikuks, eeldatakse,et kohe kõik sujub.Mina tundsin küll,et ma ei osanud. Üks asi on raamatust lugeda,teine asi päriselt seda teha. Ja nii saigi minu laps sünnist saati Rpa juurde. Kui laps sai ühekuuseks, siis kadus mul rindadest piim täielikult ja sealtmaalt sai temast pudelilaps. Algul põdesin väga. Tundsin,et pole piisavalt hea ema. Samas on ta siiani igati tubli ja terve laps.
Olen seda meelt,et lähdust saab lapsele pakkuda ka siis kui rinda anda ei saa. Ja arvan,et sain sellega ka hakkama.
Aitäh Sulle! 🙂
Esileedile suur aplaus minu poolt!!! Kaks põnni on mul kasvanud rinnalastena – paraku on postituse esimene osa üldjoontes üks-ühele minu esmasünnitanud lähikondlase lugu, kelle laps lõpuks rinda imema ei õppinudki ja sööb RPA-d, sest haiglas seda poolvägisi sisse topiti. Hoolimata protestist ja palvetest. Ühest küljest kõik nendivad, et rinnapiim on lapsele parim, teisalt survestatakse emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnatud noort ema igast küljest tehistoidu andmisele. Ja ei anta mitte mingit nõu või abi. Näiteks kui mu õde järjekindlalt last rinnaga toitis, ja too kaalus piisavalt juurde ei võtnud, ähvardas perearst (!?!?) kaevata lastekaitsetöötajale ja anda asjale ametliku käigu, kui laps ei hakka RPA-d lisaks saama. Mitte imetamisnõustamist ei ole vaja vaid lastekaitsetöötajat, kes hakkaks kontrollima lapse näljutamise juhtumit. Kui see ei ole emotsionaalne ahistamine, siis mis on?
Oma kogemuse najal saan kiita Kuressaare haigla lastetoa õdesid, kes lapse rinnale panemisel alguses suureks abiks olid. Minu teada pole meil siin saarel eraldi imetamisnõustajat olemas. Paraku – kõigi arstide (perearsti, naistearsti, lastearsti) visiidil käies on kõik väga imestunud, et aastane ja vanem laps veel rinda saab. Sellest võib järeldada, et tegu on pigem erandi kui reegliga.
Samas olen ma siiralt veendunud, et iga hooliv ema on ise oma lapse spetsialist – ja valdavalt on sisetunde järgi toimimine kõige õigem. Mis iganes graafikuid seal perearsti kabinetis ka ei joonistataks. Iga laps on eriline – isegi kui neid lapsi tuleb sinu ellu korraga kaks komplektis. Ja on tore, kui keegi jagab oma kogemust abivahenditest, millest tõesti on ka ABI.
Jõudu ja jaksu!
Aitäh Sulle! 🙂
Väga tuttav teema. Minu mõlemad lapsed olid alguses väga kehvad rinna imejad. Kuid mõlema lapsega tegin tõsist tööd. Sõna otseses mõttes tööd. Tundub, et imetamine on loomulik asi, kuid kahjuks see nii ei ole. Peale sündi mõlemad lapsed võtsid rinda, kuid mida tund edasi seda vähem rinna vastu huvi tundsid. Rinnast nad piima kätte ei saanud. Väiksem laps langetas koguni 9,8 % sünnikaalust.
Sünnitasin TÜK kus osakonnas ma mingit abi ei saanud. Ämmakad vaatasid, üritasid last rinnale panna, kui see ei õnnestunud kehitasid õlgu ja läksid. Käskisid ainult ise edasi proovida. Ja nii ämmakas ämmaka järel. Nutsin ja üritasin, kuid tulugult. Mõlema lapsega hakkasin teisel päeval pumbaga piima välja pumpama, et ikka tekiks rinda piim. Ja siis andsin seda esimesele lapsele pudeliga, teisele lapsele calma lutiga.
Esimene laps oli 10 päevane kui imetamisnõustaja juurde TÜK läksin. Kliinikumis on suurepärane imetamisnõustaja ANNE ILVES. Ta oli mulle imetamisnõustaja, psühholoog, sõbranna jne. Ilma tema rõõmsa meele ja positiivse suhtumiseta oleks ma alla andnud ja lapsed polekski rinnapiima saanud. Anne soovitas calma lutipudelit, nibukaitset, lubas ka mõlemale lapsele lutti anda, kuna titade imemisvajadus on suur. Kõik millest ämmakad käsevad eemale hoida. Ja ühiste jõupingutustega saime mõlemad lapsed rinnale. Poisi 1 kuuga ja tüdruku 2 nädalaga. Poiss sõi nibukaitsmega 4 kuud ja tüdruk 2 kuud. Nendes abivahendites pole midagi halba. Need on mõeldudgi kasutamiseks neile, kellel on probleeme. Tore,et selline postitus tehti. Sest see on tõeline värske ema õudusunenägu, kui ei saa oma lapse rinnaga toitmisega hakkama. Ja kallid emad, kui teil on probleeme imetamisega, siis pöörduge imetsmisnõustaja poole. Teise lapsega nõudsin juba haiglas olles endale Anne Ilvese palatisse, kuna sain aru, et teise lapsega on imetamine sama keeruline. Minul ei olnud kahjuks osakonna ämmaemandatest mingit abi.
Olen enda üle väga uhke ja õnnelik, et nägin nii palju vaeva ja sain hakkama. Esimene laps sai rinda üle aasta ja teine laps praegu 11 kuune ning plaanin last imetada kindlasti aastani.
Aitäh Sulle jagamast!
Enam paremini ei saakski sellisele kommentaarile vastata, suur aitäh! Mind sunniti sünnitusmajas vastu minu tahtmist kasutama nibukaitset, kuna laps ei saanud kuidagi imemisega algust tehtud. Üks ämmaemand suutis vinge rinnaväntsutamise peale lapse imema saada, aga teised ei viitsinud sellega jännata. Kõik ütlesid nagu ühest suust, et mul on sissepoole nibud. Olin täiesti segaduses, kuna nibud on korralikud ja täiesti normaalsed. Aga no kui profid ütlevad, et sissepoole, ju siis on. Jajah. Meid käis vaatamas ka imetamisnõustaja, kes oli ääretult tore inimene, aga ei vaadanud kordagi ei minu rindu ega lapse imemisvõtet. Noogutas kaastundlikult mu lugu kuulates ja soovitas kasutada Medela nibukaitset suuruses M, kuna sellega on tema kogemuses kõige enam edukalt imetatud. Paar tundi hiljem vaatas meid üle lastearst, kes kuuldes, et kasutan imetades nibukaitset, vaatas mu rinnad üle ja pööritas silmi, et mis mõttes sissepoole nibud! Seejärel uuris ta lapse suud ja avastas, et keelekida on nii lühike, et laps ei saa keelt suust väljagi ajada, s.t õige imemisvõte on tema jaoks võimatu. Lapsele tehti tund hiljem skalpelliga väike lõige, et vältida ka hilisemaid kõnehäireid, ning sealt edasi muutus imetamine täielikult. Selle erandiga, et kuna nibukaitse oli lühikese ajaga juba armsaks saanud, polnud poja nõus paljast rinda võtma. Kuna õnneks see mu piimatootlikust ei mõjutanud (pumpasin kuude kaupa sügavkülma varusid, sest rinnad ajasid lihtsalt üle), võtsin asja rahulikult ja hakkasin aeg-ajalt ilma katsetama. Umbes kolmandal kuul sain lapse lõpuks täiesti ilma kaitsmeta rinnale. Kogu selle saaga juures olen ülimalt tänulik lastearstile, kel oli oidu lapse suud kontrollida ja mõõdukalt tänulik imetamisnõustajale Medela soovitamise eest – kui kahju juba tehtud, olid need vaieldamatult parimad. Valveämmaemandad olid aga väga pealiskaudsed, iga vahetus rääkis erinevat juttu ja mulle ei mahu siiani hinge, kuidas saab sellist tööd tegev inimene tembeldada täiesti tavalise ja normaalse rinna sissepoole nibudega probleemiks?
Taaskord aitäh jagamast! Ja nii tore, et kõik lõpuks laabus! 🙂
Täpselt! Minu kaksikud sündisid ITK-s ja no esimese asjana söödeti peale keisrit (laste asend vale, tuli teha) rpa-d kõht täis. Ma olin liiga läbi, et isegi vihastada, aga tagantjärgi olen küll pahane. Me olime 10 päeva sees, selle aja jooksul oli mu meelest 3 vahetust, kes tõesti proovisid aidata, imetamisnõustaja käis seal küll iga päev, aga no üks nõustas üht-ja teine teistpidi, see oli ikka täielikult skisofreeniline 10 päeva. Alates ühe lastearsti nõuandest kohe pudeli ja rpa peale minna kuni siis ainult rinna + heal juhul süstla ja näpuga toita, pudel on saatanast. Ja kõik need variatsioonid vahepeal. Teeksin siisi ITK imetamisnõustajatele liiga kui ütleks, et neist polnud üldse kasu või neid ei olnud kohal. Lihtsalt mul olid esimesed lapsed, kes olidki objektiivselt võttes liiga väiksed, et korralikult nibu kätte saada. Kuna ma sünnitada ei saanud, siis olin omale pähe võtnud, et vot imetama ma oma lapsi hakkan, nui neljaks. Ja sain ka 🙂 Aga see nõudis tõesti väga palju (tahte)jõudu, sest surve oli igalt poolt väga suur seda mitte teha. Praktiliselt kogu 50+ põlvkond, arstid, ämmakad, oma vanemad. Esimesed kolm nädalat nägi mu ööpäev ka nii välja, et iga paari tunni järel pumpasin, siis tõstsin lapsed rinnale ja siis süstla ja näpuga kõht täis. (laste söögivahe oli ikka rohkem kui 2 tundi). Minu meelest siis kui nad kosusid ja jaksasid imeda, loksus kõik paika ja imetasin niikaua kui nad ise loobusid. Siis ka juba teadsin piima telllimise perioodidest jnejne, kõik need nipid. Ja sain kogemusest selgeks, et mulle sobis ainult pikali imetamine – mida sünnitusmajas keegi kunagi ei soovitanud. Ehk siis samamoodi, et poleks ma ise nii väga tahtnud, oleks ammu loobunud, sest see mure laste (mitte) juurde võtmisega on nii suur. Väsimus veel pealekauba. Palju jaksu sulle.
Aitäh Sulle! 🙂 Minule ütles üks arst näiteks kohe, et mis te siin loodate, et väga vähestel emadel õnnestub kahte last ainult rinnaga toita ja et kui arvestada imetamisraskusi esimese lapsega, siis on ju teil lootust veelgi vähem 🙁
Ja see väljend “skisofreeniline” on väga tabav 🙂
Tundub, et minul vedas siis imetamise nõustajatega. Sünnitasin 2011 oma teise lapse Ida-Tallinna keskhaiglas. Õigemini – esilekutsumine lõppes keisriga, mis on piimatootmise seisukohalt suur miinus muidugi. Kuna olin rasedusdiabeetik, siis anti lapsele kohe peale rinna peale panekut RPA-d ka, sest tema kõhunääre oli harjunud rohkem insuliini tootma kui tavalisel beebil ja on oht, et veresuhkur langeb liiga madalale. Suur ja näljane beebi oli. Sai ikka mitu korda ööpäevas RPAd. Süstlaga anti, väike sörm suus. Edasi püüdsin siis ise. Esimene laps on 20 a vanem ja tol ajal oli RPA-d humanritaarabina haigla täis, sai tasuta koju kaasagi, niiet ostma ei pidanud aastaseks saamiseni. Kuna mul esimese lapsega piima esimene nädal aega üldse ei tekkinud, siis anti haiglas 2,9 kg kondisele beebile muidugi suure lutiauguga pudelist RPA-d. Hiljem küll imetasin ka, aga laps oli juba laisk. Oskamatusest sai laps ainult 3 kuud osaliselt rinnapiima ja muidugi RPAd lisaks ka. Kuna ka mu emal ei olnud eriti piima, siis arvasin, et geneetiline värk. Tegelikult sellist asja ei ole nagu vähe piima. Kõigil on piima, iseasi kas süsteemi tööle saad. Ja süsteemi tööle saamine võib olla vägagi keeruline, nagu selgus. Ma olin vist päris raske juhtum ITK imetamise kabinetis, nii mulle tundus vähemalt.
Teise lapse ajaks olin end kõvasti motiveerinud ja tahtmist täis. Teiseks päevaks oli 4+ kg beebi mu nibud juba verele imenud. Imetamise nõustaja käis ka vaatamas meid palatis. Kui küsisin, et kas mingit asja ei ole, mis aitaks, siis selgus, et on olemas nibukaitse (õhuke silikoonist nibukate, Medela oma, haiglas olemas). Tänu sellele saime jätkata harjutustega. Koju lasti meid kolmandal päeval, mis oli reede. Selgus et olime nibukaitse haiglas ära kaotanud. Ostsime apteegist mingi teises (Nuk) ja sellega tõmbas laps mõlemast tissist vere välja, sealt kust peaks piima tulema. Ma olin ikka sellises ahastuses, et… Arvasin, et niikui pudelit annan, on tissimisega kõik. Nutsin terve nädalavahetuse, nõustama sai minna alles esmaspäeval. Tegelikult saab isegi kuni 4 kuuse lapse tagasi rinnale õpetada.
Läksime siis ITK imetamise nõustamisse, et last kaaluda ja aru saada, palju ta rinnast saab üldse jne. Kuna nõustamises selgus, et me olime ikka liiga vähe lapsele süüa andnud (tegelikult ka, ei osanud arvestada, palju peaks andma RPAd, tissi ei saanud üldse anda sel esimesel nädalavahetusel) ja sellepärast ta nuttiski meil, siis enda turvatunde jaoks ja et see imetamine korda saada, käisime seal 3 korda nädalas (esimene kuu aega kindlasti, hiljem 1-2 korda). Nemad määrasid siis lisaks antava RPA koguse ja kõikide imetamiskordade vahele pidin lüpsma pumbaga. Kuna imetamine oli minu jaoks nii kohutavalt valus, siis suutsin algul kummagi rinna otsas kuni 5 min vastu pidada ja sedagi valuvaigistite abiga. Aga siis juba 10 min ja siis juba 15 min. Pingutusi kroonis edu. Algul elasime 2 päeva korraga, kuni järgmise nõustamiseni. Minu jaoks oli keeruline tekitada üle 8 toitmiskorra ööpäevas ja veel lüpsta vähemalt 5 korda toidukordade vahele. Ikka ja jälle küsiti, et kas olen nõus veel pingutama, et on vaja rohkem pingutada, muidu ei saa tulemust. Ja alati mõtlesin enda sees, et ok, proovin ikka veel, np veel 2 päeva, saan ju hakkama. Kui ma oleks kohe teadnud, et see kestab kokku 2,5 kuud… ma ei tea, oleksin vist loobunud. Lüpsmine oli algul nii, et ühest rinnast sain 10 ml ja teisest paar tilka. aga ikka nätsutasin 10 min vähemalt ära mõlemaga. Ja nii mitu korda päevas. Laps sai kätte natuke rohkem õnneks, aga selge ju et paarinädalane tahab rohkem süüa kui 10-30 ml ühel toidukorral. Mingil hetkel hakkas ikka piima rohkem ka tulema, ca kuu-pooleteise pärast ei olnud vaja enam RPAd lisaks anda, sain anda enda väljalüpstud piima juurde. Ja oh imet, 2.5 kuu lüpsmise ja nõustamise tagajärjel hakkas järsku piima jätkuma ja ülegi jääma, niiet imetasin 2,5 aastat!!! Mul on väga hea meel, et ma hakkama sain! 🙂
Siinkohal tänan väga ITK imetamise nõustajaid, eriti Reeta ja Adat! Tänu neile (ja muidugi ka endale) sain imetada oma last ja endale lõpuks ka imetamise kogemuse 🙂
Jõudu kõigile sama teemaga maadlejatele!
Aitäh Sulle jagamast! Ja tõesti super, et kõik lõpuks laabus!
Minu poolt 100x like sellele tekstile!! Eriti just eelviimasele lõigule! Esileedi, kas oled mõelnud ise imetamisnõustajaks hakkamise peale? (Millalgi hiljem, siis kui lapsed juba veidi suuremad…)
Tagantjärgi vaadates läks minul lapse imema saamisega ikka väga õnneks, sest esmakordse emana ei teadnud ma algul muhvigi sellest kuidas laps rinnale saada ja keegi haiglas suurt nõu ei andnud ka. Õnneks hakkas laps siiski kohe päris hästi imema ja kaalu ei kaotanud ka, kuigi võte oli veidi vale ja seetõttu imetamine minu jaoks valus esimesed 7 kuud.
Minul aga selline küsimus, et kuidas saite lapsed seda Calma lutti imema? Sest mul on ka see pudel olemas ja vahepeal oleks olnud väga vaja, et laps oleks pudelit võtnud ja nibud oleks saanud veidi taastuda, aga ta ei olnud mingi valemiga nõus seda imema. Ta ei võta eriti lutti ka ning kuna sealt Calma pudelist piim ise välja ei voola, siis ta ei saanud nagu pointist aru, et miks imeda mingit jublakat, kui piim tuleb ju tissist.
Aitäh, aitäh! 🙂
Kui aus olla, siis olen mõelnud küll (üks mu sõbranna isegi ütleb, et on mulle siiani tänulik, et ta ei tea, mis ilma minuta oleks temast ja lapsest ja imetamisest saanud – seega algus on tehtud 🙂 Olen korduvalt mõelnudka ämmaemanda ameti õppimise peale jne
Meil nad lihtsalt võtsid kohe mõlemad Calmat ilusti. Seega ei oska kahjuks mingeid nippe jagada.
Väga tore ja vajalik postitus. Pisike lootusekiir olukorra paranemisest on alati olemas ja mina olen seda hiljuti näinud. Nimelt sünnitasin detsembris 2015 ITK-s ning nelja päeva jooksul haiglas olles kohtusime erinevate ämmakatega. Väga jäi meelde üks noor ämmakas, kes meiega kõige rohkem tegeles. Meil langes sünnikaal väga kiiresti ning rinnast beebi justkui miskit ei saanudki. See noor ämmaemand tuli pärast ühte mõõtmist mu juurde ja seletas olukorda ning soovitas mõned päevad lisaks süstlaga RPA anda. Näitas ära kuidas süstlaga anda ja kuidas topsist joota, kuid rõhutas samal rinnast imetamise proovimise tähtsust. Seega saigi laps 3 päeva RPA, kuid iga kord andsin enne rinda,(eriti ei tahtnud võtta) siis RPA süstlast ja lõpuks välja lüpstud rinnapiima topsist. Ta käis kontrollimas meid ja toetas mind igas mõttes – nii abiga kui ka psühholoogiliselt. Enne haiglast väljakirjutamist pandi aeg imetamisnõustaja juurde järgmisel päeval.
Olen igati tänulik, et ämmaemand nii oskuslikult käitus. Ma usun, et need 2 RPA olid meile väga vajalikud. Ülitähtis selle juures oli kindlasti see, et ämmaemand utsitas ikka iga kord rinda anda ja regulaarselt välja pumbata, isegi siis kui tundus, et asi kuidagi ei edene. Oleme väga tänulikud 🙂
Aitäh Sulle jagamast! Nii tore on ka postiivseid lugusid kohata!
Seda postitust oli kummastav lugeda, sest arvasin enda kogemusest et kõigis haiglates töötavad RPA ja lutipudelite vastased ning ühtlasi inimesed kes kõigiti soodustavad imetamist. sünnitasin ise ITK-s juulis ja just sealt said alguse soovitused et ühelgi juhul ei anna RPA-d, ei kasuta vähemalt kuu aega lutti ja kui on vaja anda piima nii et ennast ei ole, siis tuleb võimalikult vara proovida tassist (soovitati ümara kaelaga viinapitsi kui muud pole :)) või süstalt. olen mitu korda ilma suuremaid probleeme omamata niisama konsulteerinud ITK imetamisnõustajatega ka peale haiglast tulekut (ka telefoni teel annavad nad nõu ja alati kutsuvad ka kohale kui endal soovi on). ja saanud alati väga head nõu. seega vähemalt tallinnas elavatele inimestele soovitaks üldse seal haiglas sünnitada ja sealseid imetamisnõustajaid. väga head tööd teevad meeldivad inimesed. Lisaks ka perearstiga on see kogemus, et ta ei soovita RPA-d, kuigi lapse kaaluiive pole olnud väga kiire. Saatis minu muretsemise tõttu lastehaiglasse, kus ei tuvastatud midagi, kuigi vana arst soovitas ka RPA-d anda. mida ma muidugi ei teinud (siis konsulteerisin jälle oma perearesti ja ITK imetamisnõustajatega).
Ma olen ka kahjuks vähese piimaanniga. Õnneks sattusin mina ITK-s paremini informeeritud töötajate peale, kes mulle peale lapse sündi ilusasti süstla ja sõrme kasutamist RPA-andmiseks õpetasid, imetamisvõtet kontrollisid ja imetamisnõustaja juurde suunasid. Minu piimaand sellest muidugi ei paranenud vaatamata sellele, et ainult laps rinnal ringi käisin. Piima kogus jäigi nii suureks, et laps sai umbes kolmandiku päevasest sööginormist rinnapiimast ja ülejäänu algul süstalde ja siis pudeliga. Aga usun, et abi oli sellest haiglatöötajate esialgsest julgustavast suhtumisest küll. Vastukaaluks oli peale koju jõudmist pereõe irvitamine imetamisnõustaja ameti üle ja süüdistamine, et ma näljutan oma last. Tõmbasin isegi mingis voldikus suure punase ringi alla lausele, kus oli kirjas palju imik kuus juurde peab võtma, et järgmisel arstivisiidil see õele nina alla pista sest tegelikult jäi mu tütre kaalutõus sinna vahemikku ja see pereõe poolt pillatud lause solvas noort ema ikka hingepõhjani. Tegin kõik läbi, mida vähegi soovitatakse aga tundsin ikkagi ennast ebaõnnestunud emana sest pidin lapsele lisatoitu andma. Kusjuures keegi teine ei süüdistanud mind milleski, endal oli lihtsalt suur soov last ainult rinnapiimaga toita ja see, et ma seda ei suutnud, tekitas masendust. Kui laps rohkem sööma hakkas, kasvas veidi ka piima kogus rinnas aga mitte oluliselt. Alles mitu-mitu kuud hiljem käis see “klõps” peas, et sellest pole midagi et mu laps täielikult rinnapiimatoidul pole ja et see, kui kõik ei lähe nii nagu ma plaanisin, ei tee minust halba ema. Tegelikult võiks ideaalis just seda sama kuulda ka perearsti kabinetist niigi ebakindla noore ema süüdistamise asemel. Ilmselt poleks ilma mu pingutusteta laps üldse rinnapiima saanud, nüüd aga imetasin teda veidi üle aasta ja usun, et ka see väike piimakogus tuli talle kasuks ja tasus vaevanägemist. Teise lapsega tuli rinda juba veidi rohkem piima, esimest korda elus nägin seda, et rinnast on võimalik ka välja lüpstes mõned milliliitrid kätte saada. Teise lapse ema ja tema imetamisprobleemid ei huvitanud haiglas enam muidugi kedagi, õnneks oli selleks ajaks endal kogemusi rohkem. Ka teine laps sai rinnapiima koos RPA-ga üle aasta.
Juhuu!!! Oi kui palju mina kuulsin, et see on normaalne, imetamine ongi valus, kui ära ei kannata – anna RPA-d…. juba haiglas toodi RPA-d.. õnneks meie haiglas küll plastikust “pitsiga” et laps pudelit ei saaks. Käidi ja vaadati – aga peale kojutulekut ei huvitanud mitte kedagi, kuidas ma hakkama saan. Mees sõitis tööle tagasi, suurem laps nõudis oma, mina nutsin patja ja hambad ristis imetasin…. Arst soovitas anda lisa, kuigi kaaluga oli kõik korras.. laps nutvat näljast, mitte lähedusevajadusest. Minul kadus kogu selle stressiga piim – masseerisin, pumpasin, lasin lapsel rinnaotsas olla… ei midagi 🙁 Toetust ootaks jah just rohkem meditsiinitöötajate enda poolt. Ja oleks ma teadnud, et on sellised pudelid – oleks ehk asi siiski lõpuks õnnestunud… Aga meie pudelist tagasi tissi otsa ei saanud, kui piima lõpuks uuesti tekkima hakkas… ehk ei pidanudki üksi õnnestuma. Aga iatahes, aitäh – aitäh, et keegi veel leiab, et abi võiks olla lähemal just sealt poolt, kust teda enim ootaks.
Olen väga nõus selle postituse kõikide aspektidega, aga eriti nõus olen ma postituse selle osaga, mis räägib sellest, et sünnitusmajas ei toetata ema psühholoogiliselt rinnaga toitmise osas piisavalt (et mitte öelda üldse). Olen kahe lapse ema ja ise esimese lapsega pea et copy-paste selle niimoodi läbi elanud. Sa oled äsja saanud emaks, tunded möllavad sees, sa võid olla ükskõik kui palju lugenud imetamise kohta jne – aga ikkagi sa ei saa hakkama. Ka minul laps just ühest rinnast ei imenud alguses hästi. Ämmaemandad-õed jne ütlesid, et kui on mingi probleem, siis kohe öelge. Mina ullike ka muidugi kurtsin südamest oma mured ära. Ja mis selgus pärast – tagaselja suhtuti minusse kui hädapätakasse, kes ei saanud hakkama! Ja tõepoolest, tundus, et mina olen seal ainuke, kes tahab oma lapsele rinnast imemise selgeks õpetada. Kui ütlesin näiteks, et ühest rinnast laps ei ime hästi, siis ämmaemand ütles selle peale näiteks vastuseks, et ” einoh, ega ühe rinnaga ei saa hakata last toitma, siis tuleb üldse see asi ära lõpetada”. Ma olen teist päeva ema, vaatan oma last ja mõtlen, mida ma olen valesti teinud. Aga jah, kahjuks on nii, et eeldatakse, et naisel tuleb imetamine väga loomulikulikult, see kõik on üks rõõm ja loomulik kulgemine (jah, tõepoolest, teise lapsega oligi nii). Aga tegelikkus on see, et ema on üksinda oma murega, sest surve on suur ja sa ei suuda selle survega sammu pidada. Ka mind põhimõtteliselt sunnitigi andma kohe lisatoitu (küll süstlaga ja toimis hästi), sest lapse kaalukaotus oli suur. Sisemuses tundsin muidugi, et see on vale. On ju teada, et esimeste päevadega alles piim tekib rinda ja see tõelise piima tulek tuleb kerge nihkega. Ma selles osas andsin alla, sest ka minu laps läks kollaseks ja mulle tundus, et mida ma saan teha, ma tahan ju, et mu lapsega oleks kõik korras jne. See kõik oli väga häiriv ja tegelikult psühholoogiliselt olid sa täiesti üksinda. Tähelepanu pöörati ainult numbritele, kuid ei olnud kedagi, kes oleks võtnud selle aja, et rahulikult tulla ja proovida eri asendeid jne. Näiteks minule öeldi pidevalt, et andke pikali rinda, see ei tulnud mul üldse välja. Haiglast ma abi ei saanudki. Nädal hiljem pidin minema last ette näitama ja jumal tänatud, seal oli üks väga ja väga asjalik imetamisnõustaja, kes lihtsalt ühe minutiga näitas mulle ära, kuidas istudes rinda anda ja selguski, et minule see sobis suurepäraselt. Laps hakkas kohe päevapealt kosuma. Aga jumal tänatud, et ma olin siiski endas nii kindel ja teadsin algusest peale, et olen võimeline andma, ma lihtsalt ei saanud aru, miks mind kogu aeg sellelt teelt ära tahetakse juhtida. Ja ma imetasin vabalt oma last aasta ja kauemgi oleks saanud, kui oleksin seda soovinud. Aga ma näen seda mustrit kordumas oma tutvusringkonnas. See on jube ja näen ka inimesi, kes annavadki alla, sest kõik see alguses toimuv pusserdamine ja selle imetamise töölesaamisega seotud kamm jätab lihtsalt niivõrd õudse kogemuse, et kui kõrval ei ole head mentorit, siis lihtsalt sa ei suuda sellest üksinda välja tulla. Näiteks haiglas olles iga päev rääkisid eri ämmaemandad erinevat juttu, tee nii, pane naa, istu nii, lama naa. See on ju jube töötlemine! Sellised asjad saab ju ühtlustada ja koolitada inimesi, et me anname sünnitanutele ühtseid ühiseid.Teise lapsega oli muidugi kõik palju helgem, sest ma lihtsalt olin juba ise niivõrd kogenud. Ehk et kokkuvõtvalt tundub mulle, et ühiskonnas üldse on selline eeldus, et “emaks olemine esimesest päevast ja imetamine on midagi niivõrd loomulikku ja et, kuidas siis ei saa” lihtsalt niivõrd suur, et seetõttu jääb see naine kogu lapse sünni järel saabuva paketiga (ja eriti just esimese lapse) sisuliselt üksinda.
Mh..õudne ja uskumatu on lugeda midagi sellist ..
Ma arvasin, et RP propageeritakse igalpool…päris tõsiselt kohe..
Ise sünnitasin Pärnu haiglas ja oli vastupidine teema- ei anna Rpa-d, vaid rp, igapäev käidi nõustamas.
Olin haiglas viis päeva (laps enneaegne, sp nii kaua), see oli rinnaandmise seisukohalt suht õudne ja valulik kogemus- laps ei võtnud rinda, piima tuli ainult paar tilka, pumpasin ja pumpasin, rinnanibud olid lamedad, kasutasin kaitsmeid, aga laps ei tahtnud, kuigi sai piima jooksma, aga siis lõpetas.. Andsime rpa-d juurde, aga süstlaga. Ämmaemandad olid väga abivalmid ja õpetasid/aitasid/juhendasid. Iga söögikord proovisin ikka k6igepealt rinda anda, siis süstlast ja siis pumpasin. Pidevalt käidi vaatamas ja kontrollimas.
Koju minnes jätkus see sama jada..teisest nädalast alustasin lutipudelist andmisega, sest lapse vajadu piima järgi üha suurenes ja süstlast andmine oli vaevarikkaks muutunud..tõmbas õhku liialt peale. 1.5 kuu pärast hakkas piima lõpuks tulema (kuigi valulikkus läks nagu järjest hullemaks..) ja siis lihtsalt yks päev ei tulnud piima ja oligi k6ik.
Vb olen kuidagi süüdi, vähemalt nii mulle üks tuttav ütles-et Prn haigla imetamisnõustajad ei tea midagi ja absoluutselt kõik emad saavad imetada..ükskoik mis on v ei ole.
Peale neid viite haiglapäevi tahtsin just nimelt anda lapsele rp, kuna nägin ju palju vaeva sellega, aga vaevast ei olnud kasu..
Medela pudelid leidsin hiljem, kui hakkasin asju uurima ja otsima, et kui peaks tulevikus veel ühe lapse saama ja kui juhtub sama asi..sest ega rinnanibud ei muutu..sellega jääbki arvatavasti valu kaasas käima..jms.
Aga jah..shokk oli kuulda sellisest kogemusest.
Loodetavasti pole selliseid haiglaid palju, kus nagu üldse ei hoolita ja topitakse kohe rpa otsa.
Parimat kõigile emadele.
Mina sünnitasin oma lapsed (2012 ja 2014) Pärnus ning kordagi ei kuulnud ma RPA juttu. Kohe peale sünnitust pandi laps rinnale ja vaadati, et hakkaks imema ja edaspidi käidi palatis vaatamas, kas ja kuidas imeb ning toetati igati. Ka järelkontrollis nädala pärast haiglast välja saamist pidin ette näitama, kuidas laps rinnast imeb ning mõlemal korral korrigeeriti imemisvõtet. Seega 5+ kogemus ja suur tänu Pärnu Haigla personalile!
Mina nagu ka eelnev Pärnus sünnitanu arvasin kuni tänaseni (selle kirjatüki lugemiseni), et RP propageeritakse igalpool. Kurb lugemine 🙁
Minule rääkis tuttav, et laps ei osanud imeda ja kuigi Soome sünnitusmajas ei lubatud lutti kasutada, tegi ta seda salaja, et last imema õpetada. Tegin ise ka.
Luti trikki kasutasin ka ükspäev kui laps kategooriliselt keeldus rinda võtmast. See protest kestis õnneks ainult ühe päeva. Siis tegin ka sedasi, et lutt salaja välja ja rind sisse.
Soome sünnitusmajas tuli vaid nupule vajutada kui toodi teise ema piima. Nad ostavad seda kalli raha eest sisse.
Segu seal ei pakutud, kuid anti näidispakke kaasa.
Rinnapumba kasutamisega oli probleeme ja selles osas nõu ma kahjuks ei saanud.
Teadagi tuleb ka oma piima või piimasegu andmisel anda piima lutipudelist. Andsin lapsele tihti piimasegu kui polnud kindel, kas kõht sai rinnapiimast täis. Õnneks oli suur poiss tubli imeja.
Seda ma pole kartnud, et luti kasutamisest võõrduks rinnast. Ta siiani, 1 a ja 4 kuuselt küsib agaralt rinda.
Lutti kasutab vaid magama minnes. Õnneks päevasel ajal sellega ringi ei käi ja sellest on raske aru saada, miks mõnel suuremal lapsel on ka päeval lutt suus.
Piimasegudest kasutasin Raplas toodetud Nuppi segusid. https://www.nuppi.ee/et/products
Teised valmispakid on küll mugavad, kuid aeguvad kiiresti peale avamist. Nuppi pulbri saab kokku segada vastavalt vajadusele.
Minul küll kõik neli last said (viimane veel saab) rinda ja probleeme ei olnud (kuigi nüüd mõtlen, et äkki viimasega oli, sest mul oli ka päris pikalt hullult valus ja pisarad silmis kui laps sõi…) aga teema on tuttav, sest vastuolulist infot olen minagi saanud. Alates sellest, et esmasünnitajana jäeti meid terveks tunniks üksi ja siis oldi pahased, kui ma polnud oma mullis selle pealegi tulnud, et lapsele peaks rinda ka andma :D. Ilmtingimata pidi ka iga vähemalt kolme tunni tagant lapsele süüa andma aga kui laps äratamisele ei reageerinud siis ma lasin tal lihtsalt magada (6 tundi :)) ja peale seda võttis laps pool tundi nii et pea oli märg. Tal oli ju ka suur töö selja taga ja puhkus oli olulisem. Aga asendust on küll pakutud iga kord ja ma olen suutnud sellest eemal hoida (vastsündinute puhul). Viimasega läks viiekuuselt vaja aga see oli hoopis teine ooper; kuigi ka siis oleks võinud pakkuda lisaks asenduslee ka imetamisnõustajat stressist tuleneva rinnapiimakoa taastamiseks, sest asendus oli tegelikult vajalik aga piimatootmise taastamisest ei olnud meditsiinitöötajate poolt küll juttu. Olen tänulik, et sain abi ja toetust tegelikult sealt kust ma ei oodanud ja piima on nüüd jälle piisavalt. Õnneks pole imetamisega muidu probleeme olnud.
Niiet ka mina toetan Sind, Esileedi, selle teemaga tegelemisel 🙂 Infot saab meie meditsiinitöötajatelt selles valdkonnas tõesti vastuolulist ja ise peab olema väga tark ja ka julge, et teha soovitatavale vastupidised otsuseid. Jõudu, vastupidavust ja tarkust teile 🙂
Väga hea vastus! Aplodeerin kahe käega! Kolme esimese lapsega lasin arstidel nö pähe istuda ja suht varakult läksin rpa-le üle. . 2012 a kolmanda lapse sünni ajal pakuti juba sama päev, mingi paar tundi peale sünnitust, mulle TÜ kliinikus, et äkki annate pudelist lisa. Kui ma küsisin, et miks, sain vastuseks: äkki kaotab liiga palju oma sünnikaalust muidu ära, siis ei saa niipea koju. Minu jaoks polnud see piisav põhjus. Neljanda lapsega ei läinud ka see rp andmine kuidagi kergelt. Kuna eelnevad lapsed polnud eriti agarad rp- sööjad, siis oli algus raske. Haiglast aga abi ei saanud, öeldi, et teil neljas laps, küll oskate anda. Oli kordi, kus mõtlesin käega lüüa ja rpa-le üle minna, kuid miski nagu hoidis minda tagasi. Mul on hea meel, et ma seda ei teinud, põnn hetkel 10 kuud vana ja saab siiani rinda muu toidu kõrvale.
Jõudu ja jaksu Esileedi selle teemaga tegelemisel 🙂
Sa oled tõeline inspiratsioon! Sain jõudu sellest postitusest, tänan! 🙂
Minul on just vastupidine kogemus ITK-s. Piim ei tulnud kohe rinda ja laps hirmsasti nägi vaeva ja ikkagi nuttis. Kuna laps oli kogu aeg rinna otsas, siis ämmaemandaga nõu pidades küsisin ka rpa kohta. Öeldi, et kohe kui soovin tuuakse. Mina kohe rahunesin kui kuulsin, et abi nii lähedal ja ütlesin, et kannatame päevake veel kaua see piim end ikka oodata laseb kui nii intensiivne imemine käib. Ei mingit teemaarendust, et ikkagi võiks proovida. Järgmine päev kaaludes tuli välja, et kaal kohutavalt langenud ja sain rpa süsti sees ja kohe näidati ka kuidas toita, öeldi et lutipudelit ei saa 🙂 Koju läksime nii, et andsime korra päevas rpa. Nädal hiljem ülevaatusele tulles tuli välja, et laps võtab liiga palju juurde ning võime rpa ära jätta. Saadeti veel imetamisnõustaja juurde ka üle ukse, et kõik ikka õigesti toimiks. Laps saab kohe kahekuuseks ja on rinnapiimal.
Väga hea postitus. Tõepoolest, ka mina tundsin end mitmes olukorras ära. See on huvitav, et beebi esimestel päevadel seda süstla (või isegi pisikese lusika) varianti ei pakuta, vaid kohe suunatakse lutipudeli poole. Meil vedas umbes teisel-kolmandal ööl haigas, kui valveämmaemandaks oli üks vanem tasakaalukas arst, kes õpetas, kuidas süstlaga saab beebile süüa anda. See päästis meid, ma rahunesin ja olukord läks paremaks. Minu sünnitus oli tegelikult väga hea ja kiire, kuid siiski ma kaotasin väga palju verd ja oma poja esimestel elupäevadel-öödel olin ikka väga-väga uimases seisus. Liikusin nii vähe kui võimalik mööda haiglatuba ringi nuuskpiirituse lapp nina all, et pilt ees püsiks… Ja ma ise samal ajal kogu aeg mõtlesin, et kuidas ma üleüldse olen võimeline tootma mingisugustki piimakogust, kui ma ise olen totaalselt läbi ja näost valge. Ma ei saanud endagagi absoluutselt hakkama. Nii et see, et poja esimesed elupäevad haiglas väga palju nuttis, kuna ta lihtsalt ei saanud piisavat süüa mult (mis siis et esimestel päevadel vajab ta koguseliselt väga vähe), jättis mu hinge väga sügava jälje ja seda siiani. Mu poja oli rahutu beebi ka edaspidi ja oi ma käisin mitu korda imetamisnõustaja juures uurimas, et milles võib olla asi. Ja ma olen tänulik Pelgulinna nõustajatele toetuse ja abi eest. Saime ikkagi mingi hetk selle piimamasina käima ja poja söönuks!
Tahtsingi lõpetuseks öelda, et imetamine ei ole nii ürgne ja loomulik tegevus nagu igal pool sellest kuvandit jäetakse. Õnnelikud on need vähesed emad, kelle pisibeebi koheselt pärast sünnitust kõhu peal rinnast haarab ja seal peaaegu ükskõik mis asendis end mõnusalt pontsuks sööb. See lihtsalt ei ole nii… Ma nägin imetamisnõustaja kabineti ukse taga ootamas väga paljusid nutvaid, väsinud ja murest murtud emasid ning süda tahtis lõhkeda.
Nii et aitäh selle kirjutise eest ja palun jätka! 🙂
Toetaja Esta 🙂
Lugesin seda teksti, kurb hakkas lugedes sünnitusmaja töötajate suhtumist. Ise sünnitasin pelgulinnas, seal oli vastupidi väga rinnapiima pooldav suhtumine. Mul ei tekkinud piim nii kiirelt, kui oleks pidanud. Laps oli näljane ja kisas, palusin siis süstalt rpa-ga, õnneks anti kuid ega väga hea pilguga ei vaadatud. Algus oli täielik õudus, esimesed kaks nädalat nutsin ja imetasin, kuna kõik oli nii katki, et verd jooksis. Siis tegin otsuse, et ei, parem las saab üle ühe söögikorra pudelit ning las rinnad paranevad, mitte et laps piima ja vere segu jooma peaks. Ühte päeva oli vaja, et veritsemine lõpeks, kokku läks kolm päeva vahelduva eduga pudelit andes, õhutades, lanoliiniga kreemitades, et rinnad niipalju paraneks, et saaks pudeli ära jätta. Peale seda, kohanemine ainult rinnaga, läks imekiirelt ja laps sai 6kuuni vaid rinda, imetamise aja lõpetas laps ise aasta ja 10kuuselt . Ja kusjuures tuttavad mitme lapse emad ütlesid, et selline olukord ongi okei, paranevad ise ja ära anna pudelit, rikud ära imetamise. Kõige hullem lause, mida kuulma pidin, oli see, et veri on ju sinu oma, see ei tee lapsele midagi. Tule taevas appi. Aga no tõesti, ema on ka inimene, selle peale kohati nagu ei mõelda. Ma arvan, et sa oled väga tubli, et mõtled enda peale ka, alati ei ole võimalik vaid ühte rada minna, isegi kui väga tahaks. Edu ja tugevat tervist teile! 🙂
Minul oli niipidi, et piima põhimõtteliselt ei olnud ega tulnud, väääga raske aeg elus. Öeldi, et RPA-d mitte anda ja proovida, proovida, proovida. Lõhkised, verevalumitega verised nibud minimaalse piimaga…
Haiglas olles rääkis iga vahetus erinevat juttu, esimene ütles, et peab andma kohe RPA-d, kui kõht tühi, sest nii suur laps (sündides 4340g), teine, et nii kaua on näljas kuni endale piima kohale imeb, ehk siis mitu päeva… Kolmas rääkis ma ei tea mida veel..
Üks suur segadus igatahes.
Läksime koju, ostsin kohe teepealt igaks juhuks natuke lisa koju valmis. Andsin nii minimaalselt, kui suutsin. Tundsin end läbikukkununa, stressis. Endal piima pole, anda ka ei lubata.
Nõustamiskabinet soovitas ka mitte lisa anda ja proovida. Vähese kogusega tekkisid ikkagi ka paised ja pika välja pumpamise peale professionaalide poolt saadi kokku ainult 40ml piima.
Raske oli selle pärast eriti, et laps ei maganud, nädalasena magas kuskil 8h ööpäevas, kuigi oleks pidanud 16-18, ma arvasin siis segaduses olles, et see ongi siis normaalne vist?!?!…. Nii me siis elasime, esimesed kuud olid minu jaoks kõige õudsamad, kuigi kuulnud olen, et teiste jaoks pigem kõige lihtsamad… Praegu, 9-kuusena elu palju ilusam, isegi hammaste tuleku ajal. Magatakse ka rohkem, kui varem.
Tahtsin ka lihtsalt välja kirjutada…
Edu kõigile, nii RP, kui RPA kasutajatele.
Väga hea postitus. Mina olin see, kes usaldas spetsialiste. Hakkasin süstlaga andma RPA-d juurde, sest laps kaalus juurde ei võtnud. Mure, et kaalu ei tule ja kas ma teen kõike õigesti jne muserdab noort ema väga, eriti, kui tegemist on esimese lapsega. Pluss arst, kes imestas väikese kaalutõusu üle ja et tõus peaks olema suurem. Käisin suurest hirmust ka imetamisnõustaja juures, siis oli kõik hästi. Ometi olin 4daks kuuks sellises punktis, kus laps sõi ainult öösel rinnast ja 5ndaks kuuks ei söönud ka öösel. Pumpasin nii palju välja, kui vähegi võimalik. Mul oli tunne lõpuks, et pumpan omal ajud ka välja. Täpselt 6ndaks kuuks ütles ka rinnapump üles ja kohe uut polnud võimalik soetada, sest asusin kohas, kus apteegile ligipääs oli võimatu. Ja sellega sai rinnapiima ajastu läbi. Minu suur soov oli anda lapsele oluliselt kauem rinnapiima, aga läks nii. Aga rinnapiima kõrval on vaja lapsele ka ema, kes jaksab temaga tegeleda, kes ei kuku väsimusest ümber.
Suur suur aitäh selle postituse eest. Olen praegu 5 ja poole kuuse poisikluti ema ja minuga just juhtuski selline lugu. Haiglas ämmaemand käis ja kiitis et oi kui kenasti poiss imeb ja kõik on super. Mina vastu et mul on põrguvalu ja nibud täiesti lõhki. Ämmaemand vaatab oioi nii katkiseid nibusi ma ei ole näinud aga mitte keegi ei teinud ka mitte midagi. Imetamisnõustajat meil siin ei ole üldse. Tulin koju ja pusisin edasi, nädala pidasin vastu. Olin juba olukorras, kus mulle tundus et laps tahab koguaeg süüa ja mina ei taha seda talle anda (tal oli ka keelekida mis raskendas veelgi õiget imemisvõtet. See vastati juba sünnitusmajas kuid arvati et venib välja ja ei lõigatud koheselt). Väga halb öelda, aga mulle tundus et ma ei tahagi seda last ja tundis kuidas ma iga kord stressi läksin kui teda nägin. Võtsin vastu karmi otsuse, et annan talle RPA pudelist. See oli minu õnnepäev laps sai kõhu täis ja mina natuke puhata. Edasi hakkasin tasapisi piima välja pumpama ja lutipudelist andma. Kahjuks ta mul rinda enam ei võta, kuid ma olen ise uhke enda üle, et annan talle siiani rinnapiima (missest et pudelist). Oleks ma õigel hetkel abi saanud, arvan et ehk oleks teisiti läinud.
Mina sünnitasin oma kaksikud Taanis. Piigad sündisid enneaegsetena. Siin haiglas oli aga hoopis teine suhtumine. RPA ei olnud popp valik, sest enneaegsed peavad saama rinnapiima. Ja ma olen sellega täitsa nõus…Probleem oli aga selles et piima ei tulnud ja ei tulnud kuna mul oli stress. Kedagi see ei huvitanud, ainult öeldi et pumpa ja pumpa. Pumpasingi, iga 2 tunni tagant..piima kogused ei suurenenud ja piima jätkus ainult ühele lapsele. Jagasime siis selle piima laste vahel ära ja natukene RPA -d juurde. Öeldi vaid, et küll piima tulema hakkab ja et ma ei tohiks stressis olla.
Kuidas ma ei ole stressis kui mu lapsed on enneaegsed, üks oli surmasuus, ma ei suutnud liikuda keisrilõike tüsistuste tõttu. Magamine magamiseks – kellel seda vaja on.
Ma üritasin arste ja õdesid kuulata, kuna tundsin, et kui mu lapsed rinda ei saa olen ma läbikukkunud ema. Ma nutsin iga päev sest mu nibud olid lõhki ja piima lihtsalt ei tulnud piisavalt.
Lõpuks mu abikaasa ütles mulle “Nüüd aitab, sa lõpetad selle jama. Sina oled täpselt sama oluline kui meie lapsed. Sa hakkad RPA-d andma ja kõik. See pole maailma lõpp.”
Ja ma kuulasingi teda. Kahjuks tunnen, end siiski läbikukkunud emana selliste kommentaaride tõttu. Minu meelest peaksime olema teineteisele toeks mitte niimodi halvustama:)
Aitäh Sulle jagamast! Nagu öeldud, olen suur rinnapiimapooldaja, aga tõesti tuleks siiski reaalsusesse jääda ja arvestada tegeliku olukorraga. Ma ei kujuta ettegi, kui raske Sul pidi olema. Minu laps ei olnud surmasuus, vaid kõigest bilirubiiniga lampide all, aga stress juba lihtsalt haiglas olemisest (kus igal ühel oma arvamus ja õpetus varuks) oli nii suur. Korralikult saabus minul piim, kui lõpuks ometi koju saime.
Sinul vedas lõpuks, et Sul nii tark ja toetav mees on 🙂 Ja tegelikult ka – Sa oled suurepärane ema! Ütle endale seda iga päev!
Mina muretsengi just äärmuslike olukordade pärast – kas kohe RPA peale ilma mõtlemata või nn viimse veretilgani pingutama sundimine. Laps on oluline, aga ka ema on seda. Kui emal saavad mistahes põhjusel ressursid otsa, siis pole kellegil õigus teda hukkamõista. Oluline on toetada ja mõista.
Loodan, et teie kaksikutega nüüdseks kõik hästi
Minu esimese lapse sünni ajal kedagi ei huvitanud kuidas laps saab rinnale ja kas saab midagi … esimesel päeval kui tuli vaatama meid minu ema siis lasin ennadt juhendada kuidas ja mis moodi … ja kui laps sai korralikult rinnale siis tundusin kui valus see on ja ema rahustas et algus ongi selline, et kulub 2-3 päeva. Tänu oma emale sai laps kõhu täis ja polnud kunagi saanud rpa. Siis kui sain teada, et saan kaksikud varusin teadlikult koju lutipudelid ja piimasegu. Jah olen neid toitnud rpa aga alles diis kui on näha , et ikka näljas . Hetkel on minu kaksikud 1a2k 9p vanad ja saavad siiamaani rinnapiima. Esileedile suur tänu sellise avameelse ja kasuliku postituse eest . Jõudu ja jaksu teile
Meil on käsil viimane nädalake rinda ja siis on kõik. Olen nö. võõrutanud jupi kaupa. Laps saab peagi aastaseks. Tahtsin lihtsalt öelda, et mind kohutavalt häirib see emade maha tegemine nende valikute tõttu. Igate pidi oled halb ema. Igate pidi on kellelgi midagi ütelda. Mina andsin lapsele esimesed 6k vaid rinda, loomulikult sain siit ja sealt, et olen segikamminud ökoema, kes last hoiab näljas. Laps PEAB juba lisa saama jnejne. Samuti kui pumpasin välja, et minna kuskile, siis sain, et mis vahet seal on, laps võib see üks kord rpa-d ka saada ju. Praegu kui laps hakkab aastaseks saab, kuulen..miasja? IKKA VEEL TISSI OTSAS? Imelik ei ole, et suur poiss rinna otsas on? jnejne. Ja ma usun, et oleks ma teistmoodi käitunud, oleks ikka vastureaktsioone.
Siin on avalik blogi ja võimalik kommenteerida, muidugi saate erinevaid kommentaare oma otsuste kohta, aga mind häirib, kui poolvõõrad käivad mult küsimas, kuidas ja millega ma last toidan ja maha tegemas. Õudne lihtsalt. Kõik on nii spetsialistid. Samas endal ei ole lapsi.
Ma olen oma jutuga siin nüüd väga laiali valgunud, aga põhi poindiks jääb ikka see, et see noorte emade mahategemine on täiesti üle mõistuse ja vihastab mind. Hakka või ise blogi pidama ja sõna võtma 😛
Ma juba küll kirjutasin siia, aga tundub, et mind mõisteti valesti. Inimesed ja probleemid on erinevad. Mu suurepärane imetsmisnõustsja Anne, ei pakkunud kohe abivahendeid, vaid nendeni jõudsime samm sammult. Need valikud olid minu ja laste jaoks parimad. Alustasime erinevstest imetamisvõtetest. Istuli ja pikali. Laps ühte pidi ja siis teist pidi. Lapsed aga rinda ei võtnud, ainult nutsid kui rinnale panin. Kui saigi beebi imema, siis suure imemise peale suutis ta vaid mõned grammid imeda. Andsin süüa nii süstlaga sõrm suus kui ka sondiga nibukaitsme alt. Proovisime igasugu nippe. See süstlaga söötmine on keeruline ja paras “lödistamine”. Kui mõlemast rinnast saad kokku ainult 40 ml, siis on iga ml arvel. Meile sobis calma lutt kõige paremini.
Tahaks veel rõhutada, et probleemid, miks imetamine ei õnnestu on erinevad. Esimesel lapsel lõigati kohe ka keelekida, aga see ei aidanud ka imetamisele kaasa. Erinevad probleemid võivad tuleneda lapsest: väike sünnikaal (minu lapsed hakkasid hästi imema kui olid üle 3500g), suu ehitusest tulenevad probleemid (keelekida)jne. Emast tulenevad probleemid: rinnanibu sisse poole, piima ei teki ( kõigil ei teki piim 3 päeval, piim võib tekkida alles 2 nädalal) jne. Selle pärast ei tasu halvustada nibukaitsme kasutajaid või neid kes on sunnitud lapsele algul rpa andma. Minul oli iga piimatilk arvel, samas kui sõbrannal uputas piimast, laps ei suutnud nii kiiresti imeda kui piima peale voolas.
Imetamisnõustamine on tõeliselt
tänuväärne ja vajalik. Iga kord läksin pisarad silmis nõusaja juurde, et rohkem ei jaksa, aga tagasi tulin naeratus näol, et proovin veel.
Aitäh selle postituse eest! Lugesin läbi ka kõik kommentaarid ja silmad valgusid vett täis, sest meelde tulid enda 1a9k lapse esimesed päevad sünnitusmajas. Algus väga sarnane nagu siin mitmelgi on olnud – rinnapiima alguses ei tulnud piisavalt ja seetõttu langes ka tema veresuhkru tase liiga madalale. Lastearst otsustas üheks ööpäevaks viia laps intensiivi glükoositilguti alla. Kuna ta napilt ei olnud enneaegne, siis ei saanud talle pakkuda ka rinnapiimapangast piima. Iga kolme tunni tagant käisin ise proovimas rinda andmas ning lisa andsime süstlast koos väikese sõrmega juurde. Kogu see kontrollkaalumine ja kella peale ärkamine iga paari tunni tagant oli paras õudus. Kuna mul endal oli olnud pre-eklampsia, esilekutsumine, kehvad vereanalüüsi tulemused, 2x vereülekanne, palju õmbluseid, valasin ka mina krokodillipisaraid, et mis nüüd saab ja kas ma ei saagi rinnaga toitma hakata. Õli valas tulle muidugi üks öövalves olnud vanem ämmaemand, kes mind pisarsilmil taaskord rinnapumba juurde minemas nägi – et mida ma nutan, minu lapsel pole mingeid probleeme; vaat käisite seal lastetoas, nägite neid beebisid, vot nemad on tõesti haiged; ja miks ma nutan, kas ma tahan, et mu laps saaks adrenaliini (mida iganes see tähendama pidi??). Vot sellise suhtumisega on seal üks tädi. Nii ma siis pumpasin seal akna all varahommikul, vaatasin päikesetõusu ning proovisin nuttu tagasi hoida, sest ma ju ometi ei taha, et minu laps adrenaliini saaks. Mees ütles ka, et nui neljaks teeme praegu nii nagu nad ütlevad, et võimalikult ruttu koju saada. Mäletan veel seda, kuidas ma meeleheitesse langesin, kui tuli välja, et söötmisaega valesti arvestasin – mitte 3 tundi eelmise söötmise lõpust vaid algusest tuli arvestada (väidetavalt) ning mehele ütlesin, et ma ei saagi siis ju üldse magama. Jumal tänatud, et seal on olemas selline lastearst nagu Reet Raukas, kes lõpuks soovitas mul vabamalt võtta, unustada ära kontrollkaalumine, iga 3 tunni tagant söötmine ja meid välja kirjutas. Kodus hakkas kohe kõik laabuma ja mu tütar saab siiani rinda 2x päevas; plaan on lõpetada, kui saab 2-aastaseks. Mitu pika jutu mõte on samuti nagu eelkommenteerijatel – äsjasünnitanud emade kohtlemise kvaliteet võiks olla ühtlasem ühes sünnitusosakonnas ning rohkem mõistmist ja vähem hukkamõistmist!
Jõudu ja vastupidavust teile! Kuna mul võib olla ka võimalus tulevikus kaksikuid saada, siis loen blogi alati huviga ?
Mul on natuke kahju et neid kommentaare lugema hakkasin. Saan peatselt esmakordselt emaks ning on plaanis last rinnaga toita. Ma saan aru et keegi ei soovinud siinkohal tulevasi emasid hirmutada, aga kahjuks täpselt nii ma end tunnen. Mitte tegelikult hirmu, aga nõutust! Eks kõigil on oma kogemus ning soov seda jagada, ent negatiivseid elamusi aitab välja elada terapeut mitte blogi kommentaarium.
Tahaks siiski tänada kõiki positiivse kogemuse jagamise eest ning neid väheseid kes nõuandeid jagasid.
Ja ma tegelikult siiralt usun et siinne prisma on moonutatud.
Väga kahju ja väga veider, et sa nõutust tunned. Kõik lihtsalt jagavad enda positiivseid ja negatiivseid kogemusi, mis peaks vastupidi tooma välja antud teema kitsaskohad, et sina tulevase emana, oskaksid valmis olla. Ja kui kõik oma probleeme käiksid terapeudile kurtmas, siis ei saaks ju ükski asi maailmas paremuse poole liikuda. Kuid ma kindlasti olen selle vastusega liiga järsk, arvestades, et sa oled peatselt sünnitama. Seega vabandan :). Olen veendunud, et see saab olema sulle imeline aeg.
Kõige olulisem, mis selle postituse juures on, ongi see, et nii paljud emad suudavad samastuda ja tundsid end selles artiklis ära. Ju on siis millega tegelda.
Sa ei ole liiga järsk ja tegelikult on sul õigus jah, kitsaskohad said selgeks ning kõrva taha panna on nii mõndagi. Nõutuks (ja kurvaks) tegi see et niiiiii paljud naised tunnevad et on imetamisprobleemide tõttu emana justkui läbi kukkunud. Ja seda et iga ämmaemand võib erinevat informatsiooni jagada olen juba tunda saanud, lõppude lõpuks talitab iga lapsevanem ikkagi enda sisetunde järgi. Sestap soovin kõigile praegustele ja tulevastele emadele meelekindlust ja jaksu!
Kurb on ainult see, et ka teie andsite alla ilma et oleksite üldse imetamisnõustaja juurde läinudki. Nii lihtne on tuua vabandusi, et ise väsinud ja lastel polnud mingit graafikut. Ma saan aru emadest kes loobuvad imetamisest siis kui nõustaja juures käidud ja asi ei õnnestu, aga kõigepealt tuleks ikka nõustamises ära käia ja vaeva näha koos imetamisnõustajaga. Kuna lapsed ei ole teil veel väga suured, siis ka praegu on võibolla võimalik nad ainult rinnale saada, tuleks ainult leida hea nõustaja. Isegi kui olete Tartust, soovitan lisaks Tartu nõustajatele konsulteerida telefoni teel ka Tallinna ITK nõustajatega, olen ise nii Tallinna kui Tartu nõustajatega rääkinud ja ITK omad on minu kogemuse järgi parimad, Pelgu ja Tartu omadelt ei ole ma nii palju abi saanud.
Ma ei tea mis seis teil imetamisega hetkel on, aga kui siiski veel imetate, soovitan kindlasti helistada imetamisnõustaja Ada Vahtrikule Ida-Tallinna Keskhaiglast. Ta teeb imesid, tõesõna! Olen ise tema juures käinud ja mitmed sõbrannad on ka ainult tema abiga lapse rinnale saanud. Kuidas ta aitas ühel emal kaksikud rinnale saada, võib lugeda siit https://perejakodu.ohtuleht.ee/lapseootel/mitmikud/1A7C3
Lugesin natuke veel teie blogi ja soovitan ikka just neile ITK nõustajatele helistada. Kui tüdruk eriti rinda ei taha ja pudelit eelistab, võib imetamine selliselt jätkates ikka lühikeseks jääda. Paraku ikka väga paljudel juhtudel rikub pudeli andmine lihtsalt enneaegselt imetamise ära (ega laps loll pole. muidugi ta eelistab pudelit kust piim kergemalt kätte tuleb kui rinnast). Väga palju olen ikka näinud tuttavate kogemusi kõrvalt, kus pudel imetamist segama on hakanud.
Aitäh soovituse eest!
Vabandan väga, aga unustasin blogi kirjutades täiesti ära, et tegelikult olen ka kaksikutega imetamisnõustajat näinud – kui olime kaksikutega 2 nädalaselt Lastehaiglas (poisil oli neeruvaagnapõletik), siis palusin meile imetamisnõustaja kutsuda. Tema vaatas imemisvõtted üle ja sättis asendeid, andis nõu. Hetkel on olukord selline, et päevasel ajal saavad nad mõlemad rinda ja öösel sõltub minu väsimuse astmest.
Nõustajaga (nagu öeldud, soovitan Ada Vahtrikku või kedagi teist ITK-st, teiste haiglate nõustajad ei ole nii tasemel) telefoni teel nõu pidada siiski tasuks. Kui oled imetamise teooriat lugenud, siis rinnapiima teket mõjutab kõige rohkem just öine toitmine (öösel tekib imetamishormoon prolaktiin), ainult päeval üldiselt ei imetata, sest nii võib samuti imetamise aeg lühikeseks jääda. Ei tasu ainult ise pusida 😀 Mina ise ei kujuta just öösel segu valmistamist ette, sest läbi une tiss suhu panna on kõvasti lihtsam (olen mõlema lapsega koos maganud kuni imetasin). Aga eks kaksikutega on ikka kõik asjad teistmoodi. Ülallingitud Pere ja Kodu artiklis jälle ütles kaksikud nõustaja abiga rinnale saanud ema, et ringireisimine oli imetades ikka lihtsam ja suvi on ju tulekul. Kuni neljakuuste laste ainult rinnale saamine peaks ka teil olema veel nõustaja abiga täiesti võimalik. Viiendast kuust hakkavad nagunii juba lisatoitu saama ja siis on kõik raskused läbi juba põhimõtteliselt 😀
Mulle pakuti ka teise lapsega haiglas rpad kuna piiga oli suuremosa ajast rinnaotsas, aga rinnad olid piimast kõvad aga punnisin edasi ja kui piiga oli 4,5kuune siis lõpetasin kuna piiga oli tihti rinnal jakõik käisin peale, et laps ei saa rinnast midagi kuigi ise tundsin, et tuleb, aga tahtsin lapsele parimat, aga kurb tunne see, et kui poleks teisi kuulanud oleks piiga ikka rp peal, aga olen õnnelik, et ta niikauagi sai, kuna esimene laps sai ainult 2nädalat oma kogematuse tõttu.
Midagi peab Eestis ikka selle imetamise nõustamisega just haiglates valesti olema. Aafrikas nt imetab 98 % naistest ja keegi ei kurda et ei saa, piima pole. Arenenud ühiskonna naised mõtlevad üle ja kuna piimasegud on vabalt saadaval, pöördutaksegi väga kergelt segude poole. Palju on selles probleemis minu arvates süüdi ka piimasegusid liigselt propageerivad perearstid ja beebide vanaemad (ehk siis beebi ema enda ema ja ämm, vahel ka vanaema), kes sisendavad noorele emale negatiivset – kõigil ju piima pole, minul (minu tädil või kellel iganes veel) ka ei olnud ju. Internet on täis imetamise ebaõnnestumise lugusid. See kõik viibki selleni et Eestis imetab vaid 50 % naistest. Füsioloogiliselt võimalik oleks imetada kindlasti palju rohkematel, enesekindluse puudumise ja stressi tõttu lõpetab imetamise nii mõnigi noor ema, kel tegelikult piima on (olen kuulnud lugusid, kus imetamine lõpetatakse enne kui üldse arsti juurde esimese kuu kaalumisele jõutakse, laps ju nutab – ja lapse vanaema ütleb et ju on siis näljas, tegelikult on lapsel võibolla hoopis gaasid või muud mured). Seda teooriat kinnitab ka see, et ka siit kommentaaridest võib lugeda, et sageli teise või kolmanda lapse imetamine õnnestub, kuigi esimene sai pudelit – järelikult ikka konkreetsel emal piima on, esimese lapsega võttis maad lihtsalt stress, enesekindlusetus ja hea imetamisnõustaja puudumine. Kuna blogisid loetakse väga palju ja ka need kultiveerivad noorte emade suhtumist (Marimelli blogis oli ka teema, kuidas piima polnud ja sellest juhinduvad kindlasti paljud noored emad), siis ega sellised postitused minu meelest imetamisprotsendi tõusule Eestis kaasa ei aita. Ma olen üldse seda meelt, et eriti just noorele rasedale ei tohiks rääkida kui raske võib olla sünnitus ja et kõigil piima ei ole (tegelikult 98 %-l ju ikkagi on, asi on lihtsalt vales nõustamises või muudes probleemides – stress, valed imetamisnipid), kõik on mõtlemises kinni ja positiivne mõtlemine aitab kaasa nii sünnituse kui imetamise õnnestumisele. Imetamise kohta öeldakse, et imetamine on mäng naise enesekindlusega (“game of confidence”).
p.s. olen ise oma kahe lapsega imetamisnõustajatelt abi saanud.
Väga õieti kirjutatud ja lahti seletatud! Pere- ja lastearstid (ning teised tähtsad asjaosalised) võiksid ka Sinu postitust läbi lugeda ja natukene mõelda selle, kui oluline on nende hoiaku ja soovituste mõju äsja emaks saanud naise ja lapse heaolule.
Olen kahe lapse ema. Minu kogemused seoses imetamise alustamise ja jätkamisega nii sünnitusmajas kui ka hiljem (pere- ja lastearsti nõuanded) on üsna kurvad. Ja need kaaluskaalad, mida arstid nii hoolega jälgivad mõjuvad lihtsalt masendavalt. Iga vastuvõtt arsti juures on nagu sõtta minek.
Lugedes postitust ja kommentaare, tunnen vajadust kirjutada ka omalt poolt mõned read. Olen kahe lapse ema ja arst. Kuigi arstiteaduskonnas ei räägita sõnagi imetamistehnikast ja sellega seonduvast problemaatikast, siis olin raamatute ja teiste emade kogemuste põhjal mingil määral valmistunud nagu kõik värsked emad. Eelteadmised piima tekkest jms olid muidugi olemas. Imetamine on kulgenud loomulikult, kuigi mitte päris probleemideta(alguses piimapais, valulikkus, vanem laps eelistas kuu aega vaid ühte rinda ning pidin trikitama oma asendiga, et teda nö ära petta). Esimene laps sai rinda 1a2k ja teine 1a5k. Minu meelest võib jagada probleemid kaheks: imetamise alustamine- kas saavutatakse lapsega üksteise mõistmine ja õiged võtted ning teiseks- imetamine pikas plaanis- ehk erinevaid probleeme võib tulla ka hiljem vaatamata sellele, et alguses kõik sujus. Tihti tõlgendatakse imiku ärevust, rahutust, kõhuvaevuseid, väsimust näljana. Võiks meeles pidada, et need asjad võivad esineda kõik korraga. Siin ei aita muu kui ema sisetunne. Alati nutu puhul peaks rinda pakkuma, see aitab ka muude hädade korral nagu üksindus, ärevus, väsimus. Ema lähedus on rahustav ja laps saab “kaks ühes teeninduse”- kõhu täis ja kinnituse, et ema on kohal. Kui probleem on üleüldse lapse rinnale saamises, siis ei peaks jonni jätma ning peab küsima abi seni, kuni mure saab lahendatud- õige imemisvõte(tõhus lapsele ja mugav emale) on õpetatav!. Siinkohal ei tasu ootama jääda, et keegi tunneks huvi, kuidas imetamine sujub. Paraku on meditsiinitöötajad erinevad, nende kogemused, empaatiatunne ja töökorraldus/ajaressurss on erinevad- ei peaks jääma ootama, kuni keegi pakub abi sünnitusmajas või veel absurdsem tuleb koju abi pakkuma. Ema vastutab lapse eest ja peab aktiivselt ise abi otsima- info selleks on kättesaadav ja telefoninumbrid võiks käepärast olla juba enne sünnitust. Ka telefoni teel saab konsulteerida, alati ei pea minema kohale. Loomulikult ideaalne on käia imetamiskabinetis kohapeal või kutsuda pereõde visiidile koju. Ise olen kohanud tuttavate emade seas suhtumist, et “piim lihtsalt lõppes ära” pärast mõnekuulist imetamist. See ei ole füsioloogiliselt võimalik, et normaalses elurütmis tervel emal ühtäkki lihtsalt piima teke vaibub. Eeldusel, et ema rinda pakub, laps imeb, ollakse lapsega lähedane ja koos. Lähikondsete näidete põhjal on olnud tegemist pigem ema ohter trennis käimine, lapsest eemal viibimine, ema ebapiisav toitmine- kõik see viib keha tähelepanu mujale, ajutiselt piima teke langeb ning haaratakse piimasegu järele, sest boonusena saab ema vabadust juurde. Imetamise õnnestumise seisukohast on väga tähtis ema tervis ja puhkus- uni, toit, vedelik. Ei ole võimalik toota liitrit piima, kui ema tarbib päeva jooksul vaid liitri vedelikku- see kulub ära ema enda ainevahetuseks. Esimesel elupoolaastal joob imik ca liitri rinnapiima päevas ehk nii palju peaks ema jooma vedelikku lisaks oma tavapärasele kogusele(kokku umbes 2,5liitrit päevas). Stressis ja väsinud ema piimateke kindlasti häirub, väga oluline on puhata, lihtsalt pikutada, süüa vähemalt korra päevas sooja toitu, tarbida sooje vedelikke (teed, vett). Kui jätta ennast unarusse, siis algavadki probleemid. Isad saavad siin palju aidata või keegi teine abiline väljaspoolt (meile ütles sünnitusmajas lastearst, et teie ema puhake, sest te olete piimatootja, küll isa tegeleb lapsega. Esimesed sünnitusjärgsed päevad see nii võikski olla).Sattusin noorema lapsega (vanuses 7k) viirushaiguse tõttu haiglasse ning esimest korda sain teada, mis tähendab, et piima ei jätku. Olin murest ja magamatusest nii kurnatud, et piima lihtsalt ei tekkinud (alati probleemiks olnud pigem ületootlus), kuigi laps oli rinnal iga tund, imes nagu varem, aga piima lihtsalt ei tekkinud. Sellest olukorrast aitas välja üks rahulikum päev-puhkus/uni, väga-väga rohke vedelike joomine-söömine ja tasapisi hakkas piima tekkima. Seoes lapse toitmisega olen kohanud meditsiinitöötajatelt väga erinevat hoiakut. Pereõde tegi suuri silmi, kui kuulis, et ligi aastane laps ei saagi lisaks piimasegu (suhtmine stiilis, et kuidas teil küll piima nii kauaks jätkub? Aga jätkub ju kui laps imeb ja rinnad seda kogu aeg juurde toodavad.)Perearsti soovitus keskmisest väiksema kaaluiibe puhul: äkki proovite piimasegu anda lisaks? Küsimata ühtegi täpsustavat küsimust imetamise kohta. Sünnitusmajas oli piimasegu pakkujaid mitmeid, konkreetseid olukordi ei mäleta. Kui käisin vanema lapsega 1a2k muudel põhjustel lastearstil ja tuli jutuks, et laps saab endiselt rinnapiima, siis tõi arst kuuldavale peaaegu karjatuse- mida? veel sellises vanuses? Nii et suhtumisi erinevaid, ei saa lasta ennast häirida.
Arstina ja emana arvan, et lahendamatuid probleeme imetamisega ei ole, kui vaid endal on olemas soov imetada.
Imetamine on tõesti keeruline teema. Õnneks oli esimene laps suurepärane imeja ja polnud väga lugu,et keegi nõu ei jaganud. Teise lapsega tundsin end imetamismasinana kuna poiss oli sündides 60 cm pikk ja kaalus 4800…isu oli hea.. Algul aga piima vähe. Kiidaksin väga Põlva haiglat kus olen alati head tuge saanud.Inimesed on koguaeg hästi abivalmid ja olen oma beebid kõik kenasti sööma saanud.Minu kaksikud tulid ka seal ilmale… Imetamisnõustaja aitas nad kohe kenasti sööma…esimesel võimalusel korrga. Kuna nad kohe ei tahtnud kosuma hakkata siis lasin neil pikalt rinnal olla,et piim ikka tekiks ja hästi veidi said ka süstlast rpad haiglas. Praeguseks hetkeks on mehed juba peaaegu 4 kuused ja ainult rinnapiimal ning kasvavad mühinal. Kindel on see,et pead leidma jaoka selle õige tee ja küll siis kõik laabub.tähtis on ise mitte stressis olla ja kui see tähendab,et laps saab pudelit siis nii ongi.
Aga veelkord kiidan Põlva haigla personali,oleks väga kahju kuo sealt sünnitusosakond kaoks. Jaksu kõigile emmedele.
August 2017, minu kogemuse põhjal väidan, et haiglates pole midagi muutunud. Kolmandal päeval, kui piima veel polnud, oli vaja lapsele lisatoitu anda. Iga 2 tunni tagant mõlemat rinda anda ja pärast toitmist käsitsi pumbata rinnast, mitte minutitki und öösel. Hommikuks lahistasin hüsteeriliselt nutta, väsimusest ja meeleheitest. Kui poleks lähedasi ja juba sünnitanud sõbrannasid ja Dr. Google’t, oleks tõenäoliselt sünnitusjärgne depressioon varmalt kohal olnud. Aitäh selle postituse eest, minu 6 nädalase tütrega näen siiani vaeva imetamisel, kuid teadmine, et ma polegi üksinda, annab jõudu!
Kui sa vajad tuge siis kirjuta julgelt Esileedile. Leiad ta fbs Kerstin Jakobsoni nime alt
Nii hea postitus, hästi kirjutatud ja igati vajalik lugemine. Sünnitasin ise ITK-s, kus mulle kordagi rpa-d isegi mitte ei mainitud, isegi mitte siis, kui kaaluiive kolmandal päeval väga madal oli. Ka teise lapsega ei tehtud sellest juttu. Käisin seal ka perekoolis ja ka seal räägiti väga palju imetamisest ja imetamise müütidest, imetamisnõustajad pidid seal ka meeletult toredad ja abivalmid olema. Nende üleüldised põhimõtted on läbivalt uuendusmeelsed ja nad väga arvestavad ema soovidega, mulle toodi sünnitusel isegi eeterlikke õlisid valude leevendamiseks. Samuti pole meie perearst kordagi rpa-d maininud. Kahjuks on ItK vist üks ainsaid sellelaadseid… Esileedi on muidugi supertubli. Reklaampostituse koha pealt… tean, et te kirjutate vaid sellest, millesse ise usute ja nii peabki.
aitäh Triinu 🙂
2019 aasta ja 2022 aasta. Endiselt see probleem õhus. Sünnitasin lapse, olude sunnil olin intentsiivis sama päeva õhtuni, kuna oli keiser. Laps sai süstlaga RPA ja hiljem andsid pudelist RPA-d kuna laps kohe rinnale ei saanud ei tekkinud ka piima, kui lõpuks hakkas piima tulema, ei osanud laps enam rinda imeda. Piim taandus ja söötsin süstlaga. Koju saades harjutasin rinna otsa ja sain lapse rinda võtma, aga nüüd ei ole piima enam nii palju, sest haiglas oli väga tugev piimapais mõlemas rinnas. Nüüd proovingi last toita rinnaga, joon imetamis teed, söön Maria imetamistablette jne, ikka vähe piima. Loodan, et ei pea minema üle RPA peale, aga kui vaja siis lapse kosumine ja kasvamine tähtsamad.