Isa blogi: ma tean kõigest midagi ja mitte millestki süvitsi

11.02.2016

Ma ei pea end küll lolliks, kuid ma olen kaugel kõigeteadjast. Kui ma läheksin homme saatesse Kuldvillak, siis ma säraksin esimese vooru küsimustes ja oleksin suht tumba Topeltvillaku saate osas. Ja kui seal oleks teemaks lapse areng, siis ma küll vajutaksin iga kord nuppu, kuna mul on ikkagi kolm last ja võiks asjast ju teada ning vastaksin kõigele valesti.

Algaja isana on mul olnud laste arengust nägemus, mida ma olen alati arvanud paika pidavat. Kuid see ei ole nii. Mida aega edasi, seda rohkem paneb mind üllatama, et kõik asjad, mida ma eeldasin end lastekasvatusest teadvat, on tegelikult vastupidi.

Üks müüt, mida Noorsand nüüd edukalt murdnud on, on see, et lapsed lähevad vanusega tublimaks. Ma mõistsin, miks ei saa jätta aastast last järelvalveta, kuna see on vanus, kus nende käed on nii kiired, või on minu reaktsioon nii aeglane, et Noorsand tõmbas aastaselt kõik kaela, mis tal vähegi võimalik oli. Nüüd kahesena, on muutunud vaid see, et asjad, mis ta endale kaela tõmbab, asuvad lihtsalt kõrgemal.

Positiivses suunas on muutnud see, et ta ei topi enam endale suvalisi asju suhu. Aastasena käis (käputas) ta pidevalt ringi oma kena musta värvi naeratusega ning potilill kannatas pideva mullavaeguse käes. Kuid ta ei topi suhu ka enam toitu, sest on muutunud nii valivaks. Ta võitleb iga ampsu vastu, mis ei ole puuvili. Ma pean ta iga kord üle kavaldama ja lusika toiduga talle ootamatult suhu pistma, et ta toidu maitset tunneks, sest siis ta on nõus sööma. Enne seda esimest ampsu, ei ole lootustki, et ta suu vabatahtlikult lahti teeb. Kuid mina paksu mehena ei ole eriti kiire ja ka mu koordinatsioon ei ole maailmaklassist ning tihti see kiire lusika liigutus, mis ma Noorsandi üllatamiseks teen, maandub tal silmas või kõrvas, sest tema reaktsioon pead ära keerata on veel kiirem.

Ka arvasin, et kaheaastased lapsed on iseseisvamad ja see annab võimaluse kaksikutega natuke vabamalt võtta, sest ma ei pea kõigil kolmel lapsel korraga silma peal hoidma. Täiesti väär. Vastupidi, kaheaastast last pean ma rohkem jälgima, kui näiteks kaksikuid, sest kaksikud püsivad veel ühe koha peal. Noorsand mitte ainult ei liigu nagu tuulispask ühest toa otsast teise, vaid ta teeb ka asju, mille kohta mul mingit seletust pole.

Üks tema lemmiktegevusi on Vennase pea peale koputada. Ta võib lihtsalt istuda Vennase kõrval ja terve selle aja jooksul tema pead koputada. Vahepeal paneb kõrva või nina vastu kaksiku pead, kuulatab või nuusutab korra, naaseb tagasi eelnevasse poosi ja pea patsutamine jätkub. Teine asi, mis ta teeb, on kaksikutele asjade pähe kuhjamine. Ta lihtsalt käib mänguasjade ja kaksikute vahet ning toob kõikmõeldavaid asju, mida saaks kaksikutele pähe panna. Olgu selleks kas plastiliin või mudelauto, kõik kõlbab.

Me ei ole ka sellised vanemad, kes sellistel asjadel juhtuda laseks, aga sageli, kui me avastame, et Noorsand kaksikutele asju pähe paneb, on siis, kui Vennas või Piiga istub seal kohkunud näoga enda lamamistoolis, 3 mudelit ja plastiliinikuul peas. Seepärast peame me neil kõigil kolmel kogu aeg kullipilku peal hoidma.

Noorsand on sellest ka väga hästi aru saanud, et osad tema tegevused toovad põnevamaid reaktsioone esile. Ta teab, et kui ta palja tilli vääl välisuksest naerdes välja jookseb, siis tuleb issi teda taga ajama. Kui ta hiilib pimedasse ruumi, kus Esileedi kaksikuid toidab ja üritab magama panna ning paneb seal hästi ereda laelambi põlema, siis Esileedi pahandab. Kui ta ehitab kaksikutele juustesse plastiliinist autot, siis esimesena märkav lapsevanem tuleb vihaselt tema suunas ja tema jaoks on kõik see mäng. Ta ei tee neid pahandusi isegi pahanduste pärast, vaid kui ta näiteks hiilib mõne keelatud tegevuse suunas, siis terve selle aja kõnnib ta hästi väikeste sammudega, ei kaota kordagi minuga silmsideti ja ootab seda kõrgendatud pahast häält, et naerdes ümber pöörata ja eemale joosta. Ma pean hoidma seda silmakontakti, sest see on ainus viis, kuidas ennetada neid tempe, mis ta plaanib kohe tegema hakata.

Lapsed võtavad ikka šnitti suurematelt ja ma nii loodan, et selleks ajaks, kui Vennas ja Piiga kõndima ning tegutsema hakkavad, muutub Noorsand “seadusekuulekamaks”. Et kui kaksikud asjadest aru saama hakkavad, hakkavad nad jäljendama Noorsandi iha koristada mänguasju põrandalt ja õpivad suu ammuli, kuidas Noorsand köögis põrandat pühib. Ilus unistus.

Seega, minu illusioonid, et kaheselt läheb lapsekasvatamine lihtsamaks, on purustatud. See ei ole läinud kuidagi lihtsamaks, vaid palju väljakutsuvamaks, sest ma pean pidevalt ka ennast kontrollima, kuna Noorsand jäljendab ka mind. Kuid see on väljakutse, mis mulle meeldib, sest ma näen kõrvalt, kuidas areneb välja isiksus ja mul on võimalus kogu selle aja juures olla. Minu asi on talle selgeks teha, mis on õige ja mis vale. Et löömine ei ole miski, mida ta tegema peaks. Et issi ei pea hommikuti 20 minutit enda hambaharja taga otsides veetma. Et kaksikute peadel on muu funktsioon, mitte tema mänguasjade hoiustamiseks. Küll ta aru saab ühel hetkel.

Täna jagan ma enda Facebooki lehel aga õnnitlusi Esileedile, sest täna on mu ilusal abikaasal sünnipäev ning ma olen jälle unustanud kõik need vihjed, mis ta mulle jooksvalt teinud on, mida ta endale sünnipäevaks sooviks.