Isa blogi: mu süda pidi ehmatusest seisma jääma, sest keset meie elutuba istus McGyver ja meisterdas käepärastest vahenditest pommi

09.07.2015

Parkisin auto maja ette, astusin esikusse ja panin riided kappi. Kapiukse jätsin lahti. Ma ei tea miks. Miskipärast unustan ma pidevalt esiku garderoobi ukse lahti, kui ma sealt midagi võtan, või sinna panen. Esileedi loomulikult heidab seda mulle kogu aeg ette, kuid ikka ja jälle avastan ma, et see on irvakile ununenud.

Astusin esikust elutuppa, kui mu süda pidi ehmatusest seisma jääma. Keset meie elutuba istus McGyver ja meisterdas käepärastest vahenditest pommi. Ei olnud ma purjus, ega ei olnud see unes ning ma ju teadsin, et see on ebaloogiline, et mingi kaheksakümnendate filmikangelane istub meie elutoas, kuid seal ta oli – uhke blond mullet püüdmas tuppa langevaid päiksekiiri ja meisterdas oma osavate kätega midagi pommilaadset.

Järgmisel hetkel taipas ta, et ta ei ole enam üksi ning vaatas minu poole ja ma sain aru, et see ei olnudki tõepoolest pommi meisterdav McGyver, vaid see oli Noorsand, kes oli kusagilt leidnud endale teibi ja keris nüüd seda ümber enda mänguveduri.

See ehmatus viis ainsa võimaliku tõdemuseni – Noorsand tuleb juuksurisse viia. See poole kaelani ulatuv retro mullet ei kaunistanud enam teda, vaid ta nägi välja nagu oleks ta kas McGyver või tulnud mõnest Ameerika õudusfilmi perekonnast, kus nad elavad metsas ja jahivad metsa eksinud turiste. See ei olnud hea imidž.

Mõeldud, tehtud – kahe kuu pärast helistasime sõbrannast juuksurile, et me sooviksime lõikusele tulla. Miks see võttis kaks kuud aega, et aeg kinni panna? Hea küsimus. Tõenäoliselt sellepärast, et Noorsand ei ole eriti avatud uuteks kogemusteks. Eriti sellisteks, kus ta peab olema ühe koha peal ja teda hoitakse ka kinni. Teadsime ette, et vaevalt ta vabatahtlikult seal juuksuritoolis istub.

Meenuvad juuksuri ehmunud silmad ja kommentaar, et ta on meil tõesti valjuhäälne. On küll. Ma ei ole veel kohanud teist last, kes suudaks enda hääletorust nii võimsaid noote välja lasta. Igal juhul keeldus ta kategooriliselt seda kilest keepi ümber panemast ja selle tulemusena olid kõik karvad, mis hetk tagasi olid tema peas, minu särgil ja pükstel, sest ta istus keebita minu süles.

Peale pikemat pusimist ja põgenemiskatseid, sai juuksur õnneks pikemad juuksed enam vähem kätte ja mis peamine – mullet oli kadunud. Minu poeg nägi taas välja nagu minu poeg. Ma püüdsin teha ka pilte juuksuris, kuid kõik pildid on liialt täis nuttu, sest me olime sedavõrd jultunud ja sundisime teda ühe koha peal istuma.

Suurem väljakutse ühel kohal istumisel saab meil olema homme, sest homme läheme me matustele, kuna meie seast lahkus minu isa ja Noorsandi vanaisa. Kõigest 61 aastaselt. Süda ütles üles. Eks ta kahju ole, et nende kontakt sedavõrd üürikeseks jäi, sest arvata on, et Noorsandile ei jää ühtegi mälupilti minupoolsest vanaisast. Kuid ta oli ka pikalt haige ja viimane aasta juba ainult voodis, seega ei oleks saanud ka mingeid erilisi ühiseid mälestusi luua.

Moraal – suitsetamine õõnestab sind seest ning muudab sind kaitsetuks teiste haiguste vastu, sest su keha peab tegelema pidevalt mürkidest puhastamisega, mida sa endale tund tunni tagant sisse imed. Kuid sa ei näe enda sisse ja veedad terve elu rääkides, et maailmas on teisigi ohtlikke asju ning las mulle jääda ka midagi ning ühel hetkel „põmaki” ja ongi juba hilja, et maha jätta ning sa oled silmitsi terve elu valesid valikuid tehtud tulemustega.

20 minutit tseremooniat kannataks Noorsand ehk isegi ära, kui keegi ei takistaks teda kõike puutumast ning laseks mööda saali ringi tuiata. See aga vist ei ole võimalik, seega tuleb arvestada kas jonniga, või käia temaga lihtsalt aeg-ajalt eemal, et ta ei tunneks, et ta kõigest ilma jääb, sest peab passima ühe koha peal.

Igal juhul on tal selliseks ametlikuks päevaks soeng tehtud ja riided välja valitud. Üks võimalus oleks tegelikult Noorsandi ühe koha peal hoida ilma, et ta karjuks ja põgeneda üritaks. Selleks tuleb kaasa võtta bassein, see vett täis lasta ja Noorsand sinna sisse panna. Siis võib tseremoonia olla ka kolm tundi pikk ning Noorsand istuks seal nagu kukupai ja ta ei läheks kusagile. Paar päeva tagasi istuski ta enda väiksesse täispuhutavasse basseini ja oli hea mitu tundi ning ei näidanud kuidagi välja, et ta kusagile minna tahaks. Lõpuks tuli ta lihtsalt sealt välja tõsta ja leppida ta solvumise ja pahandamisega.

Kuid bassein jääb vist matuste puhul kõrvale ja tuleb lihtsalt olla kohapeal loov.